„Haiguste ravi. Kontrollitud. 1. Üksindus – magamistuba vaikuse, pimeduse, raadioga 2. Selts – elukoht kellegi juures 3. Priisöökla. Nendes tingimustes teatud biol. ajal avastab inimene “tee” tervisele. Au ja rikkus sellele kes avaldab selle tõe ajalehtedes.” See Ülo Kiple sõnum jõudis 1980. aastate keskel kogu Eestis majaseintele ja müüridele. Kiple pandi vaimuhaiglasse. Mees, kes oma sõnumi levitamisega müüridel kõikjale jõudis, lõpetas oma elu ise.

Jevgeni Ossinovski alustab oma vabariigi sünnipäeva puhuks kirjutatud pöördumist nõnda: „Vaadates aga viimaste kuude avaliku arutelu kulgu – seda närvilisust, ebakindlust, üksteise hukka mõistmist –, näib, et midagi on paigast ära. Ma võtaksin selle kokku Artur Alliksaare luulereaga: „Õnnetus ei hüüa tulles, aga kas ta minnes hüüab?”” Sellele järgneb tal lause kohtumisest õhku ahmiva ajakirjanikuga ja tõdemus – rasvases kirjas –, et seda eristada muust sõnumist: „Tegelikult läheb Eestil paremini kui kunagi varem.” Nõnda siis ma küsingi: miks siis, kui on hästi, on väga halvasti?

Kas hübriideestlane on olemas?

Kui lõppes külm sõda, lõhuti müüre. Müüre ehitas võim, mida nimetati proletariaadi diktatuuriks. Berliini müür langes. Nõukogude võim lagunes. Nüüd on tehtud uus kukerpall. Müüre tuleb ehitada „vabal maailmal”. Aastaid võssa kasvanult püsinud kontrolljoonest peab saama 21. sajandi tasemel kaitsev kindlusmüür.

Uue sajandi ühisnimetaja kogu maailmas on hübriid. On hübriidsõjad ja hübriidautod. Nõukogude ajal kasvatati Eesti põldudel hübriidkapsast ja -kaalikat. Ma nüüdset seisu ei tea. Kolhoos ju ka on oma olemuselt hübriid. Kui maarahvas elab linnades, siis ka see on omalaadi hübriid.

ÕS ütleb, et hübriid tähendab päritolult kahesugust, segatunnustega olendit või nähtust. Hübriide saab põllumajanduses ristamisega. Hübriid on oma olemuselt paindlikum, kohaneb muutustega kiiremini. Missugune võiks olla hübriideestlane? On ta juba tekkinud? Milline on hübriideestlase juurikas?

Pole minu väljamõeldis, et maailm on muutunud. Üks muutus on, et elame linnades ja samas globaalkülas. Tegelikult peaks see ju olema hea, et pole enam müüre, mis takistavad vaba olemist. Aga Ameerika president Trump sai osa oma mandaadi just sellepärast, et lubas ehitada müüri, ja seda ennast kõige vabamaks kuulutanud riigis. Tegelikult ühendriigis – kas mitte hübriidriigis? Globaalküla kodanikena ei saa me sellest mitte hoolida, mis sünnib meie piiride taga. Küll saaksime teha vahet oma ja võõra vahel. Küsimus muidugi on, mis on hübriidis oma, mis võõras?

TÜ eksperimentaalpsühholoogia professor, akadeemik Jüri Allik ütles Kaja Kärnerile saates „Kajalood”, et on uurinud eestlaste rahvuslikku iseloomu. Stereotüüpe. Käitumise tendentse. Ta muidugi rääkis, miks nii on, täpsemalt aga selgus ka, et tüüpilise eestlase pilt on venelase peegelpilt. Venelane on laisk, eestlane on virk, venelane on sõbralik, eestlase lemmiktoit on teadagi, kes…

Väärtused kui ajakonserv

Olen mõelnud näitleja rolli sündimise fenomenile. Praegu olen mõtlemisega sealmaal, et väga hea näitleja mängib oma tegelast just stereotüüpidele toetudes. Ta tabab midagi, mille tunneb ära enamus publikust. Tabab ära, mängib, lisades sellele oma isikliku sarmi. Ja võlubki ära kõik.

Ma ei anna hinnangut, aga äkki on uue põlvkonna teatritegijad tabanud aja pulssi, kui pöörduvad ja rõhuvad väikevormides standup-komöödiate ja suurvormides n-ö hübriidteatrile, olles mõlemas fragmentaarne. Ja see ei ole enam piiride kompamine, on hoopis peavool.

