Tambet Tuisu mängitud Alfred Vinti seriaalis „Reetur“ näeb just praegu ETVs ja tema esimene audiovisuaalne režissööritöö, draamasari „Varastatud lootus: Armukelm“ on just praegu nähtav Elisa Huubis. Meie jutuajamine on päevast laetud. Mõte, et olime kahekesi osalised me oma ööülikoolis, tuli tuli alles siis, kui olin jutu üles kirjutanud.

Kell on kümme õhtul. Ma pabistan, sest see on esimene kord teha intervjuud nii hilja. Aga Tambet Tuisul oli just siis esimene vaba aeg.

Tambet lööb mind pahviks ka sellega, et on tulnud messenger’is tehtavaks intervjuuks oma kodu akna alla pargitud autosse – keskendumise eesmärgil. „Tulin toast ära, et mitte last üles äratada.“

Kui mul millestki kahju on, siis ehk sellest, et meie jutuajamine ei salvestunud visuaalselt. „Miks pilti ei ole? Aa, nüüd sain aru, ma olen nii pimedas,“ ütleb Tambet ja süütab autos laetule.

***

Sellega on nüüd küll nii, et ükskõik, kuidas meil see jutt sujub, jääb ikka meelde. Kui me kokku leppisime, siis juba sellega üllatasid, et olid valmis rääkima pärast pikka päeva.

Mul näitlejamootor jätkuvalt töötab õhtul umbes 19st kuni 23ni.

Olen vabakutseline ja tegelikult teatrilavalt eemal juba 2012. aastast. Pärast seda olen mänginud ainult kahes lavastuses – Eesti Draamateatri „Suures Siberimaas“ ja nüüd siis „Macbethis“. Aga ega sellest mööda saa, et kui oled ennast 10–12 aastat treeninud kell seitse õhtul üldjuhul kõrgvormis olema, siis kell kümme väsinud veel ei ole. Vastupidi. On mingi elevus, sellest lahti ei saa.

Mida sa siis täna tegid?

Mul on audioraamatu lugemise nädal. Lugesin täna mingi kuus tundi seda. Hommikupoolikul olin koos lapsega. Õhtul kannan kaasas päeva lainetusi ja ise tunnen, et olen rohkem lahti, rohkem tundlikum. Samas muidugi mõnusalt väsinud ka…

Audioraamat. Mis raamat see on, mida loed?

Audioraamatute lugemine algas mul ja paljudel teistel kolleegidel peamiselt koroonaajal. Olen neid sellest ajast peale tohutult lugenud. Praegu loen üht väga head briti krimkat „Anna O“, Matthew Blake.

Kui kunagi kõlas „krimka“ natuke halvustavalt, et selline kerge lugemine, siis nüüd on maailma ja eriti briti krimka tase kõrge. Need pole lihtsad lood. „Anna O“ teema on, kuidas inimesed võivad sattuda uneseisundisse ning kas nad saavad selles seisundis püsida päevi, kuid ja aastaid. Püsida ja loota, et see pakub vabastuse, näiteks kui oled mõrva sooritanud.

Seal taga on kogu aeg teooria, võib-olla pseudoteaduslik, võib-olla mitte. Kui guugeldada mõnd nime, mida lugedes pean mainima, siis ikka satun mingitele unepsühholoogidele, ekspertidele ning olen unustanud end nende uurimustöid ja artikleid lugema.

Enne seda lugesin Stefan Zweigi raamatut „Juudi jutud ja legendid“.

Audioraamatuid esitades loen ma näitlejana end sisse mingisse teise maailma, mis toidab mu kujutlust, ja lisaks on see väga hea näitleja hääle jõutrenn.

Viis-kuus tundi jutti. Hääl ju väsib?

Jah, aga mulle meeldib ennast sisse lugeda. See on nagu igasuguse mänguga. Kui sa saad sellesse voogu, siis on kerge. Kui on hästi kirjutatud või on väga hea tõlge, siis jookseb kenasti – nii minu kujutluspilt kui ka esitus.

Pikalt lugedes harjutan ju ka kontsentratsiooni. Eks ma teen ikka piisavalt kohvipause ka.

Sa õppisid enne lavakat aasta raadiorežiid. Kas Jaan Tootsen oli sinu kursusel?

