Indiaanijutt, siinkohal aastalõpu pühendusega kõigile Eesti headele näitlejatele

Ajaloolase ja kirjaniku Dee Brovni kirjapandud loo tõlkis lavastaja Jaan Tooming*

Virmalisi näeb meil kahjuks üha vähem. Aga uhke on mõelda, et äkki aitasid sellel hommikuvalgusel tekkida ja meieni jõuda me oma eesti keelt kõnelevad targad mehed. Foto: Viio Aitsam

 

Neil aegadel, kui indiaanlastel veel polnud hobuseid, läks ühel sügispäeval rühm noormehi jahile läänemägedesse. Nad kandsid raskeid seljakotte ja jalas mokassiine. Ühel päeval jõudsid nad kaljusel maastikul madala jõe kaldale. Nad hakkasid ületama jõge, kuid poole tee peal komistas üks neist ja nikastas jala. Kederluu paistetas üles ja ta ei suutnud enam liikuda. Teised jahimehed tegid laagri üles ja ootasid, et vigastatul valu väheneks, kuid valu üha ägenes ja paistetus ei andnud järele.

Järgmisel hommikul oli jahimehe jalg nii üles paistetanud, et ta ei suutnud enam teekonda jätkata. Tema kaaslased arvasid, et parem on ilma haige sõbrata jätkata jahiretke. Nad lõikasid pajuoksi ja pikka rohtu ning tegid talle varjualuse. Kui varjualune oli valmis, siis korjasid nad kuivi puid, et ta võiks süüdata lõkke.

Kaaslased ütlesid haigele : „ Kui kederluu saab terveks, siis ära järgne meile. Mine tagasi kodukülla ja oota meid seal.„

Jahimees jäi üksi, kuid ka mõne päeva pärast ei saanud ta jala peale toetuda. Ja siis tõusis ühel ööl raske lumetuisk, nii et see lausa vangistas ta varjualuse alla. Ta ei saanud jahti pidada ja tema toiduvarud hakkasid lõppema.

 

Ühel pärastlõunal ta vaatas välja ja nägi suurt piisonikarja, kes otsis rohtu lume alt. Nad olid varjualusele üsna ligidal. Jahimees võttis noole ja vibu ning lasi kõige rasvasemat piisonit ning tappiski looma. Siis ta roomas tapetud piisonile ligi ja nülgis tema ning lõikas suure käntsaka liha, mille vedas varju alla. Ta kohendas süsi ja süütas lõkke ning hakkas liha küpsetama.

Saabus öö, liha oli küpsenud ja kui vigane jahimees hakkas just liha sööma, kuulis ta väljas lume kriuksumist . Keegi oleks nagu lähenenud. Sammud, sammud, sammud. Sammud aina lähenesid. „ Kes see küll võiks olla?„ mõtles jahimees. „Ma olen siin ju üksinda, kuid ma kaitsen ennast kui vaja.„ Ta sirutas käe noole ja vibu järele. Samal hetkel kisti varjualuse ava valla ning luukere astus sisse. Luukere oli kaetud pargitud nahaga. Nahk ulatus luukere lõualuust alla varbaluudeni. Ta vaatas vigast jahimeest oma tühjade silmaaukudega. Jahimees oli väga ehmunud, ta pööras sellelt kohutavalt külaliselt oma pilgu ära.

„ Sa ei pea mind kartma,„ ütles luukere kähiseval häälel. „ Minul oli sinust kahju. Nüüd peab sinul minust kahju olema. Anna mulle tükike liha, mida oled küpsetanud tulel, ma olen väga näljane. „

Ikka hirmunud jahimees andis luukerele suure tüki liha, mille luukere pikkade luusõrmedega vastu võttis. Jahimees oli lausa rabatud, kui nägi, kuidas luukere mälus oma paljaste hammastega liha ja selle alla neelas.

„ See olin mina, kes su jala haigeks tegi, „ ütles luukere. „ Mina panin su kederluu paistetama, nii sa ei saanud jätkata jahiretke. Kui sa oleksid edasi läinud, oleksid sa praegu surnud. Sinu kaaslased on kõik surnud. Juba järgmisel päeval, kui nad lahkusid, said nad surma, vaenulikud sõjamehed tapsid nad. Ka sina oleksid praegu surnud, kui mina ei oleks sind päästnud.“

Jälle sirutas luukere oma luise käe välja ja hõõrus sellega jahimehe kederluud. Valu ja paistetus kadusid otsekohe. „ Nüüd võid sa jälle käia, „ ütles luukere. „ Järgne mulle ja ma juhin su tervena koju.„

Koidikul nad lahkusid varjualusest ja luukere juhtimisel läksid läbi paksu metsa, kuni lõpuks jõudsid mäele. All orus oli jahimehe koduküla. Nüüd jättis luukere jahimehega jumalaga ja kadus. Aga jahimees jõudis õnnelikult koju .

 

*Jaan Tooming rääkis loo sellest loost, kuidas ta jalg arstide abile vaatamata ei saanud ja ei saanud terveks. See lugu sai ravimisega hakkama.