Insenerist ettevõtja Väino Kaldoja (66) on ennast ümbritsenud tulevikku kujundavate inimestega. „Üks minu elu filosoofiline lähtepunkt on see, et rikkaks ei saa see, kes unistab rahast,” ütleb Väino Kaldoja.

Väino Kaldojal ei ole endale kuuluvas ettevõttes Auve Tech, kus arendatakse isesõitvaid sõidukeid, oma kabinetti. On arvutiga töölaud avatud kontoris. Kui oleme firma nõupidamiste toas mõne minuti rääkinud, juhtub midagi, mida minu elus sellistel puhkudel varem juhtunud ei ole. Väino Kaldoja katkestab oma mõtte poolelt sõnalt, vaatab telefoni ja ütleb, sootuks teise tooniga, rohkem iseendale: „Ma annan selle telefoni ära.” Pean ilmselt täpsemalt kirjeldama, et ta ei lülita telefoni välja, ei pane peale lennurežiimi, vaid annabki telefoni ära. Seletamata, et kui juhtub tulema mingi edasilükkamise võimaluseta telefonikõne, siis see telefon toodaks talle tagasi.

See on kuidagi samast ooperist tegu nagu jutt firma helikopteritest. Kaldoja nimelt soovib, et tema noored kaastöötajad oskaksid helikopterit juhtida. Et vajadusel olla kiirelt kohal ja lahendada tekkinud probleem kohe.

Me palju pikemat vestlust Väino Kaldojaga diktofonilt edasi-tagasi kuulates tekkis selline kujundlik pilt temast: laps, kes lapsena mängis autodega, noormees, kes õppis inseneriks ja autosid tundma, siis täiskasvanu, kes müüs autosid, ja siis vanemas eas mängib unistuste mängu tulevikuautodega ja loob selleks teistele võimalusi.

Me oleme ühevanused. Elanud teineteisest üsna erinevat elu. Insener ja humanitaar…

Mis mõttes? Ma just mõni hetk tagasi rääkisin inseneride liidu kokkusaamisel, et tegelikult ongi maailmas kaks suurt gruppi – inseneeria ja kultuur. Inseneeria loob suurema osa lisandväärtusest selleks, et säiliks kultuur. Seda ka inseneeria keskkonnas.

Seleta?

Ma olen väga kehv müügimees. Ma ei oska midagi müüa, kõige parema meelega ma kingiksin kõike. Samas kogu oma materiaalse osa olen teeninud just müügist.

Ja müüa ei oska?

Kuidas see võimalik on? Mida ma siis olen müünud kogu oma elu? Olen müünud ainult ühte – usaldust. Kogu oma elu!

Jah, su küsimuse peale, käis mul peast läbi vastus, et oled müünud mõistust. Sa oled mitme ettevõtte nõukogu liige ja esimees, miks sind sinna valitakse?

Valitud on mind kaubandus-tööstuskoja ja suurettevõtete liidu nõukokku. Ja ka Eesti Energia nõukokku, kus olin. Ülejäänud nõukogud, kus olen, kuuluvad minu enda ettevõtete süsteemi.

Miks valitakse, ma ei tea. Ma oskan pigem vastata sellele, miks ma seal olen. Palju asju tuleb teha sellepärast, et see on kodaniku kohus. See on nagu laenamisega – kui keegi tuleb su käest küsima ja sul on võimalus, siis sa pead leidma lahenduse. See ei pea olema kõik see, mida küsitakse. Minu elus on alati olnud oma pisikesed reeglid. Alati tuleb leida mingisugunegi kompromiss.

Kust need reeglid pärit on?

Mida vanemaks ma saan, seda suuremat rõhku ma panen erikoolidele. Mina olen lõpetanud Nõo keskkooli ja armastan oma noortele tuttavatele meelde tuletada, kuidas 16aastased noored poisid elasid kuus päeva nädalas üheksakesi ühes toas. Raudvoodites, tagumik vastu maad… ema seelikusaba varju ei saanud kuidagi pugeda. See on viinud mind nende reegliteni, mida ma elus arvestanud olen.

Kus mujal kui seal õpid enesekehtestamist, tolerantsust ja empaatiat. Hea haridus lahendab, ma usun, üle poolte, isegi 80% ühiskonna haigustest. Hea hariduslik alus annab inimestele mõttelaadi.

Too mõni näide neist reeglitest?

Reegel on, et ei saa olla topeltreegleid. Nõnda, et mina elan ühtede reeglite järgi ja minu alluvad elavad teiste järgi. Olgu see firmatasand, või ühiskondade tasand. Meil on erinevaid riike ümberringi – kui juht on varas, siis koosneb varastest ka kogu tema juhitud süsteem. See on kultuuri küsimus nüüd.