Jah. (Jaan Tootsen on kirjanik ja dokumentalist, raadiosarja „Ööülikool“ toimetaja. – Toim.) Me olime esimene raadiorežissööride lend ja Kalju Orro oli selle juht. Olin seal väga rahul ja õnnelik, aga tänu sellele, et Orro juhendas ning õppisime terve esimese aasta põhiliselt näitleja A-d ja O-d, tegime etüüde, siis julgesingi lavakasse proovima minna.

Mõeldes su peale, tuli jälle silme ette, kui suur näitlejakogemus sul on. Alustasid Vanemuises, mis oli klassikaline repertuaariteater; siis mängisid NO99s, mis oli otsinguline, eksperimenteeriv teater; seejärel tuli vabakutselise elu. Siis film, siis õpetamine ja nüüd režissööritöö „Armukelmi“ seriaalis.

„Armukelm“ on, jah, mu esimene audiovisuaalne tegemine režissöörina. Raadiokuuldemänge olen ka enne mõned teinud.

Tagasi teatri juurde minnes – olen seda paljudele noortele lõpetavatele teatriüliõpilastele öelnud, et minge sinna, nendesse kooslustesse, kus te saate tööd teha, ennast lahti mängida. Minuga õnneks nii läks. Või mis minuga, Vanemuisesse läksime teiste meie kursuslastega koos – Kersti Heinloo, Janek Joost, Andres Mähar, Vahur Keller, Katrin Pärn ja mina, seega kuus. See teater ootas meid.

Ma mängisin esimesel ja teisel aastal vähemalt kümmekonnas lavastuses. Sain mängida ja teha seda täiesti erinevate lavastajate lavastustes. Meil käisid britid lavastamas, soomlane, Mati Unt, Ain Mäeots. Me kõik mängisime palju ja arvan, et seetõttu liikusime päris kiiresti õpipoisi ülesannetest selli ülesannete poole.

Esimene tükk üldse oli mul Jaan Toominga „Tom Jones“. Vanemuises oli võimalus näha erinevate ajastute kõrgprofessionaale ja nendega koos töötada.

2005. aastal tuli NO99.

Olime alguses väikese pundiga ja mängisime kõik kõigis tükkides. See, et sain olla millegi alguse juures, kus piirid ei ole veel välja joonistatud, on mega.

NO-teatris oli sul ja teistel näitlejatel rolli nimeks üsna tihti lihtsalt „osaline“. Kuidas te sellega leppisite?

Kaif on niimoodi koos, ansamblis otsida…

See on täpne iseloomustus NO loomingu kohta – ansamblis otsimine. Ja siis ühel hetkel, kui te enam ansamblis ei olnud, oli teil kõigil oma nägu, nimi ja näitlejanägu, eriline.

See ei olnud ainult ansambel näitlejaid, vaid ka terve see tehniline seltskond, kes jäi lava taha. Meid ei olnud palju, see oli koos otsimine läbi pideva sõnastamise, miks me kokku saame ja mida me teeme. Mis meid ennast kõnetab? See oli vägev! Sa paned ennast proovile.

See proovile panek on mulle ka filmi puhul väga meeldinud. Et kui saan Eestist välja, mitte keegi ei tea mind, olen null. Ja siis sa pead oma tööd tehes olema nii veenev ja saavutama dialoogi režissööriga, materjaliga… Ei teatud ka NO-teatrit, kui läksime esimestele festivalireisidele „Naftaga“. Kui hiljem tuuritasime „GEPiga“ („Gorjatšije Estonskije Parni“ – M. M.) ja „Jänesega“ („Kuidas seletada pilte surnud jänesele?“ – M. M.), siis NO99t juba teati.

Väljaspool Eestit olles oli lahe kontrollida, kas meie toodud teema, kunstilise nägemuse ja mängu peale tekib dialoog vaatajaga. Sa oled seal vabastatud igasugusest taagast, keegi ei tea sind, keegi ei tea isegi Eestit. Siis näed, mismoodi tekib kontakt. Ja me ei jutustanud mingit muu maailma lugu, vaid mängisime Eesti teemasid – ja need puudutasid ka maailma. Sellest saadi aru ja see kõnetas.

Mängida viis või kuus etendust järjest „GEPi“ Pariisis Odeoni teatris… Pole sõnu!

Suurel laval. Jah, see on midagi, mida meenutada.

Kadunud Arvo Kukumägi kunagi mulle ütles – see puudutab ka dialoogi vaatajaga –, et näitleja kinos peab kõige paremini läbi saama operaatoriga, tema näitab.

