Enamasti saadab Vene 1960.–1970. aastate avangardistidest kunstnikke dissidentide oreool, agaVladimir Jankilevski lesk Rimma annab neile sootuks teise tähenduse. Võimuülese ja kultuurikeske.

Rimma ja Vladimir tutvusid 1957. aastal ülikoolis õppides ja elasid koos kuni Vladimiri surmani 2018. aastal. Kunstnik Valeri Jankilevski on öelnud, et kui tahta kukutada Vene võimu, peab võtma kätte püssi, mitte minema seda hävitama oma maalidega. Rimma Jankilevski ütleb mulle esimese asjana, et kardab intervjuud. Vastan, et kardan ka.

Rimma, kas teie käisite ka detsembris 1962 avangardistide kurikuulsal näitusel Moskva Maneežis, kus tolleaegne NSV Liidu partei- ja valitsusjuht Nikita Hruštšov kunstnikke soperdajateks ja pederastideks nimetas?

Käisin. See oli näitus, kus Vladimir nägi esimest korda oma maale võõral seinal. Tal oli seal üleval ka kuuemeetrine töö. See oli maalitud piskeses toas, nõnda, et ta ei olnud tervikut mitte kunagi näinud.

Sellel Maneeži näitusel oli seega kaks külge. Esiteks oli kunstnik Jankilevski õnnelik, et nägi oma töid korralikult eksponeerituna. See teda rõõmustas. Teine külg oli valitsejate hävitav suhtumine. Teie ilmselt ei mäleta, aga mina mäletan nõukogude aega hästi.

Kuidas ma ei mäleta, olin 1962. aastal tervelt kuueaastane.

Minu lapsepõlv ja noorus möödusid sellel ajal. See oli täiesti teistsugune elu. Aga meie elu kulges sellest sootsiumist eraldi. Elasime kinnises, omas kunstnike ringis. Sellel ajal muide tutvusime ja sõbrustasime ka Eesti kunstnikega. Ülo Sooster oli meile see ühendav jõud. Tema tutvustas meid. See läbikäimine andis elule värvi. Ja võim meid lihtsalt ei märganud.

Esimest korda märkas võim meid, kui 1974. aastal oli kurikuulus Buldooseri näitus. Selline nimetus on sellepärast, et see näitus lükati buldooseriga laiali. See oli esimene kord, kui võim avastas, et on olemas „ebanormaalsed” kunstnikud, kes teevad jumal teab mida.

Maneeži näitusel neid ju ka korraks märgati. Aga millest te elasite?

Vladimir ja paljud teised kunstnikud teenisid elatist hoopis teise, mitte oma peamise tööga. Ja mina ju käisin tööl kirjastuses. Vladimir tegi väga väikesi illustratsioone. Oli aeg, kui ta tegi neid minu perekonnanime kasutades, sest tema nimi Jankilevski oli mustas nimekirjas. Ta tegi töid ka oma ema neiupõlvenime all. (Siin on paslik öelda, et praegu müüakse Vladimir Jankilevski töid kogu maailmas hiigelhindadega. Tema looming on esindatud kõigis maailma tähtsamates kunstimuuseumides ja väga rikaste inimeste kodudes. MM). Saate aru, me võtsime seda olukorda kui normaalset, ei pööranud…

…(millegipärast ma sosistan) saan aru.

Me ei pööranud sellele üldse tähelepanu, kui kohutav see kõik tegelikult oli. Me olime noored, olime lõbusad, see oli meie elu.

Pidasite boheemlikke pidusid?

Muidugi, me saime kokku. Elasime seda elu, mis on nüüd saanud osaks nõukogude elust – köögi elu. Istusime koos köökides. Rääkisime palju ja kõigest.

Väga paljud kirjutavad ja räägivad, et need olid kunstnikud-dissidendid, kes võitlesid nõukogude võimuga. See ei ole nii. Muidugi ei räägi ma kõigi kunstnike nimel, vaid kitsast ringist, kellega meie suhtlesime – Ülo Sooster, Ernst Neizvestnõi, Ilja Kabakov, Eduard Šteinberg, mõni veel. Me ei võidelnud Nõukogude võimuga, me elasime oma elu. Mul on tunne, et just sellepärast, et olime pühendunud oma kunstile.