Olen elus jälginud, kuidas firma kultuur tekib ja areneb. Mis juhtub, kui kõrvalt tulijad satuvad firmasse? Kes võtab sealsed reeglid omaks, kes põrkub järsult tagasi, saamata aru, mis toimub.

Tänane probleem on inimestel, et ei leita üles, mille järgi orienteeruda. Müra on palju. Maailmapilt kujuneb algusest, perekonnast ja koolist. Kui see pilt on klotsidest õigesti kokku pandud, siis on ka orienteerumine keerulises müras natuke kergem.

Mulle kuidagi tundub, et sa oled ennast orienteerinud noortele.

Mu ema oli eesti keele ja kirjanduse õpetaja, oli aktiivne kuni 80. eluaastani. Ta ütles ka, et just noortega suhtlus, nende õpetamine hoiab teda vaimselt vormis. Mulle on ka noored tähtsad, aga mitte ainult ema eeskuju pärast, vaid sellepärast, et maailm on siin tasakaalust väljas.

Kuidas?

Maailm on üles ehitatud sellisena, et kui oled noor, siis on sul väga palju unistusi ja soove, tahtmisi, aga on väga vähe võimalusi. Vanana on sul võimalused, aga vaja ei ole enam midagi. Seda vastuolu tuleb tasakaalu aidata.

Oleks meil noortena olnud enam võimalusi, siis äkki oleks tänane ühiskond parem. Kuigi, ega ma täpselt aru ka ei saa, milliseks oleksime pidanud selle tegema.

Mis see nüüd siis tähendab?

Ma ei ole selle poolt, et peame öösel pesu pesema ja iga moment mõtlema, kuidasmoodi kasinalt elada. Ka elekter peaks kuuluma esmatarbekaupade hulka nagu hambapasta.

Esmatarbekaup küll, aga seda äkki ei peaks kulutama mõtlematult?

Jälle hariduse küsimus. See, et sa ei tarbiks üle. See, et kulutad energia loomise peale, mitte kulutamiselt kokkuhoidmise peale. Selline peaks olema elulaad. See, et olen looduse vastu viisakas.

Mulle ei meeldi väljend rohepööre. Pööre saab toimuda ainult sõjaväes, riviõppuse ajal. Antakse käsklus ja kõik pööravad vasakule. Kui me räägime rohelisest, siis peaksime rääkima elulaadist ja mõttemaailmast, aru saades, et need protsessid ei käi nii, et täna otsustame ja homme lahendatud. Need protsessid on hästi pika pööramisega.

Ära sülita vanasse kaevu, kui uus valmis pole. Me tootsime mõni aeg tagasi peaaegu 10 teravatt-tundi elektrienergiat. Siis otsustasime , et kuna oleme ühissüsteemis, paneme osa tootmisest kinni, sest saame selle osa naabrite käest. Ja kus me sellega täna oleme.

Mu jaoks on arusaamatu, kuidas selle ala targad ei näinud sellist olukorda ette?

Kui me räägime maailmast, siis siin on tegemist mugavustsooniga. On harjutud mugavalt elama. Kes siis uskus, et me idanaaber on saatan kassi kasukas. Isegi kui teati, oli hästi mugav sealt saada ja siin tarbida.

Kui nüüd vaadata, mis alates Ukraina sõja algusest muutunud on, siis nafta turuhind on üle aegade odavaim. Ka teised teemad leiavad järjest uusi lahendusi. Mida see tähendab? Seda, et tullakse mugavustsoonist välja. Inimesed on pead tööle pannud ja hakanud lahendusi otsima. Mõeldakse…

… küll see on trööstitu, et arukalt mõtlema hakkamiseks peavad inimesed surema.

Jah. Inimene on loomult ratsionaalne. Miks ta peab tegema midagi enamat, kui selleks pole vajadust. Aga kui tekib vajadus, siis analüüsitakse, mõeldakse ja leitakse ka lahendused.

Kui vaatame ühiskonna arengu kiirust, mis on viimase saja aasta jooksul ilmnenud, siis ma alati küsin: millise tõusukõvera juures korgid välja visatakse? Kus on taluvuse piir?

Küsid nii ja ise arendad tehisintellekti. Kas seda hirmu ei ole, et superaju meilt maailma üle võtab?

Tehisintellekti suurim puudus, mida ilmselt veel väga pikka aega ei suudeta matemaatiliselt väljendada, on empaatia. Tehisintellekt oskab, lihtsustatult öeldes, exeli tabeli järgi kõiki otsuseid teha, teebki ja on võimekas, aga tal puudub inimese, teise mõistmine.

Üks võimalus on, et inimesed ei proovigi tehisinimesele empaatiat sisse ehitada?

