„Sõda seab ajakirjaniku ette väga suure vastutuse ja rasked valikud,“ ütleb ajakirjandusõppejõud ja koolitaja Väino Koorberg. Tihti tuleb otsustada, kas olla eeskätt ajakirjanik või hoopis kodanik. Sest isegi üksainus foto võib muuta inimeste suhtumist sõjasse, kogu sõja kulgu.

„Kujutame ette, et oled ajakirjanik, kes pildistas Mariupoli sünnitushaigla pommitamist,“ toob Koorberg äsjaste sündmustega seonduva näite. „Sõda on läbi saanud. Haagis käib kohtuistung. Kas sina kui ajakirjanik peaksid seal esinema tunnistajana? Kui neutraalne vaatleja esineb tunnistajana, siis edaspidi hakatakse kõiki ajakirjanikke, kes säärastesse olukordadesse satuvad, automaatselt maha tapma. Samas – kuritegu, süü inimkonna vastu on nii suur, et ajakirjandus ei tohiks tunda ennast eemalseisjana.”

Ajakirjaniku valikutest – ja mitte ainult sõjaaegseist – rääkides kasutab enne pragusi ameteid üle kahe kümnendi ajakirjaniku ja toimetaja ametit pidanud Koorberg alatasa sõnapaari „väga keeruline“. Seadus üldjuhul ei ütle, kuidas ajakirjanik toimima peaks.

Märkad sa seoses sõjaga Ukrainas muutust ajakirjanduses?

Ikka märkan. Sõda on ajakirjanikule alati hästi raske teema. Raske selles mõttes, et ühtpidi kuulub sõda … Kuidas ma seda viisakalt ütleksin …?

Omal ajal, kui meile ajakirjandust õpetati, siis öeldi midagi niisugust, et kuritegude ja õnnetuste uudised on odavad uudised, sest nad tulevad ise kätte. Nad on dramaatilised, emotsionaalsed ja väga konfliktsed. Iseenesest – ilma et ajakirjanik peaks midagi tegema, on see lugu automaatselt miski, mis köidab lugeja tähelepanu.

Olen ka ise neid odavateks uudisteks nimetanud.

Nii?

Antagu mulle see võrdlus andeks. Aga kas sõda on õnnetuseuudise ülim tase? Ta ju on automaatselt konfliktne, on automaatselt väga värviline. Seal on verd, seal on pori, aga seal on teistpidi mõeldes olemas ka värvitu, see on hall ja mustvalge… Palju dramaatikat, traagikat, palju valu, palju lugusid. Hästi palju võimu! On midagi sellist, et juba sellel hetkel, kui ajakirjanik saab ülesande ja hakkab minema sõja poole, on ta juba saanud tugeva loo!

Aga?

Samas on kõik mitmetahuline ja õrn teema. Ohtlik teema. Delikaatne teema. See on poliitiliselt laetud teema. On keeruline. Mis tähendab seda, et sõda ei ole, sõja teema ei ole rumalale ja oskamatule ajakirjanikule. Sõda seab ajakirjanikule ette väga kõrge vastutuse astme. Vastutus on mitmekihiline ja suur.

Minu hirm on, et kui sõja teemast kujuneb osale inimestest lihtsalt kätte tulev dramaatiline lugu… Osale inimestest – ma olen ka seda kohanud – kujuneb sõjast meelelahutuslik teema. Ja muidugi see, et me alguses oleme hästi õhevil, ja siis tekib see hetk, kus me laiutame käsi, oleme natukene väsinud ja tüdinudki sellest sõjast ning ei tea enam, kas me lugejad tahavad lugeda ja pole tüdinud. Sõda on targa ajakirjaniku teema.

Kas see puudutab nüüd kogu maailma?

Jah, muidugi. Ja ka seda, mismoodi meie siin, Eestis ajakirjandust teeme, kuidas meie sellele sõjale otsa vaatame.

Aga tasakaal? Kui palju sõjauudist, kui palju muud? Kui palju lisaks sõjale Eurovisiooni või näiteks Raplas valmis saanud kortermaja? Kuidas käituda? Miskitpidi tundub kõik muu mage. Samas, elu läheb ju edasi.