Täpselt. Operaatori ja ka kaamera assistendi ehk fookuspulleriga (tema on see, kes keerab fookust, ja no temast oleneb, kas oled „terav“ või mitte). Sa võid väga hästi ja andekalt mängida, aga sul on näiteks suur plaan ja nihutad ennast natuke liiga kiiresti ja palju ning fookuspuller ei pruugi su liikumisele reageerida. Kujutis ei ole siis terav, vaid on filmikeeles „pehme“. Tuleb uus duubel teha. Muidugi olen kogenud ka seda, et hea näitleja, operaatori ja fookuspulleri dialoogis saab pea alati kõik kätte.

„Polli päevikutes“, mis oli mu esimene suur rahvusvaheline film ning ühtlasi ka n-ö filmikool, režissöör Chris Kraus (saksa kirjanik, filmitegija – toim) ei juhendanud mind niipalju, kuidas mängida, vaid suunas selleni, et ma saaksin aru oma väljendusvahenditest. Mitte et ma siis oleksin lõpuni aru saanud, palju on palju ja palju on vähe. Üks, mida ta ütles, ja mille peale mul avanes suur maailm, oli, et Tambet, sa ei pea mulle mängima, sul on elavad silmad, ma näen kohe, kui sa oma pähe mingi mõtte lased. Ikka väga lihtne ja elementaarne, aga keegi pidi seda mulle ütlema.

Selle filmi operaator oli Daniela Knapp (Austria filmioperaator – toim). Meil oli selline plaan (Tambet teeb mulle oma telefoni kasutades selle situatsiooni puust ja punaseks – M. M.), ülisuur plaan tüdrukust, ja mina pidin tulema kaadrisse nii, et mu silm oleks näha. Millimeeter siia või sinna ja see plaan ei toimiks, sest katan tüdruku ära või olen ise kaadrist väljas ning kompositsioon ei tööta.

Läksin Daniela juurde küsima, kuidas õige on, kui palju, kui vähe. Ta oli juba ütlemas, kui Chris tuli, et oot-oot, mida sa räägid operaatoriga. Ta oli hästi kontrolliv, mis on ju ka tore, ja ütles, et ei, sa räägid ainult minuga. Ja pärast tänu sellele, et operaator ei jõudnud mulle vastata, me tegime sellest kuus-seitse duublit. Mitte mängu, vaid detailse täpsuse pärast. Siis ütlesin, et see oligi ju see, mida ma tahtsin küsida.

Loomulikult räägid sisulisi asju režissööriga, aga filmimine on tehniline distsipliin. Seal loeb teatavatel hetkedel millimeetritäpsus. Sestap pean oluliseks ka näitleja suhtlust nii operaatori kui ka kõigi teiste kunstilise-tehnilise tiimi liikmetega.

Ka see tehniline täpsus tuleb kogemustega?

Jah, ma julgen seda väita küll, et tuleb kogemustega.

Küsin sellepärast, et eks see ole üks põhjus, miks meil filmis ikka mängivad näiteks Märt Avandi ja Mait Malmsten.

Jah, sest nad on lisaks suurele andekusele väga täpsed. Filmitegemise aega on vähe ja kui näitlejal on kogemus olemas, jääb sisuliste asjadega tegelemiseks aega rohkem. Kui tunnetad spetsiifikat, oled õppinud valdama näitleja-aparaati vastavalt sellele, mida oodatakse, milline on kaader…

See on ka põhjus, miks „Armukelmis“, mille lavastasin, on kõik neli peaosalist – Tiina Tauraite, Märt Avandi, Mirtel Pohla, Liina Vahtrik – ja ka kaks n-ö kõrvalpeaosalist – Indrek Sammul ja Gert Raudsepp – kaamera ees väga palju teinud. Nad tunnetavad filmi spetsiifikat, võtteplatsil ei pea enam tegelema sellega, et seletada, kuhu punkti peab tulema. See ei olnud teema nendega, saime hoopis rääkida asjast, mida nad mängivad ning kuidas püüame tegelasi ja sündmust edasi anda.

(Tambet kaob taas korraks ekraanilt, sätib valgust ja on hetke pärast tagasi. Ütleb, et ei taha autot tööle panna, sest siis heli läheb auto kõlaritesse. Küsin talt, kas tal külm ei ole. Tambet vastab, et ei taha veel tuppa minna, sest naine paneb last magama.)

