Korras nagu Norras! See me peades kõlksuv riimuv väljend saab õige sisu pärast jutuajamist Vaba Lava uue kuraatori Harald Rosenstrømiga (36) – Oslos sündinud, aga Moskvas näitkunsti õppinud mehega.

Küsimusele, kas Norra teatris on ka tsensuuri, vastab Rosenstrøm isegi üllatunult: „Ei-ei!“ Ja lisab samas: „Tegelikult ma ei taha sellest rääkida. Meil ei ole küsimus tsensuuris, vaid selles, et oleme poliitkorrektsed. Ja kui sul on teistsugune arvamus asjadest, siis sind tabab üldine hukkamõist.”

Harald, sa oled pärit Norra pealinnast. Aga praegu ajame juttu minu kodulinnas Raplas, kus elab nii 5000 inimest…

Kui sündisin, elas Oslos 500 000, nüüd kusagil 700 000 inimest. Maailma mõistes väike linn.

Ma arvan, et Norra on õige pisut Eesti sarnane. Me oleme ka väike maa. Loodus on muidugi teine, aga on samuti palju väikelinnu.

Meri on meil mõlemal. Kas sa merd armastad?

Muidugi, aga mägesid armastan rohkem. Mulle meeldib mägedes käia, seljakott seljas. See on imeline.

Kas su isa ja ema on kuidagi kultuuriga seotud?

Ei, nad on majandusinimesed. Ökonomistid. Sa sihid sinna, miks mina hakkasin kultuurist huvituma? Miks teater? See, et tahtsin õppida oma emotsioone väljendama, ei ole küll kuidagi vanemate suunatud. Ma isegi ei tea, miks, aga ma tahtsin näitlejaks saada.

Tahtsid ja läksid õppima Moskvasse. See on kuidagi uskumatu.

Vaat, see on nüüd küll mu isa teene ka. Ta töötas Moskvas Norra saatkonnas. Mina käisin Oslos teatrikallakuga gümnaasiumis. Ja tahtsin õppida Oslo teatrikoolis. Jõudsin sisseastumiskatsetel kolmandasse vooru. Seega sain peaaegu sisse. Peaaegu. Ja mul ei olnud varuplaani. Mõtlesin siis, et sõidan isa juurde Moskvasse. Olin 19aastane.

Oli sul Moskvasse minnes mingi mõte, et proovida seal mõnda teatrikooli astuda?

Jah, ma kirjutasin ühe kirja – mingi teater, Moskva … Et mind võetaks mingile lühikursusele. Siis läksin sõjaväkke kõigepealt. Istusin piiril ja vaatasin Venemaa poole.

Kui see läbi, siis sõitsin isa juurde kohale ja selgus, et see, kuhu ma kirjutasin, on Moskva Kunstiteatri (Moskovski Hudožestvennõi Teatr, lühendatult MHAT –MM) kursus. Ma muidugi olin kuulnud Stanislavskist ja Vene teatri suurusest, aga et satun MHATi, see oli ikka juhus. Ma sõjaväes lugesin Dostojevskit ja Tolstoid. Valmistasin ennast Venemaale minekuks ette.

Ja õppisid vene keelt?

Ei, ei. Olin ka varem Venemaal käinud. Isal külas. Isa ja vend mõlemad räägivad vene keelt. Ma pool aastat Moskvas seda õppisin. Siis olid MHATi stuudio vastuvõtukatsed. Lugesin miskit valmi vene keeles ja Majakovski luuletust „Mis on halb ja mis on hea”. Kõik naersid, kui lugesin laste luuletust metsiku aktsendiga.

Ja sattusid Kirill Serebrennikovi kursusele?

Jah, ma ei teadnud, kes ta selline on.

Mis aastal see oli?

