Rapla kultuurikeskuses avatakse 28. novembril Riho Sibula nimeline tuba, kus väljas ta kuulsamad kitarrid ja muu hulgas saab kuulata tema laule. Toa avamisele järgneb aasta eest meie seast lahkunud muusiku postuumselt ilmunud sooloalbumi „Viimane” vinüülplaadi esitlus ja Riho sõprade kontsert. 

Riho sõpru koondava MTÜ Kuukitarr üks osalisi, autor, laulja ja helilooja Vaiko Eplik on Rapla poiss. Laulja ja helilooja Riho Sibul on sündinud, kasvanud Rapla lähedal Purkus ja oma muusikuteed alustanud Järvakandis. 

Riho viimane sooloplaat on suuremas osas salvestatud Raplas Susi stuudios, mõned lood ka Vaiko Epliku ja Tõnu Timmi kodustuudiotes.

Vaiko Eplik, kuidas sündis mõte teha Riho tuba Rapla kultuurikeskuses?

Algselt oli plaane Hiiumaal Rihola Sibula muuseum teha ja tuba püsti panna. Need aga jäid venima ja ma haistsin võimalust asjad õigesse rööpasse keerata. Küsisin Rapla kultuurikeskuse juhatajalt Age Rebelilt. Selles keskuses on mitmeid pühendusega tubasid mitmetele Raplamaa poegadele ja tütardele. Mõte lendas ja nüüd tulebki see tuba Raplasse. 

Ma olen selle üle väga rõõmus. Riho võis küll tahta olla vahelduva eduga võrukas või hiidlane, aga oma hinges ta ikkagi oli Raplamaalt.

Jah ma tean, me sellest rääkisime. Ta tahtis mulle näidata oma lapsepõlvemetsasid ja mängumaad Purku kandis. Plaaniks see nüüd jäi. Kas Järvakandi inimesed pole veel kadedaid hääli kuulda lasknud, et Rapla võtab nende mehe au ja kuulsuse endale?

Ma arvan, me saame vajadusel kokkuleppele. Mingid otsused on veel tegemata, ei ole selge, mis saab Riho raamatu-ja plaadikogust. Need võiksid olla näiteks Järvakandi raamatukogus. Midagi ei ole välistatud ja maha märgitud. Me MTÜ Kuukitarr kambaga teeme neid asju sõprusest ja entusiasmist ja asjad lihtsalt kuidagi juhtuvad.

Mõtlesin Kuukitarri tegemistele ja sellele, kauaks teil tahtmist jätkub.

See ehk polegi kõige olulisem. Kuna Riho mingisuguseid ettevalmistusi enda lahkumiseks ei teinud, oleme asjade ajamisel abiks tema vennale Valdekole. On loomulik, et sõbrad siin katsuvad nõu ja jõuga aidata.

Mis sellesse tuppa tuleb?

Paar vitriini, kus saab näha Riho kaht võib-olla kõige kuulsamat kitarri. Mitmeid muid esemeid – kaabut ja piipu. Sinna tuleb samasugune fototapeet informatsiooniga, nagu on näiteks sama maja Raimond Valgre toas. Sinna tuleb ka muusika kuulamise võimalus, muusikamängija. 

Tuba tuleb lakooniline, loodame, et maitsekas, läbimõeldud. Kujunduse kunstnik on meil Mari Kaljuste, kes on aastaid Riho ihukunstnik olnud. See kõlab muidugi nii, nagu oleks Mari Rihole tätoveeringuid teinud. Tegelikult on Mari Kaljuste aastakümneid Riho plaate kujundanud ja temaga palju koostööd teinud. Mari teab Riho maitset ja stiili, tabab seda.

Kitarr vitriinis?

Ma arvan, et on tore, kui inimesed saavad neid kuulsaid pille näha. Ehh, see on nii ja naa, aga mis neid konkreetseid kitarre puudutab… üks on siis nii-öelda „Kuulapse” kitarr, Riho kuulus Washburn “Falcon”. Teine kitarr, mille Riho tuppa välja paneme, on Ibanezi akustiline, millega on tehtud album „Must”.

Mingis mõttes on see loogiline käik: Rihost jäi maha päris palju kitarre ja neist on toas siis ka eraldi nurgake seinal, kus pillid on eraldi pildistatud ja ritta pandud.

Enamik Riho pille on sõprade käes kasutuses. Aga mõned pillid on nii konkreetselt Rihoga seotud, et on raske ette kujutada, kes peaks neid mängima. Mulle tundub tõesti, et võib-olla on õigem, kui neid pille ei mängi keegi.

On sul ka mõni Riho kitarr?