Ma ei oska valmis lahendust pakkuda. Tunnen sama ja arvan, et seda tunnevad ka lugejad. Inimeste tapmine ja pidu kuni unustuseni kõrvuti…

Sõjast väsimuse tunne on, aga ajakirjandus peab endale võtma ülesandeks, et me ei tohi väsida. Inimesed surevad, pommid langevad, sõda ei ole läbi. Samas, nagu sa ütled, läheb elu edasi ja me ei saa ennast kinni mõelda. Nii ka ei saa, nagu olen kuulnud, kuidas osa inimesi ärkab öösel üles ja kontrollib, mis on toimunud, kas maailm on alles. Ma arvan, et me otsimegi seda tasakaalu ja tasakaalukust.

Räägime veel sellest, miks sõda ikkagi tarka ajakirjanikku vajab ja mis sõjast kirjutamise raskeks teeb.

Ajakirjandusel on teatavad aluspõhimõtted: faktipõhisus, objektiivsus, tasakaal, neutraalsus… Objektiivsus, neutraalsus, tasakaal – need kategooriad ei ole tegelikult sõjale omased. Need iseloomustavad rahuaega.

Sõjast kirjutades on ajakirjanikul palju dilemmasid. Dilemma on isegi nõrk sõna siin, ajakirjanikul on väga palju probleemseid kohti. Kuidas jääda objektiivseks, tasakaalustatuks ja neutraalseks?

Kas ajakirjanik peab sõda kajastades valima poole?

Ajakirjanik tahaks olla ajakirjanik, aga tahaks olla headuse poolel, tahaks olla õiguse poolel. Ja veel üks kant – ajakirjanik kui kodanik. Kujutame ette, et oled Ukraina ajakirjanik, Venemaa ajakirjanik. Millised dilemmad….Seal on hästi palju eetilisi probleeme, mis tekivad.

Ajakirjaniku roll sõjas? Läbi aja on see muutunud olulisemaks.

Kuidas?

Lahesõda oli esimene sõda, mida peeti ka teleekraanil. Teiselt poolt me näeme kvaasiajakirjanduse (pseudoajakirjanduse, propagandaajakirjanduse MM) tohutut mõju Venemaal. Sellel on tohutu mõju venelaste arusaamisele sellest, mis toimub.

Ja veel üks tähtis asi tähelepanekute hulgas on see, et on olemas teatavad kujutised, mida toimetavad avalikkuseni ajakirjanikud ja mis võivad väga oluliselt muuta sõja käiku.

Too palun mõni näide.

Mariupoli sünnitusmaja pommitamise fotod. Pilt, kus sõdurid tassivad sünnitavat naist. Kaks fotograafi – Mstislav Tšernov ja Jevgeni Maloletka, ukrainlased, kes töötasid Associated Pressile – olid kaks viimast fotograafi ümberpiiratud Mariupolis. Rünnak oli just toimunud, nende kaamera aku oli tühi, sidet polnud, komandanditund oli algamas. Nad pöördusid haiglas olnud politseiniku poole. Politseinik ütles: ”Ma saan aru, et need pildid võivad muuta sõja käiku.” Ta viis nad kusagile, kus oli elekter ja internet. Nad said pildid ära saata.

Venelased nimetasid pildid võltsinguks. Piiramisrõngas tõmbus koomale ja Ukraina saatis eraldi üksuse, eraldi rühma neid kaht fotograafi piiramisrõngast välja aitama. Ja seda seletati nii, et kui need fotograafid oleksid jäänud venelaste kätte, siis venelased oleksid neid piinanud, kuni nad oleksid tunnistanud, et fotod on võltsing.

Nüüd võib juba öelda, et need pildid muutsid väga tugevasti maailma suhtumist sesse sõtta. Arvamus muutus mitte sellepärast, et pommitati, vaid sellepärast, et sõnum sellest koledusest jõudis ka visuaalselt avalikkuseni.

Sul on õigus. Näiteks Mariupoli teatrimaja pommitamisest oli informatsiooni vähe.

On siiamaani. Ajakirjaniku roll sellises olukorras ongi valik, kas käituda kodanikuna või ajakirjanikuna. Eetiline dilemma.

