Veel paremini kõlab, kui kirjutan Vabaduse festival Narva Vabal Laval.

Selles, et seda festivali augusti lõpus ei peetud, on mitu põhjust. Ei teagi, kumb tähtsam on, kas koroonapiirangud või see, et korraldajad Narva Vabast Lavast ei leidnud kultuuriministeeriumi ega ka muude fondide toetust.

Narva Vabaduse festival on teatrifestival, kuhu kutsume igal aastal 4-6 välisteatrit riikidest, kus teatrite tegevus on valitsuste surve all,” loen festivali idee tutvustusest. Selle aasta festivali külalisteks oli plaanitud Teatr.doc ja Meierholdi keskus Moskvast, erateatrid Poolast, Ungarist, Kasahstanist ja Kõrgõzstanist jne.

Festivali programmi kuulunuks ka lääne suuremate teatrifestivalide produtsentide kohalolu.

Toetamata teatrivabadus

Kuidagi imelik on kirjutada luhtunud plaanist. Kirjutada minevikust, mida polnud. Tahan öelda, et Vaba Lava Narva festivali plaan ei ole kuhugi kadunud. Festivalil osaleks ka 2-3 Eesti teatrit. Vabaduse festivali peetaks augustis – siis kui riik tähistab iseseisvuse taastamise päeva.

Korraldajad loevad üles, mis festival teeb suures plaanis: „Teeb Narvast teatrifestivalilinna, pälvib kohalikku ja rahvusvahelist tähelepanu, kasutab Narva ja Eesti asukohta ja kogemust suurema hüve loomiseks.”

Produtsent ja Vaba Lava juht Märt Meos ei kasuta festivalist rääkides minevikuvormi, vaid laiendab plaane ja mõtleb 2021. aastale. „Festival on tähtis, et me eestlased oleksime jälle esimesed toomaks tähelepanu üha kasvavale tsensuurile ja mitte ainult ida pool vaid ka läänes, nt Poolas ja Ungaris. Plaanis on korraldada ka rahvusvaheline sõnavabaduse konverents. Narva on selleks absoluutselt õige koht, Euroopa liidu lõpp ja ida poolt esimene vaba linn.”

Ma arvan, et ainult intuitsioon aitas mul 2011. aastal lavastaja Mladen Kiselovilt (1943 – 2012) küsida, kas maailmas on olemas sellist kohta või korda, kus ei ole tsensuuri. Mladen vastas, et ei ole. Põhjendas oma elu ja teatrikogemuse pealt üsna täpselt: „Raha on tsensor, mis tahes ideoloogia on tsensor, religioon tsenseerib, rääkimata enesetsensuurist.”

Selle lavastajal oli endal kahe täiesti vastandliku süsteemi kogemus. Nõukogude Liit kus ta õppis ja töötas, ning Ameerika, kus ta õpetas ja töötas. Lugesin Kiseloviga tehtud intervjuu üle – vana tark ei puuduta poliitilist tsensuuri.

Ida-Virumaa toetusgrupp

15. oktoobril saatsid Riigikogu 14 saadikut kultuuriminister Tõnis Lukasele kirja, mis puudutab Vaba Lava Narva teatrikeskuse rahastust. Kirjas on ka selline lõik: „Teatrikeskuse plaan korraldada Narvas rahvusvahelist teatrifestivali viib kogu Ida-Virumaa kultuurielu hoopis uuele ja kõrgemale tasandile ning toob läbi rahvusvahelise konverentsi piirkonda selle valdkonna oma ala tipud.” Kui selles kirjas ei kasutataks nii palju sõna „oluline“, võiks seda pikemaltki tsiteerida. Aga kui kõik on oluline, siis ei ole enamasti miski tähtis.

Minu jaoks on kirja mõjusam – äärepealt oleksin kirjutanud oluline, aga sain sõnasabast kinni – lõik, kus räägitakse Narva Vaba Lava võimalikust püsitoetusest. Tean omast kogemusest, kui raske on midagi planeerida, kui elad ühekordsetest toetustest, seda enam teatrimaastikul.

On üsna selge, et Riigikogu saadikud Ida-Viru toetusgrupist toetavad teatrikultuuri silmas pidades eesolevaid valimisi ja sealt loodetavaid hääli. Aga me loomeliitude häält selles vallas ei kuule üldse. Või kui, siis ehk tagatubades.