Jah, mul on kaks kitarri. Nendega ma mängin igal võimalusel ja viimati just Viljandis, kui me Riho laulude õhtu tegime. Suure tõenäosusega mängin seda ka toa avamise või plaadiesitluse kontserdil Raplas. 

Pillidega kaasnevad lood ja legendid.

See elektrikitarr varastati Riho käest ära. Ja kui see tagasi tuli, siis oli kitarri sisse jäetud väike sõnum – vargalt Rihole –, mida me seal toas ka eksponeerime. See on üks venekeelne, hästi peenike, luubiga kirjutatud kiri. See leiti nii, et oli vaja pilli elektroonikat parandada ja kruviti maha üks plaat, mille tagaküljel oli kitarrivaras jätnud tänu- ja kiidukirja Rihole. Selline unikaalne asi saigi juhtuda ainult Rihoga.

Ma saan aru nii, et see oli nii haruldane pill – neid oli Eestis ainult kaks –, et seda ei õnnestunud edasi müüa. Ma päris täpselt ei tea, aga ju siis keegi teadis kedagi, kes teadis kedagi, kes tundis seda õnnetut venelast ja tõi pilli Linnahalli stuudiosse Rihole tagasi. 

Selle pilliga on mängitud mitte ainult „Kuulaps”, vaid ka kõik varajasemad Ultima Thule asjad, enamik ansambel Propeller lugudest. Eesti rock’i ajalugu. 

Kas keegi teeb Riho loomingust ja salvestustest ülevaadet?

Loodame seal toas selle anda. Ma just tegelen sellega. 

Mida siis ikka sinna panna? Kas ainult need lood, mis ta ise kirjutas? Üldiselt mulle tundub, et Riho muusikalise teekonna võib jagada tinglikult kolmeks. Kõigepealt tema varajane tegevus puhtalt kitarristina eri bändides. See algas Järvakandi Welledes, Omikronis, oli niisugune bänd. Siis lühikest aega Magnetic Bandis. Ta ise rääkis mulle, et mängis ühe proovi ka ansamblis Radar, aga kuna ta tegi proovi jooksul kaks viga, siis teda rohkem tagasi ei kutsutud. Propeller, Kaseke, In Spe. Oli vist isegi Jääääre asutajaliige. Teine peatükk on Ultima Thule ja kõik, mis järgnes sellele, kui ta ise ka laulma hakkas. Ja siis kolmas osa – sooloplaatidel olev muusika. 

See on muidugi väga lihtsustatud, aga nii võib tema loomingut vaadelda küll. Aga siin on veel palju muid koostöid ja erinevat muusikat.

Riho jõudis palju, kuid ta ise arvas, et tal pole maailmale midagi pakilist öelda.

Raske on kindlaks teha, milline oli tema viimane salvestus. Minu teda oli tema viimane stuudios käik Jakob Juhkami plaadiga, mis aasta tagasi ilmus. 

On ka selliseid helikandjaid, mida Eestis praktiliselt ei leidu. Mul õnnestus näiteks leida Tartust mees, kellel on olemas Ultima Thule ingliskeelne kassett. Nad salvestasid selle Peeter Kopvillemiga, kui Thule käis 1990. aastate alguses esimest korda Kanadas. Riho on meenutanud, kuidas sai seal Kopvillemi käest puid alla, et tema inglise keele hääldus ei olnud sugugi see, mis oleks võinud olla. Põnev leid ja ma loodan ka need laulud lisada lugude hulka, mida Raplas Riho toas kuulata saab.

Plaat „Viimane”. Riho haudus ja tegi seda ikka mitmeid aastaid?

Jah, see oli tema meetod vist kõigi sooloplaatidega, et ta rändas mööda Eestimaad, mööda sõprade kodustuudioid, ja tavaliselt kolme-nelja aasta jooksul korjas materjali kokku. Siis Arvo Urb koondas ja kujundas neist tervikud. Nii ka selle plaadiga. Salvestada võis ta siin ja seal, aga kokkumängu tegi alati Arvo.

Mäletan eelmisest kevadest ühte õhtut, kus ekstaatiline Riho helistas ja kutsus oma uut plaati kuulama: nad olid just Arvoga mingi valiku ja järjestuse kokku saanud. Üks lugu ainult oli poolik. Riho oli õnne tipul. Ma siis plaati kuulama ei jõudnud, aga nüüd saavad seda kuulata kõik. 

Sellel plaadil on mõned lood tehtud ka sinu kodustuudios?

Riho käis igal võimalusel Kehtna Peetri kalmistul oma vanemate haudadel. Mina olen sama valla poiss pärast viimast haldusreformi. Rõõmustasin väga, et Kehtna vald ühines Järvakandiga ja meist Rihoga said ühe valla mehed. Riho käis mul külas ja teinekord ka salvestamas. 