Täpsus tuleb kogemustega ja kui mõtled Taani näitlejate peale, siis seal kogu aeg täpselt samad näitlejad mängivad. Kogukond on väike ja ongi head näitlejad. Nii nagu meilgi.

Miks sulle näitlejana film meeldib?

Ega ma seda kogu aeg ole teadnud. Sain sellest sügavamalt aru, kui koroona lockdown tuli. Vanema Hendrik Toompere lavastatud „Suur Siberimaa“ tuli välja, mängisime kolm etendust, ja siis tuli karantiin. Selle tüki esikas oli 19. veebruaril ja kui ma ei eksi, siis saalid pandi kinni 13. märtsil, see kestis kuni sügiseni. Siis mängisime mõned etendused ja tuli teine lockdown. Mäletan seda tunnet, et maailm on nii palju muutunud. Ja mina. Inimesed ei liigu tänaval, on kodudes, lennukid ei lenda…

Koroonast tulenevalt sain aru, miks ma naudin kino ja olemist kaamera ees. Seda, kui oled võttel kaamera ees, kõige parem versioon endast. Või ei, mitte endast, vaid teed midagi nii hästi, kui sa sellel hetkel oskad, paned oma rolli sada või sada kakskümmend või veel rohkem protsenti. Püüad teha nii hästi kui võimalik ja siis see ongi sinu hetke kunstitõe kõige parem väljendus. Saad aru? Ja siis see jäädvustatakse.

Jah, sest homme sa oled hoopis keegi teine.

„Suures Siberimaas“ Jaan Krossi mängides ma tunnetasin, kuidas sellist mina, nagu ma seda rolli tegin proovidest kuni esietenduseni, enam ei olnud. Ma olin nii palju muutunud, et ei osanud seda tükki enam mängida. Tundsin, et peaksin midagi teistmoodi tegema, aga ei osanud.

Mõistan, aga sa ju tegid, mängisid?

Muidugi, selleks ongi professionaalsus, see latt, millest sa allapoole ei lasku. Aga mulle sai selgeks, mis on filmi tegemise kaif. Mitte meediumide erinevuse tõttu, vaid see töö, mida sa filmis teed, on sinuga rohkem kohakuti.

Mul olid filmivõtted Austrias, „Waren einmal Revoluzzer“, kui mu ema suri. Mingil imekombel oli mul just nädalane paus tulemas. Sain tulla koju, ema matta ja ülejärgmine päev tagasi võtetele lennata. Ma ei olnud naastes sama inimene. Õnneks oli selle filmi meeskond väike ja kokkuhoidev ning näitlejatega saime omavahel väga hästi läbi. Režissöör Johanna Moder oli tundlik ning koostöös temaga sain integreerida rolli selle, mis minuga hetkel kaasas käis. Loomulikult mitte seda otse mängides.

N-ö kuuma teemat ei saa mängida: kui sul endal on elus emotsionaalselt kurb periood, siis seda ei ole mõtet mängida. Selleks, et näiteks leinast teha mingi üldistus, peab sul olema teatav ajaline vahe, distants sellega. Sa pead ise näitlejana üldistust nägema, läbi tunnetama.

„Reetur“ ja reetmine, oled sa sellega ise kokku puutunud?

Ma saan aru, mida sa küsid, aga see tõesti ei puutu asjasse. Kõlab banaalselt, aga nii on, et selleks, et mängida mõrvarit, ei pea sa kedagi tapma. Näitleja vajab kujutlust ning oskust oma kujutlust juhtida. See on peamine, mida on vaja.

Minu jaoks on näitlemine tõlkimine. Tuleb teha õige tõlge ja saada aru – jutumärkides öeldes –, mis keelest mis keelde ma tõlgin.

Olen kasutanud ka uste kujundit. Selleks, et mingit rolli mängida, on meil inimestena ühed uksed – need, mida me rohkem lahti hoiame –, aga teatava rolli jaoks ma vaatan, millised uksed ma sulgen. Otsin ja avan hoopis neid uksi, mida ma kunagi ei ole avanud ja ehk pärast seda rolli ei avagi.

Sellel ei ole suurt tähtsust reeturi mängimisel, kas ma olen ise reetnud või kas mind on reedetud. Kas ma olen ise narkootikume teinud või ei… Ma leian enda seest sõltuvuse või selle, et olen inimesena haiget saanud. Olen tundnud kurbust, leina ning ma oskan seda kõike tõlkida ja kasutada. Mitte otseselt, vaid aru saades, olemust mõistes. Siis tuleb lasta oma kujutlusel minna – vastavalt tekstile, mis mul on, vastavalt olukorrale, stseenidele –, et sellega mängida ja seda kõige paremini ära kasutada.

