Maailmas ei leidu enam paika, kus inimesed saavad olla kindlad, et homne päev nende elu pea peale ei pööra, ütleb praegu Tartus Vanemuise teatris proove tegev Ukraina lavastaja ja teatripedagoog Stanislav Moissejev (64). Tal on telefonis äpp, mis annab märku, kui kodulinnas Kiievis on õhuhäire.

„See äpp mul on ja ma ei lülita seda sõja algusest peale ainsakski tunniks välja,“ ütleb Moissejev. „Varem oli häireid tihti ja ma ärkasin öösiti kolm-neli korda. Aga ma tahtsin nii, mulle on tähtis side oma kodumaa ja oma linnaga. Nüüd on häireid vähem.”

Kas teatrid Ukrainas praegu töötavad?

Kiievis jah. Võib öelda ka nii, et kogu Ukrainas. Möödunud aastal oli sõja alguses siiski aeg, kui teatrid ei töötanud ja teatritudengitele pidasin loenguid arvutis.

Muide ka sellel ajal tehti teatris proove, mis siis, et etendusi ei antud. Möödunud aasta suvest hakkas kõik uuesti toimima.

Praegu on ainus erinevus see, et etendused ja kontserdid algavad varem – kell kuus õhtul, ka kell neli päeval. Põhjus on komandanditund. Kiievis on see südaööst kella viieni hommikul.

Aga kui tuleb õhuhäire?

Siis etendus peatatakse ja vaatajad juhatakse ohutumasse kohta. Kui häire pole pikk, siis hiljem naastakse teatrisse ja etendus jätkub. Selline imelik asi, aga vaatajad on selle omaks võtnud. Ma ei taha öelda, et on harjunud.

Publikut jätkub?

Jah, inimesed käivad ja käivad palju. Puhkusel olevad sõjaväelasi kutsutakse ja nad saavad teatritesse tasuta.

Rahvusfilharmoonia töötab. Töötavad suured kontsertsaalid.

Muidugi on esinemisi vähem kui enne sõda. Külalisesinejaid on vähe, aga siiski on. Tulevad need, kes julgevad. Ma söandan arvata, et erilist seisakut või stagnatsiooni küll pole.

Mida te teatrid nüüd mängivad?

Mulle tundub, et repertuaaris on vähe lavastusi, mis seonduvad, kõlavad kokku sõjaga. Mängitakse komöödiaid. Suur tendents on selline.

Statistika järgi käivad meil teatris naised – 70 protsenti publikust. Ja nende valik on komöödia. See oli nii enne sõda ja nüüd ilmselt veel enam. On ju ka kuidagi arusaadav, et praegu ei taheta väga näha mingeid arutlusi elu mõtte üle, hinge paljastusi. Lavastatakse palju ukraina klassikat, ka modernseid autoreid.

Saan te jutust aru, et ka teatrikoolid töötavad?

Jah. Igal pool õpitakse. Kõige kuumemates punktides, nagu näiteks Harkivis, mida pidevalt pommitatakse, on õpilased distantsõppel. Ehitatakse pommivarjendeid, väga nüüdisaegseid, ja siis ollakse seal distantsõppel.

Kuidas teil endal sõja ajal on läinud?

Kui sõda algas, olid mul tervisemured, käia oli raske. Läksin Leetu sõprade juurde. Olin seal Panevežyse teatris lavastanud. Kutsuti, et sõida siia, me arstid sind aitavad. Nii ka läks.

Üsna kohe leidis mind üles üks metseen, väga tuntud poliitik ja ärimees. Tema siis ütles, et nüüd moodustagu ma väike trupp ukraina näitlejatest, tema toetab. Ma ütlesin esialgu ei, sest ei suutnud mõelda ega töötada, lugeda ega muusikat kuulata… Mulle tundus see kõik tarbetu ja polnud sisemist sundi. Vastasin pakkumisele, et ma ei tea, mida lavastada ja kuidas.

Mulle käidi peale ja siis me kogunesime, tegime dokumentaallavastuse. See oli ainus, millest oskasin toona mõelda. Dokumentaalnäidend ja lavastus sõjast. Kuus näitlejat.