Klassikaline näide on Alabamast kuuekümnendatel. Seal oli üks juhtum, et fotograaf pildistas demonstratsiooni, kus politsei peksis naist. Fotograaf tormas naisele appi, selle asemel, et pilti teha. Tema ees oli küsimus, kas abistada või pildistada. Hiljem pöördus Martin Luther King ühes sõnavõtus selle ajakirjaniku poole, öeldes, et kaamera taga olnuks temast palju rohkem kasu kui veel ühe demonstrandina.

Teine klassikaline näide on Kevin Carteri kuulus The NewYork Timsis avaldatud pilt nälga surevast lapsest, kelle selja taga passib raisakotkas. Pilt sai Pulitzeri preemia. Ja tekkis arutlus, kas fotograaf oleks pidanud minema seda last päästma või teda ikkagi pildistama. Kuidas käituda? See küsimus jäi fotograafi niimoodi vaevama, et ta tegi mõni kuu hiljem enesetapu…

Oehh.

Kui mõelda selliste olukordade peale… Kui palju on sääraseid sõjas? Küsimused, küsimused… Kas sa oled inimene või ajakirjanik? Kas kajastad asja ausalt, olles ajakirjanduse põhiväärtuste juures, või võtad kodaniku positsiooni ning oled ühe poolt ja teise vastu? Loobud objektiivsusest. See on keeruline.

Mis toimub nende Vene ajakirjanike peades, kes praegu riiklikes kanalites seda zombipropagandat teevad?

Mida sa mõtlesid, kui viitasid kvaasiajakirjanikele?

On tekkinud sellised „ajakirjanikud”. Mul on Venemaal paar sõjaväekaaslast ja nad on mulle saatnud tsitaate, et vaata, mida see ajakirjanik seal ütles. Need on olnud mingid lääne nimed. Olen neid guugeldanud, need nimed ei ütle mulle midagi ja need väljaanded niisamuti. Siis selgub, et Ukrainasse on palgatud juutuuber, ultraparempoolse veebilehe ajakirjanik, Fox Newsi endine tegelane…

… kes on ära ostetud ja kes tahavad karjääri teha. Neil ei ole südametunnistust?

Minu jaoks on Vene esipropagandistid Dmitri Kisseljov ja Vladimir Solovjov tõeline mõistatus. Sest kui ma vaatan neid Vene telekanalis praegu rääkimas radioaktiivsest tolmust… ja siis vaatan nende ajakirjanduslikke lugusid 1990ndate esimesest poolest – ka Venemaal olid toona keerulised ajad –, 1990ndate eest tahaks kätt suruda ja lipu pihku anda sellele Kisseljovile, kes räägib ajakirjanduslikest väärtustest, räägib täiesti õiget juttu. Aga mis juhtus vahepealse 25 aasta jooksul lisaks sellele, et ta sai rikkaks?

Või mis juhtus Solovjoviga, kes veel kahetuhandendate alguses ütles, et sõtta minna oleks hullumeelsus? Ta küsis, kas te tõesti tahaksite, et me võtaksime Krimmi tagasi. Küsis ka: kas te tõesti tahaksite, et me tungiksime kallale Ukrainale?

Kui ma nüüd näen mõõkhambulist, suunurgast verd pritsivat propagandisti telekas, siis ma ei suuda aru saada.

Sõltumatu ajakirjandus Venemaal?

Venemaalt vaba ajakirjandust leida oli ka enne Ukraina sõda keeruline. Ehho Moskvõ kuulus Gazpromile, ta oli siiski liberalistlike vaadetega, mitmekülgse maailmapildiga, olude keskel vingerdav ellu jääda püüdev ajakirjandus. Peatoimetaja Aleksei Venediktov on mitmekesise maailmavaatega. (Siin on Koorbergi iroonia kuidagi eriti tajutav –MM.)

Katerina Gordejeva tegi Venediktoviga intervjuu. Ta küsis, kuidas on võimalik, et sina, Venediktov, keda praegu pitsitatakse, lähed täna õhtul ja võtad viina Vene kindralitega, kes juhivad Ukraina pommitamist. Lähed ja pidutsed Putini pressiesindajaga? Te olete nagu üks seltskond. Ta seadis Venediktovi ebamugavasse olukorda. Vendiktov vastas, et see on tema ainus võimalus oma sõnumit nendeni viia. Tõi ka näite Donetskis hukkunud tsiviilisikute arvu kohta. Väidetavalt ei olnud Kremli propagandistidel aimugi, et viimastel aastatel enne sõda oli hukkunuid ühel aastal neli ja teisel kolm. Selliseid ambivalentseid olukordi on Venemaal hästi palju.

