Elu ääre märkmed Raplas 10.detsembril 2011.aastal.

Vihma tilgub. Lasen Jaan Tättel laulda. Raira rai ra raa, raira raira raa, raira rai ra raa… Rändaja. Läbi käia ei jõua me kõiki teid, aga jääb ka meist endast kord maha hõõguvaid lõkkeid ja sädemeid ja üks väikene vingerdav rada. Ja kui satub kord keegi me rajale, ega tea, kust see algab või läeb, saab ta toetuda mändide najale, kust kaugele merele näeb.

Kui Jaan lavakoolis õppis ja mina Pidulas metsavaht olin, siis ta tuli läbi kord. Külla, öeldi siis, ja oli vaimustatud Andres Ehinist. Noormees oli just koos luulemeistriga teinud telesse saate, kus koos lugesid Andrese kummalisi luuletusi. Saate nimi oli „Tummahammas keset toomepuid“. Ja televiisorist on meeles pilt frakis luuletajast Viru tänava kingapoe aknal.

Andres Ehin läks täna ära. Jaan on kusagil maailmamere peal. Mina olen Rapla õhtus. Mul on tunne, et tahaksin kaasa. Raira rai ra raa. Kui laul lõpeb, siis on vaikus. Kuulen, kuidas vihm vastu akent sajab. Pisarad. Ilm nutab. Ka. Realism või sürrealism või realism. Talv on sügis.

***

Und ei tule. Jätan vihma enda eest nutma ja mõtlen ennast tagasi hommikusse. Kuhugi sinna, kus me Tõnis Mägiga täiesti tõsiselt arutasime, et ta õhtul Rapla kirikus Dave Bentoni kontserdil võiks laulda oma laulu Juhan Viidingu sõnadele „Saapaviksist peske puhtaks neegrid…“. Ei osanud me kumbki seda lora ajades mõelda, kas Andres naeraks.

Õhtul pusime kiriku taga küünla põlema. Kohmetult. Kiriku aia serval. Tuul on. Kirikus saab sel kontserdil hästi selgeks eestlaseks olemise erilisus. Sümpaatne neegerlaulja Dave ei ole ilmselt lugenud mitte ühtegi Andrese luuletust, aga kirikutäis tema publikut on. Meeldigu see neile või ei. Rapla kirikuõpetaja Mihkel Kukk oskab olla suur, sellel õhtul. Inimesed tõusevad ja langetavad pea. Kuulevad palvet.

Jõuluks koju ja Tiliseb, tiliseb aisakell, lumi hell, lumi hell… laulab Dave Benton ilusas inglise keeles, siiralt siin ja praegu. Tõnis Mägi laulab sellel õhtul Andres Ehinile laulu „Kesk võõraid välju“ kus sõnad „ Sääl võõraste väljade süles/ jõuluõhtul nii üksinda ma/ Pilk palvel on tõstetud üles,/ oh koju, kuis igatsen ma./ Koju kuis igatsen ma.//. Hing liigutab. Kaotus. Valu.

***

Sa oled mu parim lavapartner ja teatriõpetaja. Käitumisõpetaja. Tänu sulle sain selgeks, et luuletused on elus. On kes, mitte mis. Sa ei rääkinud sellest. Sa teadsid ja kes tahtis, sai aru. Ikka tilgub talvevihma.

Mu jaoks olid mees, kes tagurpidi ehk nihkes maailma ikka jalgade peale ehk ehiniks keeras. Ilus oli see.

Ja veel ühe laulu laulis Tõnis seal Rapla kirikus. Jäljed. Ja sa läed ja sa läed ja sa läed, kuni lõpuks näed… Rapla on sinu jälgi täis. Alles esmaspäeval annab professor Rein Veidemann su elule luules mõõdu, kirjutades et oled Eesti luule Salvador Dali. Täna jäi väikelinna jälg maailmas väiksemaks ja tänav on tühi.

Mäletan. Seda ka, kuidas sa veel hiljuti oma tütre Kristiina ja tütremehe Silveri juhitud õhtul Rapla kultuurimaja väikeses saalis improvisatsiooni kiituseks me põlistantsu Labajalga vihtusid. Möirgamisi. Elusalt. Häbenemata. Siis su tütar Kristiina ütles seda ka, et Labajala muinastekst on muinassürrealism. Raplas.

„Mina mõtlen, et Andres on ainus inimene maamunal, kelle kohta saab kindlalt öelda, et Andres Ehin on Andres Ehin on Andres Ehin. Tudengipõlvest tänini. Ei mingit võimalust kellegagi ära vahetada. Lihtne, aga tähendusrikas fakt,“ ütles sama põlvkonna teine suur luuletaja Jaan Kaplinski pisut vähem kui kaks aastat tagasi, kui Ehin 70 sai. Oli. Oli. Oli. Kuidas. On…

Kindlasti ei loeta Raplas mitte kunagi enam nii palju luuletusi kõva häälega, kui sinu ja Ly eestvõtmisel seda aastate jooksul tehti. Selles järjepidevuses on vägi.

***

„Tere, tere. Kuidas käbarad käivad?“ niis sa mult enamasti küsisid kui kohtusime. Juhuslikult. Sul ei olnud kunagi kiire. Sa ei unustanud kunagi öelda: „ tervita oma naist.“ On juba ammu uus päev. Udusulinad sulavad mälestusteks. Raira-raira-raa, raira-raira-raa… Millegipärast tahan siia lõppu kirjutada, pühakud marsivad.