Olen õppinud professor Ülo Vooglaiu tekste ka lugedes omal moel mõistama. Tema loengute kuulamine on aga lausa nauding olnud aastakümneid.

Nüüd on professori „Ööülikoolis” 16 aasta jooksul peetud loengud saanud raamatuks – Ülo Vooglaid „Sõna ja jõud”.

Üsna kindlasti on targemaks saamise alus looming. Loeng on looming. Kõiki Ülo Vooglaiu kaheksat üleskirjutatud ja raamatukaante vahele jõudnud loengut saab järelkuulata Ööülikooli kodulehelt. Raamatu koostaja Ivar Tröner on pidanud kinni saadete ajalisest teljest – raamat algab 2001. aastal peetud loenguga „Milleks teooria, metodoloogia, metoodika?” ja lõpeb 2017. aastal loenguga „Pealisülesanne”.

Tegemist on teise raamatuga Ülo Vooglaiu tarkustest, sarjast, mida annab välja kirjastus SE&JS. Eelmine sama koostaja ja kirjastuse raamat ilmus 2015. aastal – Ülo Vooglaid „Aeg ja vaim”.

Sõnajõu uhkus

Ülo Vooglaiu kirjutatud tekstid nõuavad lugejalt aega ja keskendumist, panevad tähelepaneliku heasoovliku ja teadmistejanuse lugeja vastuseid otsima ja ilmselt ka uusi küsimusi esitama. Oma loengutes professor üsna tähelepanelikult jälgib kuulajaid ja nende reaktsioone. Ta mõistab ja näeb kogemuslikult ja intuitiivselt, kui tähelepanu hajub või kui kuulajad vajavad üleseletust või selgitust. Vooglaid on särav loengupidaja. Teda on kergem kuulata kui lugeda. Seda „kergust” kannavad nüüdsed tekstidki.

„Sõna on jõud” üks uhkustest on Ülo loengute kaubamärk – loengu vältel ta oma käega joonistatud ja kirjutatud definitsioonid ja skeemid. Fotod neist nn konspektidest iseloomustavad filosoof Vooglaidu. Leheküljel 82 on näiteks tõmmis tema skeemist, kus professor nendib, et teadmised ja haridus ei ole väärtus. „Väärtuseks on teadmise, oskamise ja arusaamise ühtus! Väärtuseks on harituse, informeerituse ja kogemuse ühtsus!” See on väga Vooglaiulik, et ta selle kolmemõõtmelisusega ei piirdu, vaid lisab, skeemil ka kirjutab: „Väärtuseks ei ole aeg või ruum. Väärtuseks on aegruum (aja ja ruumi ühtsus), kui on ka valgust (valgustatust).”

Kui vaadata vastilmunud raamatut Ülo enda õpetuse järgi („Selleks, et midagi näha, tuleb leida küllalt palju vaatepunkte. Püramiidi vaatamiseks on vaja vähemalt nelja vaadet, alt, pealt, küljelt ja servalt.”), siis peaks raamatu puhul vaatama esi- ja tagakaant, ees- ja järelsõna, kui nimetada vaid mõned vaatepunktid.

Kirjastaja Sirje Endre ütleb ennast Ülo Vooglaiu õpilaseks ja tõepoolest saab tema kirjastuses ilmunud raamatuid mitmest küljest vaadates nentida vaid üht: õpetaja Vooglaiu õpetusest on tulu ka kirjastamisel. Ma selle näite siin toon just selleks, et võimalikke lugejaid julgustada seda raamatut, neid loenguid lugema. Et Vooglaiu tiitleid ei peljataks, lisan: tema õpetus on laia põhjaga ja ei jookse mööda külge maha mitte ühegi eluala esindajal. Ma tunnen tänast kõrget politseijuhti, kes noore politseinikuna pidi kuulama Vooglaiu loengutsüklit. Tollal ei tunnistanud ta midagi, aga mõni aasta tagasi, pea 20 aastat hiljem, ütles, et nii oma töös kui elus on ta neid loenguid alati meelde tuletanud ja need on olnud ta teejuhiks.

Vastuseta jäänud kirjad

Vahel on me valitud juhtide inimlikust alatusest isu otsas – näiteks kui taas on keegi, kes ennast riigi huvide eestseisjaks on kõnelenud ja kuulutanud, samas ka oma taskuid ja hüvesid petukaubaga täitnud. Isiklikule kogemusele toetudes nendin, et meedialärm ei ole enamasti kookõlas karistustega, mis riigivarguse või petmise või inimliku eetika reeglite rikkumisega kaasnevad, aga öelda tahan, et sellistel puhkudel lohutab Ülo Vooglaid mind tavaliselt sõnadega: „Tegutseme edasi, sest teist Eestit ei ole!”. Ja tema tegutsebki, öeldes vahel, et tunneb ennast nagu rikkis grammofon. Korrates ja korrates esimesi küsimusi, lootuses, et peaasjad saavad selgemaks.

Arvan, et olen lugenud pea kõiki Ülo Vooglaiu kirju kõikidele vabariigi presidentidele. Mõned on alles ja olen vahel neid üle lugenud, et meelest ei läheks. Näiteks kiri, mis dateeritud 2. jaanuariga 1999. Kiri on Lennart Merile, peab silmas ta vanaaastaõhtul peetud kõne ja intervjuud. Selles isiklikus ja riigimehelikus kirjas on palju sellist, mis õpetlik üle aja. Ma ei hakka seda ümber jutustama, aga kirja lõpetust tsiteerin: „Sina, Lennart, oled minu arvates ainus inimene, kes saaks ja suudaks integreerida eesti erinevaid poliitikuid, kultuuritegelasi, haridustegelasi, tervisetegelasi, majandustegelasi jt. Koostööle. Neid, kes pingutavad erimeelsuste suuremakspuhumise nimel, on meil kahjuks mitu tosinat.”

Kui sirvin neid Ülo me riigi tähtsatele saadetud kirju, mille olen alles hoidnud, ja meenutan neid teisi Ülo kirjutatud ja vastuseta jäänud kirju, mõtlen, et see on juba ja – mida aeg edasi, seda rohkem – meie ajalugu. Usun, et kunagi ilmub ka kogumik: Ülo Vooglaid „Vastuseta jäänud kirjad”. See oleks vaieldamatult üks ausamaid Eesti ajalugusid, mis iial koostatud.

***

Käesoleva kogumiku üks väärtus on veel Ivar Tröneri järelsõna, kus ta arutleb nii „Ööülikooli” kui Ülo Vooglaiu osa üle Eesti mõtteloos, selle üle, et õpetamine on dialoog. Kuulaja tajub ka seda, millest kõneleja vaikib.