Mis dokumentalistika see oli?

Tegime intervjuud erinevate inimestega Ukrainas ja Leedus. Näiteks rääkis Leedu väikese poe müüja, mida ta tunneb seoses selle koleda sõjaga. Intervjuud olid mariupollastega, kes kannatasid ja sealt põgenesid, sõduritega, kes sõdisid…

Marius Ivaškevičius aitas meid. Ma kunagi Poolas lavastasin tema näidendi „Masara” ja oleme sellest ajast head tuttavad. Ka Marius andis intervjuu, kus ütles, mis ta sellest sõjast ja venelastest arvab.

Lavastuse nimi oli „Sõja spiraal”. Mulle tundus siis, et see on ainus teema, mis veel on publikule tähtis. Ehk. Mängisime palju kogu Leedus, kõigis suurtes linnades ja ka väiksemates saalides.

Sõja ja Kiievi juurde tagasi tulles – ma vahel, kui loen ja näen, kuidas Kiievis käivad külas kõik maailma suured ja väikesed poliitikud, irooniliselt mõtlen sõjaturismist.

Ah sellised tunded tekivad. Mul on ka imelik vahel Kiievis… Kui ei ole häireid, siis pole seal mingeid erilisi sõjamärke. Jah, tänavaäärtes on alles tankivastased rauast siilid. Neid vahel isegi dekoreeritakse, kaunistatakse. Nad seisavad seal igaks juhuks. Ja kõik. Muu kutuurisfäär ja vaba aja veetmise kohad – restoranid, kohvikud, kinod, klubid – kõik töötavad.

Kas paljud teie sõbrad ja õpilased, kolleegid on rindel?

Sõpru mitte, sest need on mul enamasti vanemast põlvkonnast nagu ma ise, aga õpilased sõdivad. Kaks mu lähedast üliõpilast. Neist üks tüdruk, lavastaja, on kogu aeg olnud eesliinil, ta on meditsiinitöötaja. Poiss, näitleja läks samuti kohe vabatahtlikuna, tegeleb droonidega. Mu tutvusringist on rindel palju näitlejaid, paljud mu tuttavad on hukkunud.

Sõjapiirkondades käivad ka paljud lauljad ja ansamblid rockbändid. Neid hoitakse muidugi hästi ja nad on eeskujuks kogu rahvale.

Kas sõjaga on harjutud?

Ma arvan, et mitte. Tõsi, neis, kellega mina suhtlen, pole enam sellist optimismi, mis on meedias, propagandas. Samas on see optimism, et võidame, meile tähtis. See annab lootust ja julgust.

See on tähtis ka meile.

Muidugi. Mis tegelikult sünnib? Tõde on kusagil seal keskel. Pessimismi ja paanikat meil kindlasti ei ole. On tekkinud arusaam, et võita on raske ja see võtab aega. Muidugi me mõtlesime, et see sõda ei kesta kaua. Nüüd seda illusiooni enam pole kellelgi.

Ka seda ei karda enam keegi, et Venemaa vallutab Ukraina. See on võimatu. Hirmud on teised: kardetakse, et kõik venib ning see omakoda mõjub halvasti majandusele ja kogu Ukraina elule. Ka see on selge, et Ukraina elab tänu sellele, et maailm meid abistab. Ja me oleme tänulikud.

See pole propaganda, et Ukraina sõjavägi on parema ettevalmistusega kui venelaste oa. Neid on küll rohkem, kuid meie sõjavägi on targem. Ja see on tähtis. Seda näitab ka väga suur vahe inimkaotustes: vahe on kümnekordne.

Israelis ja Gazas sündiv, kuidas sellesse suhtute?

Tõsiselt. Ainus probleem ei ole selles, et seal sündiv viib tähelepanu Ukrainalt ära. Mul on isiklik tunne, et on globaalsete maailma vapustavate sündmuste algus. Maailmas ei ole enam kohta, kus inimesed saaksid veendumusega öelda, et täna on nii ja homme on ka nii. Me kõik oleme mingite negatiivsete protsesside pantvangid. Need puudutavad meist igaühte Aasias, Euroopas, Lähis-Idas.