2008. Kirill juba siis oli lavastanud Moskva Kunstiteatris, nõnda et Venemaal ja Moskvas teda hästi teati. Muidugi ei olnud ta siis nii kuulus kui praegu. Ma arvan, et just meie kursusega algas tema nii-öelda teine laine … Küllap oleks Kirill ka kuidagi teistmoodi leidnud omaenda tee ja uue käekirja, aga juhtus nii, et see sündis just koos meiega. Meie kursus oli ka Kirill Serebrennikovil esimene.

Sa said Venemaal suure hoo sisse, mängisid mitmes filmis ja ka Serebrennikovi lavastustes. Miks sa sealt ära tulid?

Jah, mängisin palju ka MHATis. Ma arvan, et Venemaalt Norrasse tagasi tuleku põhjus oli suur kultuuride erinevus. Norras me tahame, et kõik oleks õige, meil on oma arusaam aususest ja õiglusest. Venemaal on see kõik teistmoodi. Ma ei ütle, et see on halb. Ma armastan Venemaad, aga Norras on see kultuur hoopis teistsugune.

Kas ma võin niimoodi öelda, et Venemaal on kõik endiselt pisut metsik, aga Norras on korras?

Korralikud oleme küll. Venemaal on kõik emotsionaalsem. Temperament on teine. Olin Venemaal seitse aastat ja ma tundsin, et mul on vaja tulla koju tagasi. Samas, sealt saadud kogemused on suured ja ma sain sealt kindlasti oma elule suuna. Tähtsad aastad veetsin seal.

Õppisin keelt. Näitleja jaoks oli tähtis, et oskaksin seda rääkida aktsendita. Mul on seal väga lähedased inimesed tänaseni.

Ja mis siis Norras sai?

Läksin õppima uuesti. Õppisin juhtimist ja ökonoomikat. Kolm aastat õppisin ja sain teatrikooli rektoriks. Olen selle koha peal juba viiendat aastat.

Sa oled selle kooli rektor, kuhu sind näitlejaks õppima ei võetud?

Ei, see on üks teine teatrikool. Kui oleks nii, nagu ütlesid, oleks see muidugi naljakas. Ikkagi see, mida ma viimastel aastatel olen teinud, on teine suund. Näitlemisega on sellel vähe pistmist. Kunstiline külg muidugi on administreerimisel ka olemas. On vaja leida õigeid pedagooge, teha kõik, et üliõpilased areneksid.

Saan aru, et sul on tekkinud soov olla taas loomingulisem oma tegevuses?

1. juunist tõesti olen ma sellest ametist vaba. Vaatame, mis saab? Tõsi on, et tahan teha midagi sellist, mis on veidike loovam. Mängida tahaksin. See on mu suur soov. Tuleb välja, et õigus on neil, kes ütlevad, et näitleja jääb näitlejaks, mis tahes tööd ta ka vahepeal ei teeks. Saab, mis saab.

Kui palju sa Eestist teadsid, enne kui sulle tehti ettepanek hakata kaheks aastaks me Vaba Lava kuraatoriks?

Väga vähe. Olin käinud korra Lätis. Kui ma õppisin 9. klassis, käis meil külas klassitäis gümnasiste Eestist. Nad olid Norras nädal aega. Naljakas mälestus on sellest. Käisime mägedes suusatamas. Üks Eesti tüdruk tahtis piima juua . Selline valge purk oli, me keegi ei pannud kohe seda tähele. Jõi, aga see oli hoopis parafiin. Tüdruk viidi mu mäletamist mööda korraks isegi haiglasse.

Ilmselt ka meie ei tea eritiNorra kultuurist peale Hendrik Ibseni ja Edvard Griegi, viikingite ja trollide. Missugune on praegu te kultuuri seis?

Mul on selline tunne, et kultuur ja kultuursus on väga seotud sellega, mis me rääkisime korralikust maast. See korralikkus formuleerib ka kultuuri seisu. Norra on sügavalt demokraatlik maa. Mul väga vedas, et kasvasin just Norras. Seal kõik töötab. Norra on maa, kus saab hästi elada. Me usume oma poliitikuid.

