Selle ukse taga Võru vanas viinavabrikus mängiti läinud suvel Uku Uusbergi lavastust, mis lähtus Slawomir Mrožeki näidendist nimega „Pidu”.
Eesti Draamateatri näitleja Uku Uusberg lavastab vabariigi sünnipäeva kontserdi Tartus Vanemuise teatris 24. veebruaril.
Uku, kuidas sa ennast sellist asja tehes tunned?
See on oma olemuselt midagi täpselt nii keerulist nagu sa selle enese jaoks teed. Ametlik “tellimus” on ikkagi kontsert, mitte lavastus. On heaks tavaks saamas, et ka sel üritusel püütakse kontseptuaalselt ühtset tervikut luua, parimal juhul ka midagi sellega öelda, vaatenurka avada. Ja see ongi see keerulisem. Nii ka minu jaoks.
Teatrilavastuse tegemisest erineb see kontsert jagatud vastutuse poolest. Õhtu kunstiline juht on muusikainimene, sel aastal Ando Kiviberg, kellele on kõrvale määratud lavastaja ja kunstnik, sel aastal Iir Hermeliin. Kontserdil kõlava muusika valib peamiselt kunstiline juht. Valitud palad on mulle ette antud “tegelasteks”. Meil Andoga on õnneks õnnestunud ikkagi juba muusika valimise juures koostöös olla.
Millised on erinevused lavastada teatris seda lugu, mida ise tunned ja tahad, või lavastada n-ö galakontserti, mis peaks olema pidulik, pisut pompoosne, isamaalisi tundeid tekitav…?
Kui ma lavastan, kus iganes ja mis iganes kujul, siis ma püüan alati lavastada südamega. Ilma ei lähe läbi. Ei tohiks ju kellelgi minna, aga võta näpust…
Peamine erinevus antud “olendi” puhul ongi see jagatud vastutus. See, et ainult sina üksi ei määra, mis ja kuidas. Sa ei ole lõpuni selle kontsertlavastuse peremees. See on hea trenn. Samas usun, et teatritükki luues on hea, kui lõpuks on ikkagi üks inimene, kes lõplikult otsustab. Siis on puhas. Siis on puhas.
Isamaalisusest ja pompoossusest. Olemuslikult seda asja mõeldes-luues ei seadnud ma enesele midagi muud ette, kui püüdluse jagada üht mõtet, inimsõbralikult. Püüdlus miski kindla peale pompoossuse ja isamaalisuse suunas pole ju sugugi mõistlik. Oleks ju väline, kunstlik. Komöödiat tuleb samuti lavastada elades ja tundes kaasa kogu hingest neile inimestele, mitte eeldades-veendudes, et jõle naljakas on. Isamaalisust ma kunstlikult otsima ei pea, ta helisebki mu sees, oma kohati dissonantses kõlas. Ja pompoossust teadlikult ei ürita. Pigem helgust ja selgust ja vaatenurka.
Kuidas sa endale põhjendasid, miks selline pakkumine vastu võtta?
See oli pakkumine, millest ei saagi keelduda. Täna keelduksin, sest kõik oleks palju kergem. Aga olen õnnelik, et ei keeldunud. Muidu polekski targemaks saanud.
Kirjelda pisut kontserti, kes esinevad, mida sa lavastajana rõhutad?
Seda saab näha 24. veebruaril. Ikka nõnda ütlen. Mis ma lobisen. Mu meelest on meil igavesti põnev muusikarida. Inimesed-loojad meie Olevikust. Ja külalised. Loodetavasti saab sellest tervik.