Vaino Vahing oli psühhiaatrist kirjanik. Oli 1960. aastate lõpu ja 1970. aastate teatriuuendajate lähedal. Mu meelest kehtib see, et mäng avab me tõelist olemist paremini kui püüd käituda väga normaalselt, läbi aegade. Lapsed mängivad. Rainer Sarneti film Vahingust on mänguline ja mängust ennekõike.

Film Vahingust on film isiksusest, isiksustest, hullust geeniusest, ühest ajastust… on sellega ka omaette kunstiteos. On mängu ülistus!

Suur kujund on mu jaoks just see oma elu dramatiseerimise püüe ja ehk isegi teadmine, et meie kõigi eludel on oma pealtvaatajad. Iseasi, kas me sellest hoolime. Ja kui hoolime: kas siis suudame olla ise või mängime kedagi teist.

Film on detailirohke ja detailitäpne. Seal ühendub kõik argipäev, dokumentaalkaadrid, kus räägib Vaino Vahing ise, kaadrid, kus Krahli näitlejad mängivad stseene tema novellidest ja päevaraamatust. Lisaks siis inimesed, kes mäletavad, inimesed meie ajas. Üks näide neist, kes räägivad tänase teadmisega, on Hando Runnel. Tema on kui kirss tordil.

Omal moel annab film edasi ka elu traagikat. Kuidagi ei tahaks siia külge riputada silti „nõukogudeaegse elu”. Tõsi, filmis on lavastatud päevikukatkend, kus Vahing ütleb, et on tapnud poolteistsada kassi. Emeriitprofessor omakorda räägib, et Vahingul valmis 200 lehekülge dissertatsiooni, mis selgitab, et kassikatseid tehti inimese psüühika uurimise nimel. Panin selle kirja – see inimeksistentsi igavene traagika… Filmis räägitakse hirmust olla õnnelik. Juhan Ulfsak ütleb filmi Vahinguna, et vihkab ametnikke ja argielu. Ämmasid ka. Kõlab ju üsna tänapäevaselt nii intelligendi kui tavalise töömehe suus, aga see selleks. Kirjutasin selle siia vaid selleks, et öelda: filmil Vahingust on eksistentsiaalne mõõde ja see peaks puudutama, tundub, suuremat hulka inimesi, kes võiksid ja peaksid seda filmi vaatama.

Ühes Vahingu novelli katkes, mida filmis mängitakse, ütleb Taavi Eelmaa Juhan Ulfsakile, et tema ei oska õhusööke süüa. Tähendab… on neid, kes oskavad. Saavad ehk kõhugi täis? Kirjanik Hando Runnel ütleb filmis, et kunst on elava olevuse seesmise elu müstika väikene avaldusvõimalus.

Sarneti filmis on miski kummaline elu ilu sees… Ehk ma mõtlen selle enda jaoks välja, aga tundub, et selle filmi vaatamine annab ka jõudu taluda praegust vastuolulist aega ja uskuda tulevikku.

Rainer Sarnet: Unt ja Vahing olid omamoodi Eesti kirjanduse Lennon ja McCartney

Eile jõudis Eesti kinodesse Rainer Sarneti mänguline dokumentaalfilm „Vaino Vahingu päevaraamat”. Režissöör ütleb, et filmide tegemine on pigem hüppamine, lendamine.

2017. aastal esilinastus Rainer Sarneti mängufilm „November”, mis inspireeritud Andrus Kivirähki romaanist „Rehepapp ehk november”. Hetkel on tal käsil uue mängufilmi, kung fu filmi „Nähtamatu võitlus” võtted. Aga me räägime Vaino Vahingu filmist, mis pole pelgalt portreefilm.

Oled sündinud 1969. aastal, Vahing alustab oma päevaraamatu pidamist aasta varem. Kust või millest tekkis huvi just 1970.–1980. aastate kultuuriilmingute vastu Eestis?