Too mõni näide, palun.

Kui tulid vaktsiinid COVID19 vastu, siis me lasime ennast peaaegu kõik vaktsineerida.

Kui rääkida kultuursest elust, siis see seostub meil korraliku kasvatusega. See kasvatus aga teeb kultuurielu pisut vaesemaks. Ja seetõttu, et meil on korralik maa, ei ole ma päris kindel, kas me kultuuris julgeme välja tuua oma maa valupunkte. Alati on olemas asjad, millest on vaja rääkida teatris ja kultuuris. Meie aga natuke mängime kultuursust ja mängime kultuurset teatrit.

Mängime, et oleme nii korralikud, et meil on kõik korras?

Tõepoolest, mulle tundub, et isegi kõige paremal maal, mida ma armastan, on oma nõrkused. Me oleme näiteks liiga kinnised, mingit hullumeelsust ei jätku … Venemaal on paradoksid ja see teeb kultuurielu põnevaks.

Ilusti mõtled. Meil ka riik kisub euroremonditud korralikuks kohaks. Tahame elada nii nagu Soomes, nagu Norras.

Tead, mul on Venemaalt Norrasse tagasi tulnuna isegi olnud raske püüda kinni Norra kultuuri sügavusi. Aga see, mis on Norra ja Eesti kultuuris, seal süvakihtides, see just ongi huvitav. Mõtleme või viikingitele. Tõsi, see kõik oli ammu. Aga midagi on ilmselt meie rahvas ja teie rahvas ka sellest ajast alles.

Mida Kirill Serebrennikov teile teatrikoolis õpetas?

Kirill oli meie meister, aga klassikalist näitlejaõpetust tema meile ei andnud. Selleks olid teised õppejõud. Ta nägi meid uue suuna teatritegijatena. Lisaks tavalisele näitlejaõppele olid meil muusikalise meisterlikkuse, plastilise meisterlikkuse tunnid. Üks märksõna oli mitmekülgsus. Kirilli soov oli, et me areneksime tänapäevasteks näitlejateks, kes tantsivad, laulavad, mängivad pilli, on muusikaliselt võimekad ja muidugi on see kõik näitlemise ja rolliloomisega seotud. Meist said esimesed Vene teatri uue laine näitlejad. Hiljem paljud teised meistrid võtsid sellise mitmekülgse teatriõppe omaks.

Me vaatasime väga palju erinevat teatrit. Käisime üle maailma kuulsatel teatrifestivalidel. Nii vaatamas kui ka mängimas. See kasvatab. Kasvatab ka teatrimaitset. Ta näitas meile teatritegemise kõiki erinevaid võimalusi. Kogu õppeprotsess oli loominguline.

Meie õpetaja oli Mihhail Lobanov, tema õpetas näitlejameisterlikkust. Kirill oli režissöör ja lavastaja. Nad tegutsesid koos. Kirill tahtis, et me oleksime kohe täiskasvanud, et mängiksime. Teised õpetajad teda vaigistasid ja ütlesid, et andke neile aega. Ja mul ongi selline tunne, et Kirill ise väga tugevalt arenes, kohtudes meiega. Ta isegi muutus kannatlikumaks. Ja see kõik ei olnud kerge ülesanne. Ei meile, ega meie meistrile.

Mis sinu jaoks teatris tähtis on?

Minu jaoks ei pea teater olema seotud poliitikaga. Aga peab rääkima neist probleemidest, mis on reaalselt inimestega seotud. Neist asjadest, mis inimestele korda lähevad. Neist asjadest, mis inimesi erutavad. Mitte teater teatri pärast, vaid teater selleks, et inimestega suhelda. Selleks, et publik mõtleks kaasa. Lavastuste juures on tähtis, millest räägitakse.