Nii et mingid apokalüptilised meeleolud on. Ma väga loodan, et kõik lõpeb hästi, aga üleilmse katastroofi oht on hetkel eriliselt kõrge. Muidugi alustas seda protsessi Venemaa.

Kas Kiievis vene keeles kõneledes satub üldise hukkamõistu osaliseks?

Tegelikult pole vene keelt ära keelatud. Isegi paljud sõjaväelased kõnelevad vene keeles. Praegu on meil suur skandaal ühe Ukraina filoloogiaprofessoriga. Ta on väga teravalt välja öelnud, et kõik peavad rääkima ukraina keelt, ka sõjaväelased. See seisukoht on tekitanud suure vastandumise.

See, et vene keel on meil keelatud, on vene propaganda muinasjutt. Usun, et kui te tulete Kiievisse, siis keegi ei ütle teile vene keeles rääkimise pärast midagi halba. Idioote on muidugi igal pool. Aga see pole näitaja.

Kuidas te sellesse suhtute, et Ukraina tühistatakse Tšaikovski, Bulgkov, Puškin…Vene klassikud?

Teate ma saan aru, miks seda Ukrainas tehakse. Väga hästi saan aru. See, mida tegid ja teevad venelased, seda ei suuda keegi andestada. See on meeles ja silme ees. Võib-olla kunagi, väga kauges tulevikus selles osas miski taas muutub, aga praegu kutsub kõik, mis seotud Venemaaga, esile põlgust ja viha, on eemaletõukav.

Minu meelest ei tohi mistahes kultuuri tühistada, see polegi võimalik, sest kultuur funktsioneerib nagunii oma seaduste järgi. Aga ukrainlaste jaoks on praegu väga tähtis üle elada just selline suhtumine vene kultuuri. Ma ei arva, et see jääb nii igavest ajast igavesti.

Mis puudutab muud maailma, Euroopat, siis kõik teevad oma valiku iseseisvalt. See, et maailm peaks lõpetama igasuguse koostöö nende kultuuritegelastega, kes avalikult toetavad Putinit, on muidugi õige. Las nad seal Tambovis siis töötavad.

Samas on raske selgitada kodanikuühiskonnale, et on olemas ka häid venelasi. On neid, kes on Putini režiimi ja sõja hukka mõistnud ja Venemaalt põgenenud.

Milline on ukrainlane?

See on raske küsimus. Ma olen heas mõttes ka Ukraina-kriitiline. Arvan, et kui sa armastad oma maad, oma rahvast, siis tuleb sesse suhtuda kriitiliselt, et läheks paremaks.

Mulle tundub et ukrainlaste peamine tunnustust vääriv joon, mis paistab välja viimasel kümnel aastal, on soov olla sõltumatu ja vaba. See on mehisus, millega oleme silma paistnud. Sisemine jõud, võime kaitsta oma elu ja ideaale. Need on parimad omadused.

Argitasandil on muidugi erinevaid ilminguid. Liiga kavalad oleme, petame ennast ja siis ise kannatame. Ukrainlane oskab enda üle naerda ja teeb seda igal võimalusel. Me oleme elus, avatud rahvas, armastame külalisi.

Kas te uste, et armastus, kultuur, teater ja ilu päästavad maailma?

Ei. Ei.

Ma vist jätan selle ei kirjutamata.

See ei ole muidugi kaunis, et nii on, aga kirjutada on ikkagi vaja. Pärast seda, mis venelased Ukrainas toime on pannud, küsivad inimesed, kus on Jumal. Kus? Nad ei usu enam. Inimesed mõtlevad, et Jumal pole õiglane. Et Jumalal on ükskõik, mis siin maa peal sünnib. Meile muidugi pole antud mõista kõiki Jumala teid ja tegemisi.

Mõtlen, et inimene pole võimeline ainult kultuuri, armastusega midagi päästma. Kui nii oleks, siis ju poleks seda kõike, mis on, siis juba oleks kõik hästi.

