Raimond Valgrena. Sulev oleks nüüd just kuuekumneseks saanud.

Ilmus Maalehes. Allpool on Neeme Kuniga, Rein Heinsalu ja Peeter Vähi mõtted.

Sulev Luik oskas järele teha luige häält. Seda kevaditi ja sügiseti me taevas kõlavat igatsuse ja ärateelise häält teevad need luiged, kes meie keele on nimetatud laululuikedeks.

Oli taas üks sügis, kui omal moel kinnitus üks mu mõtteseos Sulev Luigest ja rändlindudest. Olime Pärnumaal Tõstamaa kandis miskipärast. Ja siis kuidagi kutsuti meid Kotkaklubi kokkutulekule.

Leidsime koha üles, astusime uksest sisse ja sattusime kummalise keskustelu keskele. Keegi näitas me jaoks haruldaste looduskaitsealuste mustade toonekurgede pilte ja suur seltskond mehi esitas küsimusi. See oli kui salakeel, kõik näisid piltidel olevate lindudega olevat sinapeal, tundsid neid nägu ja nimesid pidi. Kuidagi on meeles, et Iisraeli lahinglennukid arvestavad oma lende planeerides nende toonekurgede tulemisi ja minemisi.

 

Hiljem küsisin oma linnuklubisõbralt, kes need mehed on, ja sain teada, noh näiteks, et ühel neist pühendunutest on sokivabrik, teisel mingi muu tulutoov ettevõte. Aga kõik nad tunnevad tõmmet teada saada, mis lindusid juhib, kuidas on säetud nende rändajate elu. Koha nime ja Luige seose sain teada lahkudes ‒ maja seinal oli mälestustahvel, mis ütles, et Sulev Luik on Pootsi koolis paar aastat algkoolis käinud. Nimi Pootsi ja koht on igavesti mälukaardil sellepärast.

Maa mees

Oli 1976. aasta sügis, Sulev õppis siis lavaka neljandal kursusel. Voldemar Panso tegi 7. lennu diplomietendust „Kuus tegelast autorit otsimas“. Sulev tuli meie ühikatuppa ja laenas vildikaid. Et on vaja joonistada üks pilt. Pilt Aresse kodustele. Ma nägin seda pilti. Oli kartulivõtmise aeg ja Sulevil proovid. Ja nii ta siis joonistaski pildi, kuidas ta lähedased vihmas kartulit võtavad ja tema neist lennukiga üle lendab ning alla vaatab selle aknast.

Oli 1974. aasta varasügis. Ma oskasin veel ikka väga häbeneda, et olen maalt, provintsist, Raplast. Kolmandat aastat lavakas õppiv Sulev kutsus suppi sööma,Viru lakka. Oli selline kummalise kuulsusega, valgete linadega kõrts siis Vene ja Viru tänava nurga peal. Ei olnud see Gloria, kus meie kursus hiljem stipipäevadel armastas Kiievi kotletti söömas ja ennast hästi tundmas käia. Ja seal lakas tulid me lauda kummalised mehed, kelle üle Sulev siiralt rõõmu tundis.

Mäletan, et mind nad oma tulekuga ehmatasid. Maakad ikka väga. Sain teda, et mehed on Arest. Traktoristid. Siis hiljem mõtlesin vist esimest korda linna- ja maaelu erinevusest ja sellest, et maa annab jõudu ning seda sidet ei tohiks häbeneda ka siis, kui maainimesed väliselt üsna karedad tunduvad. Nüüd selliseid vist enam polegi. Sulevil ei tulnud häbenemine vist isegi pähe. See oli hästi siiras rõõm, mida mäletan tal. Ta ei laskunud ennast linnal rikkuda. Usaldas.

Hans Chrisian Luik

Oli 1986. aasta kevad. Elasin juba Pidulas ja olin metsavaht. Ja vahel siis käisin Ugalas mängimas. Õnneks julgesin ka vaadata. Nägin Merle Karusoo lavastust „Vihmausside elust“. Sulev mängis seal Hans Christian Anderseni. See, kuidas ta mängis, oli mu jaoks osa loomise tipp. Mõtlesin, et see ei ole võimalik.

Kodus otsisin välja 1984. aastal ilmunud Loomingu raamatukogu raamatu selle Per Olov Enqvisti näidendiga ja sain aru. Olin näinud imet, ime nimeks Sulev Luik. Kes teine me näitlejatest oleks osanud kõigepealt lugeda ja siis nii täpselt arvestada ja mängida autori remarke… Ma enne selle näidendi lugemist imestasin, kust Sulev selle veidrate kohandumiste tulevärgi võtab. Ja kui aru sain, et ta mängib ülitäpselt seda, mida autor on kirjutanud, olin veel uhkem Sulevi ja Merle Karusoo üle, kes ilmselt teadis, et peale Sulev Luige ei saaks mitte keegi maailmas hakkama sellise Anderseni loomisega. See oli muinasjutuvestja, keda tunneb maailm. See oli Eesti näitleja Sulev Luik.

