Ivar Põllu varasematest suvelavastustest on meeldejäävaimad „Serafima+Bogdan” 2021., „Emajõe ööbikud” 2019. ja „Odysseia” 2015. aastast.

Kui ma lavastaja Ivar Põllule Tartu Uue Teatri lavastuse „TAPTY1985. Laskumine orgu”kohta küsimusi esitan, vastab ta mulle kohe, ei küsi aega mõtlemiseks. Vastab nii, et see ei tekita ainult tahtmist lavastust kindlasti näha, vaid ka mõtet, kas peale selle on üldse veel vaja sel suvel midagi vaadata. Kui jutu lõpetame, kirjutab ta: „Praegu ma jutustasin pool sisu ära, aga ma pole kindel, kas seda kõike ära anda. Las ma veidi mõtisklen selle üle.”

Kõik kokkulangevused on juhuslikud

Pärast mõtisklemist saan Ivar Põllult sellise lavastust tutvustava kirja: „Lavastus on Tartust ja selle tüüpidest. Kuulsusi me ei näita, ei parodeeri. Muusika ja laulud on tuntud, loodud Tartu luuletajate sõnadele, neist on valminud uued seaded ning need kõlavad otseesituses kohapeal.

Publik kuuleb kogu etendust – 3 vaatust – kõrvaklappidest, nii et heli on väga lokaalne ja intiimne. Seega:olgugi, et mänguplats on park keset linna, on vaatajakogemus isiklik, näitlejad on oma häälega väga lähedal.

Kirjanikud hüsteeritsevad, et keegi ei loe neid; kunstnikud vinguvad, sest isamaasõja lõpu aastapäeva pannood telliti keskusest; lavastaja on pettunud noortes, kes ei mässa kommunistina riigi vastu; dissidendid nukrutsevad, sest nende hulgas pole staari, kelle kannatused võiksid välismeediasse jõuda; noor inimene astub parteisse, sest lillesibulate kasvatamisega peret ei toida; kusagil maetakse unustatud kirjanikku, kusagil järjekordset riigijuhti; pargivaht lööb keelatud kirjandust viie kopeerpaberiga ümber; šveitser saab alatasa peksa, igal õhtul laulab restoranis sama laulja… jne.

On mõned läbivad tegelased ka, kelles võib soovi korral kedagi pärisnimelist ära tunda. Kuid kõik kokkulangevused on juhuslikud, tegemist on ikkagi kunstiteosega.”

Eraldi: „TAPTY1985. Laskumine orgu”

* Etendused toimuvad vabas õhus Tartu Keskpargis, Siuru tulevases asukohas. Etenduse heli on kuulatav vaid kõrvaklappidest, mis antakse publikule koos juhtnööridega nende kasutamiseks kohapeal.

* Lavastus on kolmes vaatuses, kahe vaheajaga ning kestab kokku vähemalt 4 tundi.

* Muusikud Kulno Malva (akordion ja torupill) ning Tõnis Kirsipu (trummid) teevad kogu muusika kohapeal, samuti lauldakse otse.

*Laval Maarja Johanna Mägi, Maarja Jakobson, Elise Metsanurk, Juhan Soon, Kirill Havanski, Helgur Rosethal, Erik Richard Salumäe, Johhanna Anett Toomel ja Helle Mari Toomel.

*Lavastaja Ivar Põllu, dramaturgid Ivar Põllu ja Katrin Ruus, kunstnik Kristiina Põllu. valguskunstnik Rene Liivamägi, produtsent Maarja Mänd.

* Etenduses tegutsevad kollaborandid, boheemid, pässid, kagebiidid, erudiidid, naised ja normaalsed inimesed.

Esietendus 22. mail 2025 Tartu Keskpargis. Mängupaik on uus.

Süda ei vali, keda ta armastab

Peep Maasiku varasematest suvelavastustest on meeles ajaloolis-eepiline „Lembitu – kuningas ilma kuningriigita” 2017., „Toomas Nipernaadi” 2018. ja „Tema Taevaliku Õnneküla Potitehas” 2020. aastast.

Temufi teatri lavastaja Peep Maasiklavastab sellel suvel Olustvere mõisa küünis Elmo Nüganeni dramatiseeringu A. H. Tammsaare teosest „Ma armastasin sakslast”.Siin on mu meelest tähtis meelde tuletada fakti, et Peep Maasik õppis 2008–2012 Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis agronoomiat.

Nüüd kirjutab ta Maalehehe lugejatele nii:

Armastus ei küsi

„Olustvere, kus süda puhkeb õide – „Ma armastasin sakslast” on suveõhtu kingitus. Eestis on suvi midagi enamat kui aastaaeg – see on seisund. Ja mõni õhtu on justkui loodud selleks, et sõita linnast eemale, istuda murule või pingile, kuulata ritsikate sirinat ja lasta ühest loost end kaasa viia. Kui see lugu on Tammsaare „Ma armastasin sakslast”, siis võib üsna kindel olla, et õhtu lõpeb pisut vaiksemalt kui algas. Sest midagi on vaataja sees vahepeal muutunud.

Just sellise vaikse, kuid sügava liigutusega lavastus ootab sind Olustvere mõisa küünis, kus ajaloo hõng ja suvine loodus loovad ideaalse tausta ühele Eesti kirjanduse kaunimale armastusloole. Lavastus pole pelgalt austusavaldus klassikule – see on elus ja tänapäevane, täis sisemist pinget, valikute valulikkust ja tunnet, et päris armastus ei küsi aega ega kohta.