Näitlemisel mõni asi on mõistusega loetav, aga mõni peab olema loetav ka hoopis ühe teise keelega, vastuvõetav sisetundega.

Jah, see on mul vaatajana ja ka lugejana vahel nii, et ei taha seda, mis mu peas toimub, sõnastada. Sõnastan, ja see pole enam see, võtab tüki küljest ära.

Sõnastamisega on jah nii, et see võib tõmmata meid liialt maadligi, teha argiseks.

Minu vaieldamatu lemmik on Federico Fellini ja tema filmid. Üks lugu on selline, kuidas Fellini kutsus itaalia näitlejaikooni Marcello Mastroianni casting’ule ja andis talle tekstiraamatu, mis oli tühi. Ainuke asi, mis seal lehtede vahel oli, oli karikatuur meres ujuvast mehest, groteskselt suur peenis tilpnemas allapoole.

Kujutad ette, sind kutsutakse filmi, ja stsenaarium koosneb ainult ühest režissööri joonistatud sketšist. Võiks ju hakata küsima, mis see on ja miks nii ja mis veel tuleb… Mastroianni olevat öelnud: „Väga huvitav. Kuhu ma saan alla kirjutada?“

Sa loed hetki teistmoodi ja ei küsigi. See on ka näitleja töö, lugeda – see kõlab ehk natuke õua-õua – energiaid, seda, mida välja ei öelda, seda, mis on õhus, sõnade taga ning enne ja pärast neid. Õppida niimoodi ka mängima.

Oli sul see teadmine ka siis, kui alustasid?

Ei. Kui alustasin ja veel palju aastaid järjest ma pidin kõike enda jaoks sõnastama. Nüüd on teistmoodi ja võib-olla on see äratundmine, et olen ehk teel meistri suunas. Usaldad oma masinavärki, sa pead keskenduma, pead seda väga hästi teadma, et olla kohal ja pakkuda 200% mitte lihtsalt laperdades, vaid selle teema suunas, mida režissöör tahab. Samas seda ise nautides, mängides, registreid vahetades…

Siin ma olen ja käivitan oma kujutluse vastavalt rollile, vastavalt situatsioonile. Improvisatsioon võtab heas mõttes selle (viitab sellele, mis peas – M. M.) maha, võtab ettekavatsetu kõik maha ja keskendub mängule. Su alateadvus viskab sind kuhugi, kus sa pole varem käinud ja mida pole välja mõelnud. Pärast võid analüüsida.

Kas sa mõtled tulevikule?

Noorena vähem, aga nüüd, olles kahe lapse isa ning üks neist alles kahe ja poole aastane… Ma muretsen vanemaks saades rohkem. Ka selle maailma pärast, mis mu ümber on. Ma valetaksin, kui ütleksin, et mul ei ole sõjahirmu. Aga ma ei taha, et sellest lausest tuleks pealkiri „Tambet Tuisk: mul on sõjahirm!“. See ei ole meie jutu teema ja kui kaarega asjale lähenen, on siin põhjus, miks ma ei taha intervjuusid anda. Samas, kui ma kontrolliksin iga sõna, mida sulle ütlen, ei saaks me kokku ja me jutt ei oleks elav.

Mõtlen meid ümbritsevale maailmale, aga ma ei mõtle ses mõttes tulevikule. Ma hindan seda, mis on siin ja praegu. Et saan istuda oma kodu ees tänaval, autos, mul on telefon; sina istud oma kodus, suitsetad, see on jube nauditav. Mis siis, et ma ei suitseta, see on osa elust. Muretsemisel on teine külg ka, sa õpid olema õnnelik. See, et saame niimoodi sinuga rääkida, see on ju õnn.

Autoaknad lähevad uduseks, näen, et toas läksid vahepeal tuled põlema, naine tegi võileiba, laps magab. Tänav on vaikne, aga mõni inimene tuleb veel koju… Väga hästi! Mul on mulle meeldiv töö, kuhu homme ja ülehomme … minna.

***

Kell hakkab 12 saama. Tambet soovib mulle head ööd. Ütlen talle, et sellise kohtumise peale võib tõesti tulla hea uni, aga see võtab aega. Mõtted on liiga ärkvel.