Mikk Mikiver saaks 4. septembril 80aastaseks.

Voldemar Panso raamatus „Portreed minus ja minu ümber” (Eesti Raamat 1975) on üks portree, mille ta pealkirjastab vaid ühe sõnaga – „Mikk”. Mõnel selle raamatu portreel on juures kirjutamise aastaarv, Miku omal seda pole.  Mõeldes Mikk Mikiverest Pansoga kaasa, tundub, et õpetaja ütleb õpilase kiituseks: ta oli me teatripilti ilmudes pea kohe valmis ja oli poolik, sest kahtles ja otsis. Panso ilmselt nägi ette, ei piiranud oma portreed kuupäeva ja aastaarvuga, sest teadis, et ta öeldu ja mõeldu Mikk Mikiverist on kehtiv ka siis, kui… „Valmis saab kabelimäel, Mikk!” ütleb Voldemar Panso oma sõnadega maalitud portree lõpus.

„Hõbedane, suursugune, väärikas, viimane”

 See on pealkiri, mille panin rohkem kui kümme aastat tagasi ilmunud loole. Kus kirjutasin muu hulgas: „Ma ei tea, miks, aga Mikk Mikiverist on mälus mustrina see pilt. On aasta 1975 sügis. Lavakunstikateedri kursus ootab Mikku. Draamateatri proovisaalis peaks algama erialatund. Aga teda pole. Ülitäpset Mikku. Ja siis ütleb keegi teatrisse sisenejaist, et Mikk seisab teatri kõrval. Kuulab vana näitlejat.

Tõesti on nii. Teatri kõrvalukse juures prügikasti otsas istub meie jaoks igivana näitleja Ants Jõgi. Nägu kortsuline. Tema ees seisab Mikk. Miskipärast on meeles, et heledas ülikonnas. Mikk kuulab ja Ants Jõgi räägib. Neil kiiret ei ole. Autod sõidavad mööda, kuskil koliseb tramm… meie ootame. Ma ei mäleta enam, kas me plaanitud „Neljakuningapäeva” proov seekord üldse toimus. Ja see polegi enam tähtis.

Päev pärast Mikk Mikiveri viimast minekut räägib ta sõber Tõnis, et Mikk oli kaetud mitmekordse soomusega. Soomuse all oli sisemaailm. Ja sisemaailm oli kosmos. Et vaatamata sellele kaitsekihile oli teatrimees metsikult haavatav. Et lavastajana oli Mikk haruldaselt peen ja diskreetne. Et Mikk oli Eesti teatris see mees, kes kandis edasi härrasmeeste järjepidevust.

Jaan Kaplinskil on luuletus, kus read: võib olla on parem/ kui keegi ei mõtle/ mis tiivad mind kunagi hoidsid/ kõrgemal/ sellest imelikust maast/ lumena / tuhana/ veena/ tulen voolan/ vähehaaval tagasi/ igale poole…

Päev pärast Mikk Mikiveri viimast minekut räägib ta sõber Ervin suhteliselt unetu öö järel nähtud unenäo. Et korraga seisid tema ees Evald Hermaküla ja Mikk. Evald oli silma pilgutanud ja Mikule öelnud, et räägi talle. Mikk küsinud seepeale, et kas pole vara. Evald vastu, et räägi ikka. Ja Mikk oli siis öelnud: „Tead, siin pole üldse nii huvitav kui räägitakse.”

Mikk Mikiver läks ja elu ei jäänudki seisma. Peatus vaid hetk meis. Kurb. Paratamatu. Karge. Meri. Maa. Elu. Tee. Surm. Üksindus. Lõpp on vaikus.”

See lugu, järelhüüe ilmus 12. jaanuaril Raplamaa ajalehes Nädaline 2006. aastal, kolm päeva pärast Miku minekut. Täna mõtlen Mikk Mikiveri suurusest ka selles võtmes, et tema sõbrad olid Ervin Õunapuu ja Tõnis Mägi. Ta tegi nendega koostööd, tal oli nendega huvitav. Kui sisuliselt mõelda, ongi nad – kaks väliselt erinevat loomingulist meest, üsna sarnased, üks ühel, teine teisel pool teed. Mikk sai sellest aru.