Aga Per Olov Enquist kirjutab Anderseni olema (remarkide järgi siis) selline: (Põrnitseb talle otsa, näol ikka kõige sügavam meeleheite ilme, mis asendub vähehaaval hämmastusega, ütleb pisut vaiksemalt,)… Ja paar lauset edasi: (Äkki hirmunult mõistes, et on tekkinud problem). Vaid lause hiljem: (Sügav ahastus võtab uuesti tema üle võimust, ta väänab käsi, nägu üksainus valu- ja meeleliigutusmeri)…

Selles näidendis laseb autor Sulev Luigel ehk Hans Christian Andersenil öelda ja selle jutu ees ei ole ühtegi remarki: „Oleksin pidanud ütlema: nüüd ma tahan rääkida muinasjuttu Lumekuningannast. Väikestest õest-vennast, Hannest ja Hansust. Kes armastavad teineteist väga. Aga üleval taevas lööb kuri ingel peegli katki. See on peegel, mis teeb kõik ilusa inetuks, sooja külmaks, elu surmaks. Ja killud lendavad alla maa peale. Ja üks imepisike killuke satub Hannele silma.“

Jah, just nii. Äitäh, Sulev, et oled seda teinud, mida olen näinud. Sinust on nüüd raamat. Ma pole julgenud seda lugeda.

 

Laululuik

Neeme Kuningas, lavastaja:

Minust aasta vanem Sulev tuli Kilingi-Nõmme Keskkooli 9. klassi 1969. aastal. Tema klassijuhataja oli muusikaõpetaja Olev Sepp, kes musikaalse poisi kohe koori laulma pani, seal meie tutvus alguse saigi. Sulevil ilus kõrge hääl oli poistekooris väga hinnatud. Ta elas esmaspäevast reedeni kooli internaadis, majas, mida enam pole. Kuna minu kodu oli internaadist paarisaja meetri kaugusel, siis käisin seal sageli; praegu tundub, et üheks oluliseks põhjuseks oligi see, et nautida Sulevi tembutusi ja parodisti-võimeid. See, kuidas ta õpetajaid oma kehakeele, intonatsiooni ja tüüp-tsitaatidega järele tegi, oli nii naljakas, et naerda sai ikka nii, et silm märg ja piss püksis. Et poisi salaunistus on näitlejaks saada, ei teadnud siis keegi peale tema enda. Nüüd mõistan, et ta oskas juba siis inimesi jälgida, nende isikupära täpselt tabada ning imiteerida.

Sulev oli salapärane inimene, juba kooliajal. Kunagi ei saanud aru, millal ta näitles ja millal oli ta tema ise. Ta justkui esines ka ise kogu aeg mingis enda väljamõeldud rollis ning nii vist elu lõpuni. Ta oligi nagu tulnukas – omalaadse näo, mõttelaadi, veidruste ja saladustega. Tuli, oli ja kadus siiani salapärastel asjaoludel.

Kooliajal käisime Olev Sepa organiseerimisel väga palju teatris ja kontsertidel, muidugi Pärnus, aga ka Tallinnas ja Riias. Ning ka kooli kooridega oli palju kontserte nii kodulinnas kui mujal. Alatasa tuli osaleda mõnel konkursil. Ning kõikidel reisidel, kooriproovides ja esinemistel sai nautida Sulevi minimalistlikke, kuid täpseid ja lakoonilisi parodeerimisi ja pajatusi.

Kui Sulev 1972. aastal Konservatooriumi Lavakasse 7. lendu vastu võeti, oli see Kilingi-Nõmmel tõeline sensatsioon. Alul seda ei usutud, sest kellelgi polnud tema kavatsustest aimu. Ei tea, kas see on tõsi või legend, kuid impro-etüüdis olevat Panso palunud Sulevil kurki mängida. Sulev olla küsinud, et millist soovite, kas värsket, haput või marineeritut. Ei soovitudki midagi, võeti vastu.

Minu isiksuse kujunemise ning teatri ja muusikaga seotuse lugu on kõige otsesemalt seotud Sulevi mõjudega. Ta tõestas hiilgavalt, et provintsi väikelinna nooruk on võimeline suurlinna kõige ihaldatumasse kõrgkooli sisse saama, ta julgustas mindki ning korraldas nii, et kaks esimest aastat jagasime koos konsi ühikatuba, kodunt saadud kartuleid, konserve ja moose. Ta oli päevade viisi tundides ja proovides, kuid aeg-ajalt käisid tal ühikas külas kursusekaaslased nagu Kips, Krjuks, Volk, Kerge, Karusoo ja teised, ning siis sai alati palju nalja.

Sulev korraldas mulle ka võimaluse käia koos nende kursusega Tohvelmanni tantsu- ja Kaarupi lavakõnetundides, mis olid minu jaoks hindamatu väärtusega. Enne Godot` etendust, mida valmistati ette vist pea aasta, käisid Peterson ja Volk sageli ühikas Suleviga tekste rääkimas, arutlemas ja vaidlemas. Mind visati siis tavaliselt toast välja, kuid mõnikord, kui ma hästi tasa püsisin, võisin nende keskustelu ka pealt kuulata.