Aga isegi siis, kui ei ole lootust, tuleb teha tööd selle lootuse heaks!

ERALDI:

„Muidugi on Eesti näitlejad erilised“

Stanislav Moissejev, praegu lavastate Tartus. Eesti näitlejatega töötate esimest korda. Kuidas teile lavastaja ja teatripedagoogina tundub, kas meie näitlejad erinevad muu maailma näitlejatest?

Muidugi on nad erilised. Muidugi on teistmoodi ja see erinevus ei ole väike. Mingisugune rahvuslik mentaliteet, mida saab tunnetada ja näha. Ma arvan, et ka näitlejakoolitus on erinev.

Samas tunnen ennast nende näitlejatega tööd tehes hästi. Ei tea, äkki sellepärast, et olen töötanud leedulastega. Muidugi ma teen siinkohal nalja.

Ma kujutan muidugi ette, et näitlejad kogu maailmas on millegi poolest sarnased.

Jah, see on nii. Elukutse jätab inimesse oma näpujäljed. Seda jälge on raske kirjeldada, aga seda tunnetab ja see on nähtav. Ma olen töötanud Ungari, Poola, Hiina näitlejatega… Isegi hiinlastel, kes on sootuks teisest maailmast, tsivilisatsioonist, on ikkagi olemas see miski ühine, mis on olemas mistahes rahvusest näitlejatel.

Kas te teete me näitlejatega ka n-ö teatripedagoogi tööd?

Muidugi. Ma olen viimastel aastatel taas hakanud tegema pedagoogitööd, ütleksin selle kohta koostööd. Minu pedagoogiline kogemus mõjutab mind. Näitlejatele see meeldib, sest sa pöörad neile enam tähelepanu. Sa mõtled enam sellele, mida nad teevad ja kuidas. Sa soovitad rohkem, märkad võimeid. Nii tead ise täpsemalt, mida neil tahad, kuhu tahad jõuda.

Nad teile vastu ei hakka? Ei ütle, et mis sa meid õpetad, me oleme ise targad?

Eks ma pea kaval olema. Ma ei näita seda, et õpetan. Räägin ju sellest, mida näen. Probleemidest. Teen ettepanekuid ja juhatan tulemuse poole. Püüan teha seda nii, et näitlejad tunneksid, et nad ise on selle tulemuseni jõudnud. See ongi peamine strateegiline kavalus.

EALDI:

Stanislav Moissejev

Sven Karja

Lavastab Vanemuises poola dramaturgi Janusz Głowacki näidendi „Neljas õde”. Esietendus on 9.detsembril.

Sündis 1959. Ukraina lavastaja ja teatripedagoog. Tema ema oli tuntud näitlejanna Jevgenia Vorobjova.

Lõpetas 1981. aastal Kiievi teatriinstituudi, pärast selle lõpetamist töötas Šumski ja Užgorodi teatrites, viimases ka kunstilise juhina.

1992. aastast alates on töötanud paljudes Kiievi teatrites, samuti Slovakkias ja Ungaris. Pikemat aega on töötanud pedagoogina Kiievi Teatri-ja Kinoinstituudis.

1996–2012 oli Kiievi Noore Teatri kunstiline juht, juba tema esimene lavastus selles teatris, „Don Juan“, äratas suurt tähelepanu. Klassikalavastused (Ibseni „Hedda Gabler“, Gogoli „Revident“) jagunevad Moissejevi lavastajabiograafias enam-vähem pooleks kaasaegse dramaturgia tõlgendustega. 2007. aastal tõi ta Noore Teatri lavale Glowacki „Neljanda õe“, mida mängiti enam kui sada korda.

2012–2017 oli Moissejev Ivan Franko nimelise Akadeemilise Rahvusteatri kunstiline juht.

Aprillis 2022 moodustus Leedu väikelinna Naisiai suveteatri juurde ukraina näitlejate trupp, mille lavastajaks kutsuti Stanislav Moissejev. Selle trupi sõjateemalist dokumentaallavastust „Sõja spiraal“ esitati paljudes Leedu linnades.

Ilmus Maalehes. Pildid Argo Ingver.