Majakas mere ääres

Juba 2008. aastal ilmus teatriliidu väljaandena ja Lilian Velleranna koostatuna raamat „Mikk Mikiver. Teater”. Selles on ka kunstnik Ervin Õunapuu igavikuline mõtisklus „Vaade eikuhugi”. Ervin meenutab, et nad otsisid läbivat kujundit lavastusele, milleks oli Verdi „Maskiball”. See lugu algab tal nõnda: „Vaata, Mikk, kui kuulsin, et Sind leiti istumas korvtoolis, vaatega merele, otsisin albumist välja ammuse foto. Sa ju tead, ma pole nekrofiil ja see pole nekroloog, mulle lihtsalt tuli meelde, mida rääkisime siin sellel pildil. Mäletad? Me vaatasime merele ja rääkisime surmast, suremisest ja inimestest, keda meie seas enam pole.”

Seda lugu lugedes meenus mulle üks teine pilt merest ja majakast. Palusin Tõnis Mägil seda uuesti rääkida: „ Ma ostsin selle väikese majakaga maali aastaid-aastaid tagasi Ameerikast. Pilt oli ühel galerii vaateaknal. Kõndisin sellest mööda ja siis läksin tagasi. Jäin seda pilti vaatama, see lummas. Mulle meeldis pilt väga ja ma ostsin selle ära. Kui hakkasin elama Tartus Sõbra tänaval, oli see pilt esimene, mille üles panin. Siis, see oli 1999. aasta oktoobris, me tegime koos Mikuga Lev Tolstoi „Sõja ja rahu” proove Vanemuises. Ühel õhtul tuli ta koos mõne osalisega meile külla. Istusime, jõime miskit veinikest. Mikk oli hästi vaikne. See oli hämmastav, aga ta võibolla oli väsinud. Ta istus tugitoolis, kamina ees. Mul on meeles, et ta ei vaadanud tuld, vaid vaatas üksisilmi seda majakaga maali. Kõik kulges. Kui nad hakkasid lahkuma, siis ma võtsin selle pildi ja ütlesin talle, et see on nüüd sinu. Mikul ei olnud kombeks kallistada, aga seekord ta peaaegu embas mind…”

See on Tõnise loo esimene pool. Mikk riputas pildi oma Võsu kodu verandale, kus ta tugitoolis istudes merd armastas vaadata. Ta suri just seal merd vaadates. Kui umbes aasta oli Miku surmast möödas, helistas Tõnisele Carmen Mikiver. Ütles, et tahab, et Tõnisele jääks Mikust mingi mälestus ja küsis, mis see võiks olla… Tõnis küsis majaka pilti ja nii ongi see nüüd tagasi.

„Kui ma seda majakat vaatan, siis mul on tunne, et majakas annab minu signaale talle edasi. Vastupidi ka. Me tervitused jõuavad teineteiseni. Nii ma tajun,” ütleb Tõnis ja ohkab… Raamatus “Mikk” kirjutab Tõnis Mägi: „Mikiver oli kui mereäärne üksik puu, mis tormistel öödel mere ja tuulte häält endasse salvestas ning nendele, kes tema juures istusid ja oskasid kuulata, lugusid vestis.”