Milline oli Riho salvestusprotsess? Tuli ta valmis looga või sündis asi stuudios?

Mingeid mikroparandusi, häälestusi ta tegi viimase hetkeni. See, kuidas tekst ja põhi võiksid omavahel kokku minna, see oli tal alati paigas vaimukõrvas või peas. Ja seda ta taga ajas suure süvenemisega.

Ma mäletan, et esimesed korrad, kui Riho minu juurde salvestama tuli, olin ma ise samas ruumis, aga üsna pea sain aru, et Riho laulab ja mängib stuudios nii vaikselt, sealt tuli tema toon, see esituse soojus… Järgmine kord, kui ta tuli, viisin ema küla peale ära, sest kui ema väga tundliku koha peal üleval teisel korrusel keeras raamatulehte, siis oli seda pärast salvestusel kuulda. 

Edasi oli neidki hetki, kus ma ise ka läksin majast välja, kui ta salvestas. Otsisime saundi välja, panime mikrofonid üles ja ma panin kõik salvestama… Kolmveerand tundi jalutasin ringi, tegin suitsu, sõin õuna. Siis hiilisin majja tagasi, ootasin ukse taga, kuni Riho lõpetas. Siis valisime vahepeal salvestatu hulgast sobiva, kusjuures ta alati teadis, mis see on. Riho ja kellegi teise vahele võrdlusmärki panna ei ole võimalik.

Mis Riho toas võiks sündida pärast seda, kui see on avatud?

Ma arvan, et see on hea koht, kus ka edaspidi Rihoga seotud sündmusi korraldada. Ei saa olla kindel, et „Viimane” jääb viimaseks helikandjaks tema diskograafias. Avaldamata materjali on. Lisaks pole Riho sooloalbumeist ükski seni vinüülil ilmunud. Ma ei välista, et kui nende haldajatega kokkuleppele saab, siis oleks väga tore Riho loomingut selliste uusväljalaskete abil väärindada. Lisaks on ka mu enda kõvakettal Rihoga mitmed kontserdid, mis salvestatud. Elame-näeme. Raamat tuleb. 

Ennekõike oleks tore, kui see tuba kujuneks kohaks, kus Riho austajad saavad käia temaga kohtumas. Akki sõidavad siis läbi ka Kehtna Peetri kalmistult, kus on Sibulate perekonna hauaplats ja kus ka Riho puhkab.

Eraldi: 

Nimelised ruumid Rapla kultuurikeskuses

Riho Sibula (26.06.1958–20.11.2022) tuba satub väärikasse keskkonda.

• Susi stuudio. Tõnu Susi (24.05.1950–2.08.2011) oli ettevõtja, omavalitsustegelane ja muusik, helimees nii bändides kui ka heli-, valgus-, video ja lavatehnika rendi-müügiettevõtte OÜ Eventech juhina.

• Valgre tuba. Raimond Valgre (7.10.1913–31.12.1949) oli muusik, kes noorpõlves elas lühemat aega ka Raplas.

• Linda tuba. Linda Raus (sündinud Portsmuth; 17.10.1909–19.12.2003) oli üliinimliku haardega rahvakunstilooja: saksofonist, akordionist, opereti- ja näitemängulavastaja, koorijuht, sadadele rahvatantsuõpetaja, maakonna ja vabariigi rahvapidude üldjuht ning mitmekümnete stsenaariumide autor ja lavastaja.

• Rütmani galerii. Jaan Rütman (30.07.1885–27.11.1943) oli Rapla tarvitajate ühingu pikaaegne ärijuht, aga ka Rapla haridusseltsi üks asutajaid ja 1919–1940 juhatuse esimees, Rapla 1933. aastal valminud rahvamaja ehituse initsiaator.

• Weinbergi saal. Rudolf Veinberg (6.04.1882–18.10.1962) oli Rapla proviisor ja ärimees, 20. sajandi esimeses pooles Rapla tooniandvamaid seltskonnategelasi, hariduse ja kultuurielu toetaja.

Rapla kultuurikeskuses tegutseb praegu ka kohvik Hollivuud, mille nimi on seotud kohe kõrval asuva keskväljakuga, kus mälestuspink Toivo Kurmetile (16.02.1949–13.07.2003). Kurmet oli muusik, aga 1990. aastate alguses ka ärimees, kes tahtis rajada Raplasse kinotööstuse, Rapla Hollivuudi. Tema kontori asukoha järgi hakati hiljem keskväljakut Hollivuudiks kutsuma.