Piiteri sõjavastase poeedi ja muusiku, ansambli DDT liidri Juri Ševtšuki laule lauldavat Vene–Ukraina sõjas mõlemal pool rindejoont. Muusik iseloomustab olukorda Venemaal nii: ühelt poolt valitseb maad uusvaikus ja teiselt poolt lärmavad apokalüpsise klounid.
„Uusvaiksed on need inimesed, kes püüavad elada vaikselt ja teha midagi väikest, aga head,“ ütles Ševtšuk hiljuti kirjandusteadlasele Galina Juzefovitšile antud intervjuus. Ta tõi näiteks, et keegi lavastab näidendi armastusest, keegi teeb väga ilusaid ja harmoonilisi puulusikaid.
Tema sõnul tehakse nii massiliselt väikseid häid tegusid. „Uusvaiksed ei ole leppinud sellega, mis sünnib. Nad ei ole sellega nõus. Aga kuidagi peab elama. Nad saavad aru kõikidest riskidest. Nad, võib arvata, ei lähe barrikaadidele, sest sellel ei ole suurt mõtet. Aga nad teevad head ja tänu neile, ma arvan, jääb Venemaa ellu. Tänu neile läheb elu edasi.“
Juri Ševtšuk tõi näiteid, kuidas uusvaiksed tunnevad vastutust oma kollektiivi ees, oma isa ja ema ees, keda ei saa Venemaalt ära viia; oma laste ees, kes peavad õppima, aga ei jätku raha, et neid Cambridge’i saata… Vastutuse määr on erinev.
Intervjueerija küsis, milline on tema enda vastutuse määr. „Ma püüan kõiki mõista. Mõista on meie ajal, mulle tundub, peamine. Mõistmise ja oma naha kaudu jõuan ma äkki … mingisuguse uue armastuseni. Järjekordse armastuseni, sest ilma armastuseta pole võimalik elada. Ainsad, keda ma ei taha mõista, on mõrtsukad ja apokalüpsise klounid.“ Ševtšuk mõtleb neid, kes kuulutavad kurja, kes postuleerivad: tapke, tapke… Neid, kes ähvardavad igal võimalusel tuumasõjaga; neid, kes tahaksid lõpetada sellega, et maailma enam kedagi alles ei jääks. „Kõik see, mis sünnib praegu, on hiigelsuur tragöödia.“
Ševtšuk rääkis intervjuus, kuidas kõndis Piiteris ja kogu linn oli täis kontsertide reklaame. Moskvas samuti. „Meie kolleegid laulavad. Reklaamfotodel on nad kõik ilusate rõõmsate nägudega. See on nende valik. Nemad valisid laulmise, mina vaikimise.“
Venemaal on ansambli DDT ja Juri Ševtšuki kontserdid keelatud. Välismaa jaoks see keeld ei kehti ning nii esines Ševtšuk hiljuti koos bändiga Pariisis ja Jerevanis.
„Praegu on vaikimine minu valik, mitte presidendi administratsiooni oma, kes keelas minu ja me grupi esinemised meie maal. Ma olen aru saanud, et see on minu valik. Valisin vaikimise, sest ma ei ole sellega nõus, mis praegu toimub. Ja mulle tundub, et olen vait selleks, et edasi kirjutada. See on mulle väga tähtis – sättida sõnu, noote, helisid… Ja sama tähtis on elada rahus oma südametunnistusega.“
Juri Ševtšuk teab, et rahvas ootab tema kontserte, ja ütleb, et ta laulaks muidugi, aga need tingimused, mis talle laulmisloa saamiseks ette pandi, talle ei sobi ja sellist kokkulepet ta tegema ei hakka. Ta ei taha südametunnistusega tülli minna. „Verega sellisele lepingule alla kirjutada ma ei suuda, ma ei ole Faust.“