Pärast konsi lõpetamist tuli Sulevi kiire kuulsus: rollid teatrites ja filmides. 1979-1984 õppisin Moskvas GITISes ja siis Suleviga palju ei kohtunud, kuid pärast seda avastasime, et elame Lasnamäel taas naabruses. Kohtusime bussis, poes ja käisime mõnikord peredega üksteisel külas.

Sulevi kadumine sellest maailmast oli sama salapärane ja müstiline kui tema ilmumine meie hulka ning ta oli ja jäigi saladuseks.

 

Tulnukas

Rein Heinsalu, psühholoog ja teatriteadlane

Sulev Luik oli üks kõige eripärasemaid eesti näitlejaid 20. sajandil. Juba tema nägu, mis oli midagi Anatoli Solonitsõni (Tarkovski üks lemmiknäitleja, peaosa „Andrei Rubljovis“) ja Hermann Hesse vahepealset: kõrge, hästi avar laup ja kitsas, justkui veidi kurnatud nägu. Panso tahtis ta lavakast teisel kursusel välja visata, ütles: “ Teil on nägu nagu plate, ei loe midagi välja!”Nagu hiljem nentis ta kursusekaaslane, lavastaja ja pedagoog Lembit Peterson: “Luik ei läinud siis veel lahti.”

Kõige erilisemaks tegi Sulevi tema mängustiil: mingid hetked justkui nagu ei reageeri ja siis reageerib veidi närvilise, plahvatusliku jõuga – ja siis võis sulguda taas. Et uuesti paisata energiat – groteski, draamasse, kooomikasse…

Tal oli tohutu hea absurdihuumoritaju: terane, vaimukas, lõikav. Hiiglasuured lapsesilmad – nagu Jüri Järvetil. Mis pikemas vaates tema kõhna näo juures mõjusid kuidagi traagiliselt, alati ehtsalt.

Mitte kunagi ta ei müünud ennast labaselt ega teinud odavaks: Sulevis puudus näitlejate seas silma torkav edevus. Kord, kui tegin temaga intervjuud, ütles ta, et unistab maale tagasi minekust – lihtsa jutuga maapoiss…

Minu jaoks jäi tema esimene suurem roll, Estragon “Godot´d oodates” (1976) kõige geniaalsemaks: sellesse koondus nõukaajale iseloomulik absurd, eksistentsiaalne valu, reaktsioonide verilihal ehtsus.

Muidugi, säravaid rolle tegi ta palju, kaasa arvatud Valgre oma (1985).

Film armastas teda. Oma eripärase, peentoone hästi valdava näoga oli ta ka vaatajate üks lemmikuid.

 

Naabripoiss

Peeter Vähi, helilooja

Saatuse tahtel olen sattunud Sulevi naabriks tema näitlejatee algul, aga hiljem samuti seal, kus tema loominguline teekond ootamatult katkes. Tudengipäevil nimelt elasime kõrvaltubades konservatooriumi ühiselamus. Nüüd elan Kadriorus Mäekalda tänaval Sulevi viimase elukoha vahetus naabruses – majas, mis asub vaid mõnekümne meetri kaugusel muruplatsist, kus leidis aset Sulevi traagiline lahkumine siitilmast.

Küsid mult, kas Sulev meenub vahel, mis seostes. Muidugi meenub, ja sagedamini kui võiks arvata. Sest kodunt lahkudes või õhtul naastes möödun pea iga kord naabermajast, Sulevi kunagisest kodust. Koeraga pargis jalutades satun ikka ja jälle paika, kus armastatud näitleja tegi oma viimased hingetõmbed ja kust tema hing tõusis taevasse.

Kas Sulev oli hea näitleja? Küllap oli, kuid selle üle arutlegu professionaalsed teatrikriitikud, lavastajad, filmirežissöörid ja näitlejad. Lubatagu mul kui naabrimehel välja öelda vaid üks subjektiivne mõte. On jäänud mulje, et mõne rolli puhul Sulev ei pidanudki näitlema, mistõttu on teatud puhkudel isegi mõttetu anda tema näitlejatööle hinnanguid tavapärasel moel. Ebamaise olekuga Sulevi puhul piisas nii mõneski lavastuses üksnes olemisest tema ise. See polnud aastatega kätteõpitud trikk. Võib-olla kõige enam kehtib öeldu just ühe tema esimese teatrirolli – Estragoni (Samuel Becketti „Godot’d oodates“) kohta. Alatiseks on mällu sööbinud Noorsooteatri etendus, milles Sulev niivõrd ei esitanud näitlejana Estragoni rolli, vaid pigem samastus tegelaskujuga. Ilmutuslik Estragon ja Sulev Luik said üheks. Samuti nagu on eestlaste mälus eristamatud näiteks Tõnissoni kuju ja nooruke Ain Lutsepp või papa Kiir ja Ervin Abel.

Sulev, ma ei tea, kas neid kirjaridu on võimalik lugeda teil seal teispoolsuses, kas teil käib ka Maaleht ja kas sinna ulatub Wi-Fi levi. Kindel aga on, et millalgi me veel kohtume. Siis võime neid asju arutleda põhjalikumalt. Ja kes teab, võib-olla osutume sealgi taas naabriteks…