Eelmainitud Ervin Õunapuu loos on sellised read: „Veelgi vähem oskasin ette kujutada, et varsti Sa lähedki, täpselt nii nagu soovisid, vaatega merele. Või teadsid Sa juba siis, et just nii saab olema?” Ja siis Ervin lõpetab: „Üks on kindel: surnuaiad on täis asendamatuid inimesi. Nüüd oled ka Sina nende seas. Igaveseks.” Ervin Õunapuu oli Miku „Sõja ja rahu” lavastuse kunstnik, Tõnis Mägi mängis tõeotsijat, Pierre Bezuhhovit…

Siis vala valu romanssi   

„Ilma Mikuta ma vaevalt oleksin teatrilavale astunud. See oli tema mõte, et võiksin mängida Tusenbachi Tšehhovi „Kolmes ões”,” ütleb Tõnis Mägi. See oligi ta esimene suur roll draamalaval. Mikk olla talle öelnud: „ Ma tean, et teed selle hästi ära.” Tõnisel jäi seepeale vaid nõusolek anda ja teha.

Ma kahjuks ei näinud seda lavastust. Kui talle meelde tuletan, et minu jaoks üks tema kõige ilusam laul „Romanss” on just sellest lavastusest, ütleb ta: „Imelik, mõtlesin mõni päev tagasi, et peaksin seda laulu taas kontsertidel laulma hakkama.” „Kolme õde” mängiti Sagadi mõisas. Ka proove tehti seal ja just seal oli Mikk Tõnisele öelnud, et äkki sa ikka laulaks selles lavastuses ka midagi. Tõnis mäletab, et Mikk oli selle mõtte öelnud nii mokaotsast, mitte peale käies. Aga sellepeale oli Tõnis palunud luba öösiti Sagadi mõisas klaverit mängida. „Panin klaveri küünlajalgadesse küünlad, süütasin need ja tegin ühe ööga kolm lugu. Peale „Romansi” näiteks ka Timmi laulu, mis esialgu mõeldud Andres Noormetsa lavastuse „Tim Thaler ehk müüdud naer” jaoks Ugalas.” Tõnise mõtted olid siis Tusenbachi omad seal Palmse mõisa öös ja nii valmis valss. Ta kutsus sõber Villu Kanguri, kes vaatas proove ja üsna kohe kirjutas imetabase teksti. Saatus laob sulle pasjanssi,/ kuid kui sa ta kaarte ei näe,/ siis vala valu romanssi/ ning ootama jää… Ma ei saa siin taas kirjutamata jätta, et just see laul, see mõte on mul aidanud taluda vanusega paratamatult sagenevat eeskujude ja auväärsete, omade ja sõprade surma. Vala valu romanssi ja oota… „Kurb ilu,” ütleb Tõnis. „Tabasid pakku!” oli öelnud Mikk.

Mikk Mikiver ja Tõnis Mägi, Ugalas mängitud lavastuses “Enigma variatsioonid”

Mäletan kord, kui plaanisin, et peaks üles kirjutama Tõnise laulude nii-öelda sünnilood, rääkis ta mulle, kuidas ta ühel kaunil suvehommikul, armununa, õnnelikuna ja öö läbi magamata oli Draamateatri ees kohanud Mikku. Tõnis oli õhinal öelnud, et tead, mul sündis nüüd üks laul. Mikk oli Tõnise Draamateatrisse sisse viinud, kutsunud oma venna Tõnu ja öelnud, et laula. Ja siis ta laulis esimest korda just Mikiveridele laulu „Ilus oled isamaa”. Mäletate: Rannal valge maja, on suvehommik sajab…./ Taas algamas on päev./… „Kui olin neile loo ära laulnud, tekkis vaikus. Märkasin, et Tõnul on pisarad silmas. Mikk võttis mul kaela ümbert kinni ja ütles, et poiss, sa oled suure asjaga hakkama saanud,” räägib Tõnis.

Mikk

„Niisiis, teatriilma sigines Mikk.

Sigines kuidagi isemoodi, peaaegu märkamatult.

Ei mingit ma tulen, ma tulen…

Ei mingit ta tuleb, ta tuleb…

Oli olemas ja kõik. Nagu uss õunas või rusikas lõuas,” on kirjutanud Voldemar Panso.

Ilmus Maalehes. Pildid Anu Õunapuu, Ingmar Muusikus ja Ugala teatri arhiiv