Olustvere pole pelgalt lavastuse toimumispaik – see on kogemus ise. Mõisapargi rohelus, õhtune valgus, ümberringi ajalugu – kõik see loob erilise atmosfääri, mis aitab vaatajal argipäevast lahti lasta ja end loo sisse unustada. Siin ei ole vaja luksust ega suurt linna, sest kõige olulisem sünnib laval – ja südames.

„Ma armastasin sakslast“ räägib sügavatest, keerukatest tunnetest, aga teeb seda lihtsalt, selgelt ja ausalt. On üks naine ja üks noormees. On keelatud armastus. On valikud, mida ei tehta ainult enda, vaid ka perekonna, rahvuse ja tuleviku nimel. See on lugu, mis võib tunduda kauge, ent kui hästi järele mõelda, siis on see väga lähedal. Sest kas ei ole ka tänapäeval nii, et süda tahab üht, aga maailm sunnib teist?

See on lavastus igaühele, kes on armastanud. Kes on kahelnud, kas minna või jääda. Kes mäletab noorust või elab seda just praegu. See on ka lavastus vanavanematele, kelle jaoks Tammsaare tekstid on tuttavad, ja noortele, kelle jaoks need alles ärkavad. See on ideaalne kohtingulavastus – ja sama hästi sobib see ka üksikule rändurile, kes otsib südamlikku elamust.

Kui sa armastad head lugu, inimlikke tundeid ja Eesti suve, siis tule Olustverre ja lase sel lavastusel end puudutada. Süda ei vali, keda ta armastab. Kohtumiseni Olustveres!”

Eraldi:

* „Ma armastasin sakslast”

* Laval Saara Pius, Franz Malmsten ja Lauri Saatpalu.

* A. H. Tammsaare 1935. aastal ilmunud romaani dramatiseering Elmo Nüganen.

* Lavastaja Peep Maasik

* Helilooja Martin Aulis

* Etendustes kasutatakse lavatossu

Esietendus 13. juunil 2025 Olustvere mõisa küünis. Meeldejäävaim varasem etendus selles mängupaigas on olnud Margus Kasterpalu lavastatud Mark Doherty „Vereliin” 2015. aastal, peaosades Meelis Rämmeld ja Rait Õunapuu.

Üks mees nägi unes piiramatut

Lavastaja Tanel Jonase tähelepanuväärsed suvelavastused on olnud Umberto Eco „Roosi nimi” 2015 ja Alexandre Dumas´ „Kolm musketäri” 2022. aastal. (

Sellel suvel lavastab Tanel Jonas William Shakespeare „Richard III”.

Lavastaja Tanel Jonas ütleb Vanemuise kodulehel teatri tulevast lavastust tutvustades, et me elame ajal, mil ambitsioon on tõstetud suure au sisse. Ütleb, et inimene on võimu nimel valmis tantsima tangot vanakuradi endaga ning kaotama oma näo ja hinge „Ning kui hing on juba läinud, kas on siis üldse veel mingit lootust ja võimalust, et homne päev saab olla parem kui tänane?”

Tanel, kas see tuleb klassikaline lavastus?

Kui sa mõtled klassikalise all teatud ajastutruudust, siis pean vastama eitavalt. See Shakespeare’i näidend „Richard III” on küll mitusada aastat tagasi kirjutatud, aga me tegeleme läbi selle teksti ikkagi tänase päevaga ja sellega, mis meie ümber toimub. Sõnateater on ta muidugi küll, aga kasutame ka videot, liikumisi ja laule ning muusikat, seega ilmselt päris klassikalise lavastusega tegu ei ole. Ta on lavastus, mis toetub klassikale, aga astub sealt sammukese edasi.

Mis on sinu ajend lavastada just see näidend, Mis teemadest lavastus räägib?

Ajend on sündinud ikkagi maailmast meie ümber ja nendest sündmustest, mis meie tänase päevaga kaasas käivad. Teema? Kindlasti see, kuidas liigsest ambitsioonikusest võib saada türannia. Kuidas see võib lähikonnas nakatada paljusid inimesi.

Eradi:

* „Richard III”

* Laval: Ken Rüütel, Kaarel Pogga, Veiko Porkanen, Reimo Sagor, Jüri Lumiste, Margus Jaanovits, Piret Laurimaa, Liisa Pulk, Maria Annus, Liina Tennosaar, Pirte-Laura Lember, Theodor Tabor, Markus Truup, Marko Leht, Kristofer Mikkel, Miabel Liinar.

*Autor William Shakespeare

*Lavaversiooni töötlus Mati Unt ja Tanel Jonas

*Lavastaja Tanel Jonas

* Kunstnik Kristjan Suits

* Tõlkijad Georg Meri, Anu Lamp

* Liikumisjuht Rauno Zubko

*Muusikaline kujundaja Veiko Tubin

*Valguskujundaja Mari-Riin Paavo (Ugala)

*Videokujundaja Juho Porila

Esietendus 26. juunil 2025 Tartus Raadi lennuangaaris (Roosi 83). Meeldejäävaim varasem etendus selles mängupaigas on olnud Sulev Keeduse lavastatud Madis Kõivu „Somnambuul” 2016, peaosades Anneli Rahkema ja Toomas Suuman.

• 3 varasemat soovitust*

„Süütu“

• Dramatiseerija ja lavastaja Priit Põldma.
• Autorid Madis Kõiv ja Sulev Keedus.
• Esietendub 7. juunil Tapa raudteejaamas.

„Vereliin“

• Lavastaja Margus Kasterpalu.
• Autor Mark Doherty.
• Esietendub 17. augustil Saueaugu teatritalus.

„Arkaadia teel. Metsavenna pruudi lugu“

• Autor ja lavastaja Urmas Lennuk.
• Esietendub 30. mail Pikavere vanas vallamajas.

Ilmus ka Maalehes.