See aeg ja inimesed on olulise jälje jätnud Eesti kirjandusse ja tearisse. 1960ndatel muutus midagi kardinaalselt kultuuris, nii nagu ka 1990ndatel. 1960ndate põlvkond – eelkõige Vahing, Unt, Tooming, Hermaküla, Viiding – tegid midagi, mis on vahetu. Nad proovisid ehk vähem kultuursed olla ja rohkem ebakonventsionaalsemad. See pole ainult vabadusega seotud, vaid mindi lähemale inimesele. Kajastati eripalgelisi külgi inimeses.

Miks just film Vaino Vahingust?

Vahing on mänguinimene ja tema teostes on draamat. Näidendid on kindlasti huvitavam osa tema loomingust. Tal on head dialoogid ja mängulised situatsioonid. Kõik see on suures osas päris elust maha kirjutatud. Seepärast on need ka nii ootamatud.

Päevikus jäädvustas ta reaalset elu ja see sai ka aluseks tema loomingule. Kohati kattuvad tema päevikutekstid ja kirjandus sõna-sõnalt. Tekivad justkui topeltmaailmad, mis on siiski üks, Vahingu enda maailm. Seepärast ka idee panna kokku dokumentaal- ja mängufilm, mille keskseks kujuks Vahing. Inimene, mängija.

Üks kujundeid filmis näib olevat väljakarjumine. Mida see peegeldab või seob?

Vaatasin youtubist Grotowski etenduste katkeid, seal oli palju karjudes mahaviskumist. Karjumine oli 1960ndate avangardteatri teatri kaubamärk. Aga karjest oli ka otseselt juttu Vahingu päevikutes. Karje on midagi intensiivset, mida ei saa, ei taha ega suuda sõnastada. Valu. Ja muidugi see kultuursuse normidest eemaldumine, mis on omased vist kõigile suurtele murrangutele. 1920ndatel aastatel olid selleks ekspressionism ja sürrealism, 1960ndatel alateadvuse toomine teatrisse, kirjandusse, muusikasse, kogu see nn psühhedeelia. Ka esimesed kosmosereisid, mustad augud. Teadvustamatus.

Kindlasti ka nõukogude korra paine, aga Vahing ei olnud väga sotsiaalne, tema karjed olid isiklikud. Piirsituatsioon oli ka selle ringi märksõna. Piirile lähedale ja üle minek. Isiklikus elus ja loomingus.

Kas see, et dokumetaalfilmis kasutatakse näitlejatega lavastatud lõike, on maailmas levinud praktika?

Neid ikka on, aga hetkel ei tule ühtegi pähe.

Millised olid sinu mõttekäigud, et valisid Vahingu filmi näitlejateks just Krahli teatri kuulsaks mänginud näitlejad?

Krahli vana trupi valisin, sest mul on nendega head kogemused. Olen seal teatris mitu korda lavastanud. Nad on omavahel väga hea ja loova energiaga. Intelligentsed, paindlikud, lahtise mõtlemisega. Võib ka spekuleerida Vahingu Salongi ja Krahli trupi sarnasuse üle, kus elati pead-jalad koos ja tehti intensiivselt loomingut, aga sellele ma tol hetkel ei mõelnud. Ikkagi vanad head tuttavad, kellega mõnus teha.

Mu jaoks tuleb Vahingu filmis esile ka 1960.–1970. aastate muusika jõulisus ja vägi, kas see oli selle filmi tegemisel tähtis?

Biitlite muusika idee tuli kohe alguses. Nende muusikas on ju 1960ndate olemus, nemad lõidki suures osas selle vaimsuse. Ka Tartu salong kuulas biitleid palju, eriti vist Unt. Vahing kuulas rohkem Frank Sinatrat. Aga Unt ja Vahing olid omamoodi Eesti kirjanduse Lennon ja McCartney.

Mida Vahing täna oma päevaraamatusse kindlasti kirjutaks?

Sedasama, ma arvan, oma elu. Milline see oleks, on võimatu öelda. Ta oli ettearvamatu ja ainulaadne.

Oled sa mõelnud, kellest veel tahaksid portreefilmi teha?