Me võime muidugi öelda, et nii kaugele ei tohi minna, aga minnakse. Ahnus on ju see, mis elu edasi viib. Olgu see siis materiaalne ahnus või tähelepanu ahnus… seda saab vaadata paljudes erinevates valdkondades. Keegi nagunii teeb selle ära.

Minu asi siin Auve Techis ei ole mõeldud selleks, et ma loon midagi sellist, millega kohe homme raha teenima hakata. Kui ma oleks tahtnud raha teenida, peale oma Silberauto müüki, siis oleksin pidanud tegelema hoopis teiste asjadega.

Eks nälginu räägi ikka leivast. Mina tahan ka teha seda, mida ma oleksin ehk noorena suuteline olnud. Nüüd tahan anda noortele võimalust, et nad saaksid tegelda asjaga, mis neid huvitab ja arendab. Ma ei taha, et haritud noored lähevad Eestist ära sellepärast, et siin ei ole võimalusi ega töökohti.

Räägi ajateljest?

Väga lihtne on elada ja luua mingeid teenuseid või seadmeid või oskusi, kui su klient on ajateljel sinust ees. Sa tuled tagant järele, klient ütleb, et mul on seda vaja ja meie teeme – oskused on olemas, kliendi teadmine on olemas ja otsad lähevad kokku.

Meie siin firmas oleme ajast tükk maad ees. Meie, need noored peavad hakkama tulevikus oma potentsiaalsetele klientidele selgitama, mis oleks nende võimalus tulevikus oma probleeme lahendada. Sa ei ole see, kes kotrolltöös teistele ette ütleb, vaid oled see, kes kontrolltöö koostab.

Mida peab tegema Väino, et unistused täituksid?

See oleneb visioonist. Naised unistavad printsist valgel hobusel.

Ja mehed blondiinist Mercedese roolis.

See on mul olemas ilma unistamiseta. Küsimus, mida ma selleks tegema pean, et unistus täita, on juba väga tugev stardipauk visiooni arendamisel. Siit hakkab kujunema visioon, kui leian need tegevused, mida selleks teha tuleb, et eesmärgini jõuda.

Pjotr Tšaikovski ütles, et ma ei tea, kuidas see „Luikede järv” tuli, istusin klaveri taha ja see tuli. Kust ta siis tuli? Ta kogus ja visioneeris, ta nägi luikesid järve peal ja kujutas seda ette. Sealt sündis aegumatu muusika. Loomingulised inimesed on visionäärid. Teist võimalust ei ole.

Mulle avaldas muljet sinu töökoht teiste keskel.

Ma oma kohta ühiskonnas tean.

Ja see on?

Alates neljandast reast, ääre peal.

Seleta?

Lihtsalt, ma ei ole esimese rea mees. Jah, vist pean seda ütlemist hakkama korrigeerima, sest olen viimasel ajal sattunud ka kolmandasse ritta istuma. Aga ikka ääre peal. Tean oma kohta ja sellepärast ei ole mul vaja teha ka mingisuguseid trikke ja näitemängu, et esimesse ritta jõuda. Mul ei ole seda vaja. Teen seda, mis mulle meeldib.

Kõige suurem väärtus elus on vabadus. Vabadusel on palju erinevaid jalgasid – riiklik vabadus, isikuvabadus, sõnavabadus, reaalne vabadus… Olen noorte käest küsinud, et öelge mulle see jalg, ilma milleta vabadus püsti ei seisa? Vastus on – puhas südametunnistus. Kui südametunnistus must on, siis vabadus püsti ei seisa. Just vabadus on andnud mulle võimaluse tegeleda sellega, millest olen unistanud. Olen 99% insener.

Eraldi:

Asjadesse sisseminemine

Noored tihtipeale ei suuda otsustada, mida teha ja ette võtta. Ma nimetan seda olekut asjadesse sisseminemiseks. See on koht, kus tuleb anda hing ja kolm tilka verd.

Seda situatsiooni saab kirjeldada ka, nagu käidaks ümber torni, millel palju uksi. Iga ukse taga on kuradike. Kõik nad pakuvad parimat, meelitavat sind sisse ja tahavad vastu kolm tilka verd. Teada on, et kuradikesed ise sesse torni ei pääse. Nemad teevad tööd ja eksitavad uste tga.

Noorena on raske otsustada, millisest uksest siseneda. Ma olen öelnud, et ärge mõelge sellele. Ärge raisake aega ümber torni käimisega ja kuradikestele, vaid minge esimesest uksest lihtsalt sisse. Seal esialgu pettute, sest selgub, et kõik uksed viivad ühte ja samasse kohta.

Sees olles vaadake, mis seal sünnib, ja leidke oma täht. Leidke see, et midagi ellu viia, olla ideekandja. Ärge raisake aega valiku tegemisega ukse taga.

Ilmus 2022.aastalõpu Maalehes. Pildistas Sven Arbet.