Eesti ajakirjandus ja propaganda?

Ma esitasin Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi koosolekul provokatsioonilise küsimuse, kas Eesti ajakirjanikud peaksid olema rohkem ajakirjanikud või rohkem kodanikud. Pidades silmas seda, kas peaksime astuma propagandavõitlusesse, küll selle helgele poolele. Ajakirjaniku haridusega sõjaväelane Peeter Tali ütles selle peale, et Eesti ajakirjanike kõige õigem otsus on jääda ajakirjanikeks, teha ausat ajakirjandust, olla need, keda rahvas usaldab. Oluline on mitte muutuda propagandaajakirjanike sarnaseks.

Ma jäin mõtlema, kes on need, kes teevad propagandat, sest sõda tähendab automaatselt ühtpidi informatsiooni piiramist, teistpidi vale või eksitava informatsiooni teadlikku levitamist. See tähendab ka masside teadvuses sorkimist, et inimesed oleksid võitlusvõimelised, vastupanuvõimelised, et inimesed ei reedaks… See on hästi keeruline!

Kas ma ajakirjanikuna pean kaitsma oma allikat, kes elab Peterburis, on sõja vastu ja on nõus mulle sellest, mis tunneb, rääkima. Suisa tahab rääkida. Ja mina hoopis kardan, et see mees pannakse siin ilmunud sõnade eest vangi või talle ehk pärast intervjuu ilmumist enam tööd ei anta. Kuidas käituda?

See on nüüd sul just see näide, mida sõda teeb – toob esile palju eetilisi küsimusi. Minu vastus on, et siin ei ole selget reeglit, aga jah, sa pead sellele mõtlema. Sõda seab ajakirjanikule allikate koha pealt eriti suure vastutuse. Pead oma tööd tehes ka kaitsma neid inimesi, kes sulle räägivad, peadki nende asemel mõtlema, millised võivad olla väljaöeldu tagajärjed.

Maailm on globaliseerunud ja me ei saa öelda, et seda, mis ilmub Eesti ajakirjanduses, ei tõlgita automaatselt tagasi kõigisse vajalikesse keeltesse. Selle jaoks on riikide saatkondades tegelased olemas, selle jaoks on olemas sotsiaalmeedia.

Kui mõelda sellele Venemaa seadusele, kus ähvardati kuni 15aastase vanglakaristusega inimesi, kes levitavad väärinformatsiooni Venemaa relvajõudude ja nüüd ka ametiisikute tegevuse kohta, siis vist teist korda kõik suured lääne meediaväljaanded kaotasid Venemaa teemal kirjutavate autorite nimed lugude juurest ära. Esimene kord juhtus see seoses Krimmi annekteerimisega. Ja suurem osa neist väljaannetest viis oma ajakirjanikud Venemaalt välja. Just selle seadusega reaalselt kerkinud ohu tõttu me nägime, kuidas vähegi arvestatavad ajakirjanikud lahkusid, lahkusid päevapealt, kiirustades Venemaalt.

Seegi on mõneti vastuseks su küsimusele, kas ajakirjaniku ülesanne on enesetapumissioonile kaasa aidata või peaks ta siiski suutma prognoosida avaldatu võimalikke tagajärgi.

Eraldi:

Ajakirjanikust on saanud märklaud

Väino Koorberg

Ajakirjanikud, kes kajastavad sõjasündmusi, on senimaani olnud justkui privilegeeritud seisundis. Kui sul oli suur silt „PRESS“ rinna peal, siis oli sinu tulistamine sõjakuritegu. Sa olid kaitstud isik. Sinu vangi võtmisel tuli sind erilisemalt kaitsta. See olukord on nüüd väga muutunud, nagu räägivad rindeajakirjanikud. Seadustest ei hooli enam keegi. Silt „PRESS“ on lihtsalt hea märklaud. Lihtsam on varjuda tavakodaniku sildi alla, kui rõhutada, et sa oled ajakirjanik. Genfi konventsioon sind enam ei kaitse.