Globaalses maailmas mind erutab – või pigem ma ütleksin, et huvitab – see, kuidas me omavahel suhtleme. Kuidas erinevad kultuurid omavahel suhtlevad. Kuidas inimene teist inimest vastu võtab või ei võta. Ma olen näinud, kuidas ei taheta vastu võtta seda, mis eriline, neid, kes ei ole nagu kõik. Tekivad konfliktid. See teeb mulle haiget, mul on häbi. Me peame ka globaalselt oskama suhelda omavahel.

Norras me ka kipume mitte rääkima erinevustest. Pigistame silmad kinni, ja ei näe erinevusi. Teatris tuleks sellest rääkida. Leida võimalusi rääkida lugusid, mis on tähtsad.

Ütlesid eespool, et teenisid sõjaväes Venemaa ja Norra piiril. Kas seal oli ka piirilinnu, kus oli teater?

On pisike linn Kirkenes. Nad isegi teevad venelastega koostööprojekte. Mängimas käiakse näiteks Murmanskis, mis sealpool piiri on kõige suurem linn. Ja inimesed kahel pool piiri suhtlevad omavahel. On mingid kaubanduslikud suhted. Venelased näiteks ostavad Norra poolelt pamperseid, mis meil miskipärast on odavad.

Vahel on muidugi olukord piiril ka poliitiliselt teravam, aga mulle tundub, et inimesed seal poliitikaüleselt suhtlevad. Neil on oma reeglid. Inimesed on inimesed igal pool.

Kuidas te Norras koroonareegleid talusite?

Meil olid ranged reeglid. Teatrid olid kinni, kontserte ei tohtinud korraldada. Samas kõik oli ja on kontrolli all. Nüüd kõik avaneb. Ma arvan, me tulime hästi toime. Proteste peaaegu pole olnud. Nagu ma juba ütlesin, me usume oma valitsust ja tema soovitusi. Kui näiteks valitsus ütleb, et käige maskides, siis me käime – kuidas teistmoodi?! Mingid asjad hästi töötavad ja me allume.

Nojah, seal teil on ka kompensatsioonid suured.

Muidugi.

Teil on ju ka kuningas, ka Harald.

On. Ja vahel sellest ka arutatakse, kas monarhiat on vaja. Enamik arvab siiski, et see on hea. Sest just kuningas ja tema lähedased on need, kes võivad mõelda poliitikaüleselt. Mõelda oma rahvast. Ja ta mõtleb inimesest lähtudes. Muidugi ka selle struktuuri ülevalpidamine maksab, aga mina toetan.

Eraldi:

Narvas on oodata Rimini Protokolli

Harald Rosenstrøm

Vaba Lava uue kuraatoriprogrammi pealkirja „Pärast kõike. Uus ilmakord” alla peaksid mahtuma programmi kõik lavastused. Kas see õnnestub? Ma muidugi loodan. Samas ei ole kunstis kunagi midagi kindlat.

Lavastused võiksid rääkida sellest, kuidas me muutume ja läheme edasi. Suund on, et oleks esindatud Skandinaavia projektid. Aga tuleb ka näiteks suur Saksa projekt „Rimini Protokoll“. See tehakse ainult Narvas. Lavastus, mis analüüsib seda linna. Lavale astub 100 Narva inimest. Kohtumised …

Taani lavastaja teeb oma loo. Üks tema viimaseid lavastusi oli näiteks selline, kus ta pani lavale kokku Taani kõige vaesema ja kõige rikkama inimese.

Kaks projekti tuleb Norrast. Üks Soomest. Soome lavastus on sellest, kas meie lastel on tulevikku.

Projektid Eestist ja Venemaalt on muidugi ka.

Kuraatorprogramm algab lavastsusega „Sahharov”, mis esietendub Narvas, juba 19. veebruaril. Tallinas Vaba Lava keskuses mängitakse seda esimest korda 22.veebruaril.

Ilmus Maalehes. Pildistas Sven Arbet.