Olen kuulnud, et Eesti oli tol ajal Venemaa poolt vaadates välismaa?

Absoluutselt. Me suhtlesime siin kõige enam Malle Leisi, Jüri Arraku, Tõnis Vindiga. Paljude nimed ei tule enam meelde, aga Eesti erilisus ja elamus on meeles. See oli väga soe sõprus, eestlased käisid meil külas nii Moskvas kui Pariisis. Mitte väga tihe läbikäimine, vahemaade pärast, aga soe.

Te saite Nõukogude Liidust minema alles pärast perestroikat?

1987. aastal Vladimir lendas näitusele New-Yorki. Mind veel kaasa ei lastud, ma oli Moskvas n-ö pantvang. Siis asjad kiiresti muutusid ja Jankilevski esimesele suurele personaalnäitusele Saksamaal 1988. aasta lõpus sõitsime juba kahekesi. Edasi läks nii, et jäime New-Yorki veidikeseks ajaks ja siis läksime elama Pariisi. Saime kodakondsuse ja mina elan seal tänaseni. Selline lihtne lugu.

Mis vahe on Pariisis ja Moskvas elamisel?

Raske on võrrelda, need on kaks täiesti erinevat elu. Ma ise mõtlen nii, et minu esimene elu oli kodus koos ema ja isaga, teine elu kooselu Vladimiriga ja kolmas elu välismaal. Me lahkusime Venemaalt juba väljakujunenud inimestena ja ka kunstnikuks kujunes Vladimir ikkagi Nõukogude Liidus. Ta toitus oma sisemistest läbielamistest. Me ei olnud ju idioodid ega autistid ja muidugi nägime võimu kuritegelikkust, aga loomingus… Ma ei näe väga suurt vahet töödel, mis tehtud Nõukogude Liidus, ja neil töödel, mis ta tegi hiljem. Mulle tundub, et Jankilevski jäi Jankilevskiks. Võib-olla ma eksin…

Kuidas te Vladimir Jankilevskit iseloomustate?

Ta oli kunstile pühendunud pidurdamatult. Ta elus ei olnud ühtegi sekundit, mil ta poleks töötanud. Kuigi ma olin kogu elu tema kõrval, ei julge ma siiski öelda, et ma tema töid mõistsin. Aga ma pigem tunnetasin neid. Praegu ma väga kahetsen, et temalt seda või teist ei küsinud. Kui me elasime koos, siis oli kõik selge, kõik laabus ja kõik, mis ta tegi, oli kuidagi ka minu oma.

Teie keetsite suppi ja koristasite, mees maalis?

Muidugi, meil on ka tütar, kes vajas hoolt. Me elasime ju ühiskonnas, mitte üksikul saarel. See on elu teine külg, mis ei ole esimesel kohal. Kui me elasime Moskvas, siis tõesti olin mina see, kes pidi kõige olmelise eest hoolitsema. Vladimir läks ateljeesse, tütar lasteaeda või kooli, mina tööle. Kokku saime õhtuti. Aga Ameerikas ja Pariisis elasime Vladimiriga kogu aeg koos, nagu Siiami kaksikud. See oli mulle veidi raske alguses, kaotasin nagu tüki iseendast. Raske oli sellega harjuda. Vladimiril ei olnud raske, vähemasti ta nii ütles. Ja selles elus olid meie osad jaotatud. Raskeid kotte kandis Vladimir, suppi keetsin mina, külalisi võttis vastu tema…

Te ikka väga armastasite teda.

Julgen teile ausalt öelda, et kogu meie 60aastase kooselu jooksul ei olnud meie suhetes ühtegi võltsi nooti. Ma väga hindan seda. Ja saan aru ju alles nüüd, kui Vladimirit enam ei ole, kuidas ma seda hindan. Seitse aastat on möödas tema surmast ja ma olen temaga siiamaani sisemises dialoogis.

Ilmus Maalehes, pildistas Sven Arbet.