Nüüd annan hinnangu, öeldes, et mulle meeldib eksperimentaalne teater, ja sellega mõtlen, et see on see, kui ollakse „konservatiivsed” ja tehakse vana head psühholoogilist teatrit, kasutades kõiki 21. sajandi tehnilisi võimalusi. Just sellel momendil, kui olin oma mõtete kirjapanemisefa siiamaani jõudnud, potsatas FB seinale Ervin Õunapuu sõnum, kus ta kirjutas, kantud “Vanapagana” viimastest etendustest Tartus:  “Praegune teater peaks olema – lisaks muule – taas hoiatav, ka õpetlik, peaaegu nagu aabits või plakat. Niisama vigurdamisel pole mõtet.

Teater ei ole ajaviide, veel vähem meelelahutus. Selle tõdemuse saan üks ühele üle kanda ka ajakirjandusele.” . Vatsasin talle, et mõtlen samamoodi ja panen ta tsitaadi oma mõtena ajalehte.

Taas Jüri Allikult kinnitust saades ütlen, et vanad ja keskealised inimesed reeglina oma väärtusi ei muuda „Eesti muutub ainult selle pärast, et vanad inimesed surevad ära ja noored inimesed, kellel pole sooja ega külma nendest hirmudest ja probleemidest, mis on vanemal põlvkonnal, tulevad asemele,” tõdeb professor teada ja tüüpilist seaduspära. Me kultuuri muide on sisenenud uus põlvkond noori väga vanu mehi.

Hunt on karjas

Islam, terrorism, multikulti, Vene oht, me oma poliitikute kisklemised, Euroopa Liit, kuri raha, ühetaolisus, ilm, kliima, vesi saab otsa, metsad raiutakse maha, tselluloositehas vaata et tapab Tartu, raudtee lõhestab Eestimaa… Need on hirmud, millega me peame elama. Eestis ja kus iganes maailmas.

Maailm on muutunud selliseks paigaks, kus ei ole enam pelgupaika. Usun Euroopa Liidust lahkuvaid inglasi, kes tänaseni peavad kinni neile sajandeid omistatud põhimõttest – minu kodu on minu kindlus. Seda peaks võtma nii otseses kui ka ülekantud tähenduses.

Eestlaste teadvuses võiks põlvkondadest olenemata püsida see lugu, kuidas karjapoiss igavusest ja tänapäeva keeles klikkide lootuses hüüab, et hunt on karja kallal. Siis, kui hunt tõeliselt karja murdma asub, karjapoiss enam neid klikke ei saa ja keegi talle appi ei tule.

„Luterliku kiriku eputamine avalikel üritustel on tõeline anakronism,” ütleb psühholoog Jüri Allik raadios kogu eesti rahvale. Ta nendib – Vikerraadio on selle tõdemusega pealkirjastanud kogu saate: „Eesti teaduse alarahastamine on häbiväärne!” Alarahastamise põhjust nimetab professor Allik poliitiliseks pragmatismiks. „Teadlaskond on passiivne ka. Poliitikutel on sügav veendumus, et ega nemad plakatitega Toompeale tule. Kui ei tule, ei vääri palka,” ütleb Jüri Allik.

Ma usun, et poliitilise pragmatismi saab asetada palju laiemalt allakäigu põhjuste hulka. Mõtlematute tegude hulk Eesti riigi tulevikule mõeldes ei tohiks suureneda.

Asjatundjate hääl

Psühholoogid, vähemalt parimad, oskavad lugeda inimesi. Inimestest koosneb ühiskond. Kui ühiskond on hullumaja, peaks pöörduma arsti poole. Hulluarste, kes ravivad, nimetatakse psühhiaatriteks. Kus nad meil on? Need, kes oskavad lugeda ühiskonda. Diagnooside oletajaid on palju ja diagnoose mitu, aga tahaks rohkem kuulda asjatundjate häält.

Ega ma tea, kas skisofreenia on ka tänapäeval ravimatu haigus. Meditsiin on teinud nii suure ajahüppe, et seda on raske hoomata. Arengu hulka käib aga ka see, et enne, kui avastused jõuavad inimesteni, mõtleb keegi välja, kuidas nende pealt pöörast kasumit teenida. Raha ei jaga ega loe mitte asjatundjad ja humanistid, vaid raamatupidajad ja ärijuhid.

Et lõpetada rahvuslikku uhkust hoidval noodil, pean veel kord appi võtma psühholoog Jüri Alliku, kes Kaja Kärneri saates muu hulgas ütleb, et Eesti teadlaste hulgas on seitse Neeme Järvit. See tähendab seitset maailma vaieldamatut tippu. Venemaal olla selliseid teaduses vaid kaks.

Jüri Alliku peatselt ilmuva raamatu pealkiri on „Väldi igavaid inimesi ja olukordi”.

Maailm on ülepolitiseeritud, maailm ehitab taas müüre, palju kordub, inimene jääb. Eestlasi ei ole palju, aga ma omas vanamehe konservatiivsuses usun, et kusagil sügaval on meil ikkagi alles oskus märgata teist inimest. Ka kiiresti muutuvas reaalsuses. Aga kas sellest piisab, et „haiguste ravi” oleks garanteeritud?