Tuletasid meelde, kui 60 said, oma sõbra setu vanema öeldut: „Oh elu elukest. Söö liha ja. Joo viina ja. Ooda surma.” Ja siis rääkisid, kuidas kuulasite koos Ott Arderiga Tõnu Tepandi plaati „Kiri kodukandist”. Ütlesid: „See oli nagu ilmutus.”

Kirjas kodukandist – tean, et teadsid seda laulu peast – on küsimus: mis uudist? Ja kirja saaja vastab, et ega meil ei ole siin midagi uudist. Maal uudiseid ei ole, uudised on linnas. Ja siis järgneb pikk poeetiline loetelu neist, kes surnud. Proua Roskvist ja konjakitaat ja õunapuuaed on ka maha raiutud. Selle laulukirja lõpp on tähtis: „Nonii, sellega ma siis lõpetan,/ soovin sulle kõike head,/ mingu sul ikka hästi/ ja ole ikka ja alati õnnelik…”

***

Heino Seljamaa just rääkis Su meenutuseks loo Sinust ja „Tähesärast”, Vladislav Koržetsi luuletusest, mille sõnadele laulu tegid. Siin on paslik rõhutada, et Sinust kõneldes ei saa mööda väga heast luulest. Sa tundsid selle ära ja see oli Sul peas. „Tähesäras” on ka sellised read: „Kui pööran vahel taeva poole pilgu,/ ei teagi miks, on vahel lihtsalt tarvis,/ siis sinu silmist taevatähti vilgub/ ja sinu silmad on siis taevavärvi.//. Ega ükski naisajakirjanik, kes Sinust kirjutada sai, ei jätnud rõhutamata, et Sul olid taevakarva silmad… Heino rääkis, et selle luuletuse oli Vladislav tema jaoks kirjutanud, mõeldes ühele lavastusele. Sina seda lugesid, otsisid Heino üles ja küsisid luba, kas võid seda luuletust laulda. Kui ma seda juttu nüüd ei kirjutaks, vaid räägiks, peaksin siinkohal pika pausi. Sa oskasid pause pidada nii muusikas kui elus. Oskasid nii, et need pausid kandsid ja kui oli vaikus, siis seal sees oli midagi.

Kui tegime Paka ballaadide kontserti Raikkülas, Uku Masingu auks, julgesin sinna kutsuda ka Sinu. Selle teadmisega, et pead seda kanti oma kodukandiks. Muidugi tulid. Tegime päeval, enne õhtust kontserti proovi. See Su „Kassitapu” laulu esitus seal proovis on meeles. Alustasid üksi. Saali kogunesid teised esinejad, et kuulata ja siis kuidagi hakkasid muusikud lavale jõudma ja Sinuga kaasa improviseerima: Anne Maasik, Aivar Tommingas, Vaiko Eplik, Jaak Johanson, Tõnis Mägi, Heiki-Rein Veromann. Kõigil oli äkki mänguruumi… See ehitas peale kõige muu üles õhtuse kontserdi hinguse ja kammertooni.

Kui Su prooviaeg otsa sai, tulid mu juurde ja ütlesid, et lähed käid Tallinnas ära. Et jõuad küll kontserdi ajaks tagasi. Ma ikkagi küsisin, miks? Ja sa vastasid, et ühe loo jaoks on vaja teist kitarri. Siin peaks nüüd taas olema pausi koht. Sa lihtsalt oledki (ei hakka parandama, et olid) selline. Hiljem ühes intervjuus ma ütlesin Sulle, et see on fenomenaalne, selline käitumine. „Muidugi ma käin ja toon, kui tunnen, et nii on vaja, aga see on loomulik. Muidu poleks üldse mõtet teha!”

Ja veel üks fenomen, mida ehk kirjeldas kunagi kõige tabavamalt Jaan Tätte, öeldes: „Salapärane mees. Kuskil ta asub ja kui ta ette astub, siis on see alati suur sündmus. Selline mees, kes võib laulda Läänmere laineid niimoodi, et sa kuulaks seda nagu esimest korda. Ta paneb igasse laulu tohutu valu ja kogu oma hinge. Valu pole kole.”

***

Küsisin Sinult, kuidas talud vananemist. Sa vastasid: „Ma ei tea, ei, mul on iseendaga palju tegemist. Mäletan, kuidas mu isa meenutas luuletaja August Sanga, ta luuletust ja mõtet selles, et raske on vanaks saada, aga hea on vana olla. Ja isa siis ütles, et jah. No tema väga vanaks ei elanud, nii et ta ei tea sellest midagi. Sang suri 56aastaselt ja kui mõelda, mida ta selle ajaga teha jõudis, siis see on uskumatu. Vanasti saadi vist varem täiskasvanuks kah kui nüüd.”

Sa esindad mu jaoks täiskasvanud rokkmuusikat. Just sellist, kus on saladus ja millest saavad aru ka lapsed.

Just nii mõtlesid, kui said 60: „Samal õhtul, kui kuulsin, et Tallinna ülikoolis lõpetatakse õpetamine – savi ja klaas on 19. sajandist, meil on 3D –, rääkis mu sõber India tähtsast IT kolledžist. Sellisest, et kui sa sinna sisse saad, siis suured Ameerika firmad panevad sulle esimesel kursusel käpa peale. Üsna esimese kursuse lõpus, seal õppides, sa pead oskama teha labidat.”

Rääkisid mulle, et said lapsepõlves palju üksi olla ja lisasid kohe, et Su isa ja ema olid väga ilusad inimesed. Seegi pilt Su lapsepõlvest on mul, kuidas teised poisid mängisid õues sõda ja Sina pidid klaverit harjutama. Ütlesid: „Seda ma ma natuke häbenesin. Siis tundus, et see on kuidagi memmekalik.”

Meil jäidki Sinuga Su Järvakandi kandi lapsepõlverajad, mängukohad ja metsarajad läbi sõitma. Tean, et tahtsid seda teha, lubasid mind kaasa võtta: „Mu lapsepõlvekodu ukse kõrval kasvas jasmiin. Seda ma seal nuusutasin. Ma tahaks sealt mingi oksa viia Hiiumaale, aga ei tea, kas see õnnestub, kas läheb kasvama. Jasmiin õitses vanasti minu sünnipäeval.”

***

Olen Sulle mõeldes ja sellest kirjutades meelega vältinud aastaarve. Aga Su jutu, mida siin viimasena vahendan, küll dateerin ära, et näidata, millest oli kantud elu, mida elasid. Jutt on räägitud 2005. aasta septembris, pärast ühte „Eesti keelte” kontserti: „Ma tahan loota, et muusikat tehes ma räägin inimestega. Ja kui see kedagi puudutab, siis ma olen väga õnnelik. Muidugi ei ole muusika tegemise instinkt selles, et ahhaa – nüüd hakkan inimesi puudutama. Tegelikult sa pead teenima teist inimest. See ongi see, mis inimeseks olemises üldse tähtis on. Aidata elada, armastada, inimeseks saada.”

Ilmus Maalehes. Kujundas Mari Peterson. Pildistas Sven Arbet.