Mõnest vaimulikust. Kellestki, kes samuti tegutseb ja loob oma elu pinnal. Kus looming ja elu on seotud. Mul oli idee teha film õigeusu pärimusest. Pärimus on traditsioon, mis kandub vaimulikult isalt tema õpilasele. Eelkõige inimlik mõju, sest selle pärimuse sisu on armastus. Milline inimene on, mis häälega ta räägib, milline silmavaade tal on… Kuidas rahu ja armastuse vaim kandub edasi vahetult. Aga see on ilmselt filmimatu teema, nagu Viidingu ühes luuletuses, kus pühakud ei jäänud filmilindile. Seepärast ma sellest ideest nii lahkelt räägingi.

Usun, et su õpetaja oli Jüri Sillart...? Kuidas hindad tema mõju sinu filmikunstnikuks kujunemisel?

Minu õpetaja oli Arvo Iho. Jüri Sillartiga kohtusin ka, väga sümpaatne inimene, aga otseselt ta mind ei õpetanud. Ihot meenutan ma õpetajana päris palju. Ta ei olnud koolipapa tüüp, aga ta ütles, et hakake kohe ise filme tegema. Nii õpite kõige paremini. Filmi võib ju teha sajal eri viisil, aga õpi ära oma filmide tegemine.

See on päris raske ja valuline protsess. Iho suunas kohe asja olemusse. Ta ikka väga palju julgustas ise olema: ärge tehke Harju keskmist, tehke midagi oma. See on nii õige ja tegelikult nii harvaesinev asi, et filmimaailmas tegutsev inimene ei hakka oma arusaamu peale suruma, vaid hindab ka teise inimese mõttemaailma. Ta võis mõnel muul teemal järsult öelda, aga loominguküsimustes oli väga delikaatne. Vähemasti minuga, sest ma kartsin teda natuke. Ta oli väga isalik.

Kuidas sa enda jaoks mõtestad-sõnastad, millist eesmärki kannab portreefilm?

Idee on alus. Sa valid ju ka filmimodelli selle järgi, et ta sulle tähendab midagi, mitte ei hakka lihtsalt kedagi võõrast inimest portreteerima. Ükski film, olgu ta dokumentaalne, ei jäädvusta kunagi kedagi objektiivselt. See on idee laiemalt – elust, inimestest. Üks portreeritav avab midagi laiemalt, mis on omane ja tähtis ka teistele.

Millised on need põhimõtted, millele toetud filme tehes?

Filmide tegemine on pigem hüppamine, lendamine. Sul läheb vaja mõistust, et leida võimalus filmi teha, aga looming ise pole väga mõistuspärane. Sul on küll mõtted, aga sa vahetad ja muudad neid, kui vaja. Miski muu on olulisem. Põhimõtetest olulisem on su elu, kuidas sa elad. Põhimõtted ei inspireeri, võiks isegi öeda, et hoopis kuivatavad. Olulisem sellest, mida sa arvad ja isegi räägid, on see, mida sa teed.

Vahingu põlvkond mõjutab, meid siiamaani

Tiina Tauraite (Üks Krahli teatri suureks mänginud näitlejatest, kes teeb kaasa Vahingu filmi lavastatud osades.)

Mis puudutab Vahingut, Unti, Viidingut, Toomingat, Hermaküla, siis au on olnud tööd teha ainult Mati Undiga. Evald Hermaküla rollilahendusi ja mängu imetlesin juba lapsena. Teatriajaloo loengutest sai pisut ka teiste tegemistest aimu. Mind on paelunud nende julgus, kompromissitus, ausus.

Paratamatult on nad oma tegemistega mõjutanud kogu Eesti teatrit, ka kunagist Krahli. Mõjutavad siiani – energia jäävuse seadus.

Mu vanad kolleegid on mulle väga olulised. Ja seda enam, et me iga päev tööasjus enam ei kohtu, oli kokkusaamine ootamist väärt. Kõik need inimesed on mind kasvatanud just selliseks kunstnikuks, kes ma täna olen. Ma imetlen neid kõiki ja elan neile kaasa.

Ilmus Maalehes. Fotod arhiiv ja Gabrila Urm.