Priit Põldma autorilavastus „Süütu” muudab Tapa jaama katedraaliks. Lavastuse põhipaatos on, et elu koledustest võib meid päästa poeesia. Meisterlikult on ühendatud dokumentaalne ja unenäoline. Väikese teatri Nuutrum suur lavastus.

Priit Põldma esitab oma lavastusega suure küsimuse: kas meid ümbritsevas maailmas oli eile ja on täna üldse võimalik puhtana elada, nii-öelda süütuks jääda…?

Alustan oma sõnade kinnitust seekord lavastuse lõpust. Lugu ise on kulgenud seda rada, et üksikut ingerisoome tüdrukut ähvardab Eestist väljasaatmine. Et jääda, tuleb tal eestlasega abielluda. Kasvõi fiktiivselt, et siis on eestlane, aga julgeolekuorganid nõuavad tüdrukult arstitõendit, et ta pole enam süütu, mis tõestaks, et abielu pole fiktiivne. Selle koledat aega kirjeldava loo (see ei pruugi olla täpne, aga mul seostust see ingerisoomlase lugu 1948. aastaga, kui teise selle suve lavastuse „Arkaadia teel. Metsavenna pruudi lugu” peategelane metsa läks, et olla koos oma armastatud mehega) oskab lavastaja Priit Põldma lõpetada lootusega. Ta loob koos näitlejatega lavastuse lõppu justkui paradiisi – enne pattulangemist ja Kaisa Kuslapuu laulab õnnistuseks Paul-Erik Rummo luuletust „Kinni hoidmas”. See on nii hea luuletus, et ei tahaks teda ühe jupi tsiteerimisega lõhkuda. Ütlen vaid, et seal jääb kõlama mõte: „Varju! peitu! pakku! mille eest?”.

Üldse on üsna liigutav tajuda, et uus noor teatripõlvkond on avastamas minu 70ndate nooruse aegset väärtluulet ja luuletusi veel varasemast ajast, mis meie, no vähemalt paljude vaimu toitis ja ei lasknud pätistuda. Ja see, kuidas noored seda vaikselt klassikaks muutuvat luulekunsti tõlgendavad, ongi tark ja liigutav.

Maailmas võõrsil

„Süütu” mõjualasse jääb mu jaoks üldse mitu asja, mis ilmselgelt tõusevad tavaks saanud heast teatrist kõrgemale. Kindlasti on see Grete Jürgensoni laval loodud Elina Savolainen. See naine on kui maailmas võõrsil. Ingeri naine, pagendatu, põgenenu, võõras… on koos vaikimisest ja monoloogidest.

Jälgige punaste kingade kujundlikku loo arengut, kui vaatama lähete, näiteks. Selles väljendusrikkuses, mis Grete vaikimises ning monoloogide häälevarjundite ja kogu kehaga edasi antavates tundetoonides on, on mingit ainukordset üleinimlikku usku elu imesse, pääsemisse, saatusesse, meeloludesse ja mõtetesse, mida saab tunda vaid tema tegelane koosluses tänapäeva naise Grete Jürgensoniga. Just see kooslus annab jõu ja väe. Ja see soov olla mõistetud, see on suurem kui ühe noore naise lugu.

Teise meeliülendavalt meeldejääva rolli loob Sander Roosimägi. Meie ette ilmub mees, kes elab hulluse ja geniaalsuse piiril. Ehk just tema karjed katedraalis loovad lavastusele vajaliku traagilisuse, mis on siin ja praegu olemisest üle. Veel täpsem on vist öelda, et Roosimägi loob tegelase, keda vaadates saad aru, kui õhkõhuke võib olla piir hulluse ja geniaalsuse vahel. Tema loodud inimene annab teda ümbritsevatele argieluga leppivatele ja seda elu paratamatusena võtvatele tegelastele isegi omamoodi kangelaslikkuse oreooli.

See, kuidas ta alustab karjetest ja laulab Juhan Viidingu luuletust „Ööliblikas”, olles ise nii Sander Roosimägi kui noormees kes kujutab ette, et on malegeenius Raul: Ööliblikas, su tung on imeline./ Sealt (siit) pole tagasiteed./ Ööliblikas, su tund on imeline./ Siit (sealt) pole tagasiteed.// on see, mis peaks minema Eesti teatri ajalukku. Nii eriline on see ettekanne, mis mu jaoks just tema osast lähtuv ja seda olemise valu välja näitav. Kui etendused antud, võiks teater Nuutrum mõelda selle laulu ja ka teiste laulude salvestamisele, et miski jääks. Kultuurkapital võiks selleks raha anda.

