Kui eesti poliitikas kuuleb viimasel ajal kurtmist, et poliitikute hulgas pole enam isiksusi, siis kirjanduses seda muret küll pole. Selle mõtte kinnituseks soovitan lugeda äsja ilmunud kakskeelset novellikogumikku „Lendame!”, „Lets fly!”.

Kogumikus on kolmeteistkümne autori kolmteist novelli eesti keeles ja ka ingliskeelsed tõlked neist. Kogumiku koostajad on Katrin Ruus ja Mart Kivastik.

Sünnilugu

Küsisin Katrin Ruusilt, kuidas selline raamat sündis. Ja ta rääkis, kuidas Mart Kivastik ja selle raamatu toimetaja Margit Kuusk kuskil lennujaamas kokku said ja mõtlesid, et näed, nii hea oleks mõni raamat lennule kaasa osta. Ja mõeldi sellest, milline võiks see raamat olla.

„ Mardil oli juba olemas oma lendamise lugu „Ikarose lend” ja talle meenus ka minu novell „Teraslind.” Ning siis ta tuli mu juurde ja ütles: mis arvad, paneme koos kokku ühe kogumiku, kus on lood lendamisest, ja paneme lennujaama müüki. Nii see mõte alguse sai,” räägib „Lendame” sünnist Katrin Ruus.

Küsimusele, kuidas kujunesid selle raamatu teised autorid, saan vastuseks, et joodi veine ja mõeldi, kes võiks kirjutada. Nii nad tegidki ettepaneku kirjutada lendamise lugu ja lood tulid Peeter Sauterilt, Paavo Matsinilt, Mercalt, Meelis Friedenthalilt, Mehis Heinsaarelt, Lilli Luukilt, Margit Lõhmuselt, Indrek Harglalt, Ervin Õunapuult, Toomas Raudamilt ja Andrus Kasemaalt.

Kes pisutki Eesti kirjandusega kursis, loeb juba nimedest välja, kui eriilmelised on need autorid ja see oligi novellikogu koostajate üks eesmärk.

Teine vahva mõte, mis teostus, on see, et lood on raamatus ka inglise keeles – ostad lennujaamas raamatu, loed lennul läbi ja kingid selle kohale jõudes oma välismaa sõbrale. Lisaks tutvustad Eestit kui head ilukirjandusmaad.

Ilus keel

Lisaks vaimukatele lugude võlus mind selle lugemise juures vist kõige rohkem kõigi autorite keelerikkus. Olen alati mõelnud, et ilus keel kujuneb sellest, kui loetakse palju ilukirjandust, ja kes ikka rohkem loeb kui kirjanikud. Nõnda, et see mure, et meie kaunis eesti keel argiseks köögikeeleks taandub, on neid 13 kirjanikku lugedes küll kummutatud. Ka seda on põnev märgata, kuidas erinevad stiilid nõuavad erinevat keelekasutust. Ses raamatus on palju kujundeid ja ümberütlemisi. On argikeelt, lühikesi ja liitlauseid, on kirjutamise mõnu, mis omakorda annab ka lugemisele oma mõõtme juurde. Vaimukatest lugudest rääkimata.

Stiilinäited

Toon mõned stiilinäited eri autorite novellidest.

Katrin Ruus, kelle novell on läbivalt erootiline ja kihvti ülesehitusega: „Jack oli joodik. Aga selline lõbus. Vahel muidugi melodramaatiline. Enamasti purjus. Nagu joodik ikka. Rea oli siis õnneks nii noor, et ise väga juua ei tahtnud. Nüüd küll. Kui vähegi võimalus avanes. Veini, viina, džinni, vett, kohvi, mida iganes. Jackiga oli lihtsalt põnev kaasa jõlkuda, vaadata, kuidas joodik joob, priiskab, naudib, haliseb ja vahel teda kallisse restosse hailiha sööma viib või siis Reaga terve öö vahekorras soovib olla.”

Mehis Heinsaare novell „Roland septembris” räägib loo Lihula naudingusõltuvuses apteekrist: „Roland pidi endale tunnistama, et ta loomus oli ja on jäänud nõrgaks ja tahtejõetuks nagu õõtsuv pilliroog, mis annab kergelt ja meelsasti järele ükskõik mis suunast puhuvale tuulele, kui see vaid lubab unustust, mõnu, rahulikku, valudeta meeleolu ja õnnist unistamist.”

Või Merca novell „Lendame”, mis algab nagu dokumentaalne arvamuslugu ja arenedes ei saa enam aru, kas tegu on elu enese või fantaasiaga: „ Lennuk lõhnas mõnusalt, teistmoodi kui rong, polnud kivisöekarmu, pigem mingi sidrunine hõng ja too nuhe, mida eraldas meie vana televiisor, kui seda tagantpoolt nuusutada. Isa ütles, et telekas peeretab osooni.”

Ervin Õunapuu novelli „Lendva” peategelasi on kaks, tiivulistega tegelev Martin ja rähn, nõgikikas nimega Kuulesina: „Kuulesinal oli terav nägemine ja hämmastav mälu. Kuid see, mis Martinile tõeliselt muljet avaldas, oli linnu nokalöökide kiirus ja jõud. Ta oli lugenud teaduslikke artikleid ja konsulteerinud mitme tippteadlasega, sestap teadis, et rähn võib oma nokaga lüüa kuni kümme korda sekundis ja sellise jõuga, mille on torust lendava väikesekaliibrilise püstolikuuli kiirus. Martin silitas lindu ja sosistas: „Võimas.””

Teatraalsus

Katrin Ruusi novell alustab kogumikku: „Rea, Rea, sa ei tea, mis on hea!

Keegi neist, kellega ta maganud oli, ei olnud surnud. See teadmine mõjus kuidagi rahustavalt.” Raamatu idee autori Mart Kivastiku novell lõpetab: „Korraks hakkas tal endast kahju, oleks võinud ju ema sõna kuulata, kes aina korrutas, et ära lenda liiga kõrgelt, tea oma kohta, aga juba oli hilja ja perse kah! Elust polnud nagunii suuremat kasu. Väga mõnus oli pea ees Maa poole kihutada. Varem oli ta seda vaid telekast näinud, nüüd siis ise. Päris uhke tunne oli. Ja milline vaikus! Mitte keegi ei mölisenud.”

Võib-olla on see minu rikutuse aste, võib-olla tuleb mõte sellest, et nii Mart Kivastik kui Katrin Ruus on tihedalt seotud Eesti filmi ja teatriga, aga mulle tundus lugedes, et kõigi autorite novellidest oleks võimalik teha film või näidend. Muidugi on ka enamus selle raamatu autoreid oma kätt proovinud nii filmis kui teatris, piisab, kui nimetada Indrek Harglat ja Paavo Matsinit, Mercat ja Ervin Õunapuud. Need lendamise lood on teatraalsed kõik. Lugege ja kõigile kõrget lendu!

Ilmus Maalehest.