Ülejäänud kolm tegelast, Aarne Soro, Lee Trei ja Robin Täpp, lisavad sesse loosse oma rollielud, valud, energiad, aitamissoovi, omakasupüüdlikkuse ja omakasupüüdmatuse ja teevad kõik seda silmapaistva näitlejameisterlikkusega.

Haldjakeel

Lavastuses kõlavad ka ingerisoome-keelsed laulud. Kummaline, et tegelikult tekstist aru ei saa, aga meeleolu jõuab kohale, ja keel on ka nagu haldjakeel. Regialaulu vorm on meil ehk veel kõigil veres olemas, nii et seda on üsna kerge vastu võtta.

Siia on paslik öelda, et ostke seekord kava. See on põnevalt koostatud ja juhib teid ka pärast etenduse nägemist üsna täpselt nende meelolude, emotsioonide ja mõtete juurde, mida te ehk tundsite lavastust vaadates. Kavalehel on muu hulgas olemas ka igerikeelsete laulude tõlge. Näiteks Grete Jürgensoni tegelase väga võimsalt esitatud „Mõrsjaitk”: Miks siis küll hülgasitegi oma hüvakese?/ Miks siis küll andsitegi võnnuvõõrale?/ Nüüd ma ju enda annangi nii Looja armu alla./ Nüüd ma ju enda varjangi nii Looja varju alla.//

Jaama katedraal

Ses katedraalis on sosinaid ja karjeid. On ilmselgelt uus, selle teatri toodud ja on seintesse ja lagedesse, põrandasse ladestunud varasem aeg. Ses katedraalis on võimalikud pikad sügavusse minekud-tulekud. Olen neid vastavalt olukorrale kiireid ja aeglasi sügavusse sukeldumisi aegade jooksul heades lavastustes ikka näinud, aga see mõjub alati kui uus.

Tapa jaama katedraal pühitseb seekord elu. Kunstniku nimi ses lavastuses on aeg ja teda toetavad tähelepanuväärselt kunstnik Kristjan Suits ja valguskujundaja Laura Mallene Mälts. Katedraali muusikapilti juhib hingekeeli puudutavalt Kaisa Kuslapuu.

Kummaline jaamaruum on see Tapa oma. Juba 2012. aastal, kui produtsent Märt Meos selle ruumi teatri jaoks avastas ja Gerda Kordemets seal „Unistuste vaksali” lavastas, tajus erksam publik ilmselt seda, kuidas ruum esitatavat toetab. Nüüd on selles jaamas mängitud mitut erinevate teemadega näidendit, lavastuste maailmad on erinevad, aga värvi kooruvad seinad ja isegi seinte taga mööduvad rongid elaks nagu etendusele toetavalt kaasa. Andes siis mõnikord juurde igavikulist, mõnikord just argist lagunevat mõõdet.

Muki

Lisaks on mul tunne, et see Priit Põdmaa Madis Kõivu ja Sulev Keeduse loo järgi tehtud dramatiseering on selline õnnestumine, omaette väärtustega näidend, mille tulevased lavastajad uuesti lavastamiseks mõne aja möödudes üle leiavad.

Sellised lood ei vanane.

Näiteks on ka selles näidendis laval püss. Püss, mis on pauku teinud minevikus. Voldemar Moss (Aarne Soro) puhastab seda ja räägib selle juurde oma loo, väikese loo suure loo sees. Selles lavastuses püss pauku ei tee, ehkki mängus ta on ja isegi mu meelest on seos, viide Sulev Keeduse filmile ja lavastusele „Somnanbuul”.

Et see päris inimest piinav sõbra tapmise lugu mu jaoks annab lavastusele tugeva aktsendi, toon ta siin ära. Voldemar Moss ingeri Elinale: „Ma valetasin sulle. Ma olen küll lasknud. Kui me kodunt minema hakkasime, kõik asjad panime vankri peale… Meil oli koer. Mul on eluaeg koer olnud, lapsest saadik. Üks suri ära, võtsime uue. Ja nimeks panime ikka Muki. Aga koera ei saa laeva peale võtta. Kuidas ma jätan ta üksi? Nälga surema? Või saadan metsa? Ta vaatas mulle niimoodi otsa… Koer saab kõigest aru. Inimest sa võid petta, aga koera ei peta. Ma sättisin toru talle täpselt silmade vahele. Ta ei teinud häältki. Raul ikka küsib, millal me uue Muki võtame. Ei võta. Enam ei võta. Ei tea, millal jälle minema peab hakkama.”

Ilmus Maalehes. Kristjan Suits pildistas.