Sellest ilmselt ei piisanud, et Rapla on proffteatris ilma tegevate nimekate teatriinimeste kasvukoht, nüüd on linnakesest saanud teatrilinn. Nad tegid seda jälle. Rapla väikelinnateatri kolmas lavastus hakkas minu jaoks elama teisel vaatamisel ja siis kui teater mängis seda kolmandat korda.

Selle teatri üheks tunnuseks on, et senised kolm lavastatud näidendit on kirjutanud trupi liige Eerik Robert Ots.

Kunagi Von Krahli teatri asutaja ja lavastaja Peeter Jalakas rõhutas, et tema teater põhineb bändiloogikal. Mulle tundub, et Rapla väikelinnateater tegutseb – seda küll sõnastamata – sama loogika järgi. Hea bänd on ennekõike mõttekaaslaste kooslus, kus kõik mõtlevad kõiges kaasa ja mängivad kokku. Arvestavad bändikaaslasi.

Tulles tagasi mängitavate näidendite juurde, teab Eerik Robert Ots kirjutades, kellele ta kirjutab, kes võiks millist rolli teha, mis neid, kellele ta kirjutab, võiks puudutada, võluda, käivitada, arendada. Eerik Robert Otsa iseloomustab kirjutajana suurepärane erinevate tüüpide nägemise oskus, oskus kujutlus kirja panna ja oskus neid karaktereid täpselt suunata väikelinna trupi liikmetele. Lisaks andekusele tuleb siin mängu sõprus ja see, et autor tunneb potentsiaalseid mängijaid lapsest saadik. Ja ühele teatritrupile on selline kaasamängiv kirjutaja kingitus.

Intelligentne huumor

Rapla väikelinnateatri kolme senist lavastust, mis on erineva teema ja raskusastmega, ühendab rõõmsameelne loovus. Mul on tunne, et see teater otsib tõsistes teemades võluvat koomilisust ja selle märkamine, ülesleidmine õnnestub neil nagu ei kellegil teisel. Kui võrrelda, siis ehk mingi monty pythonlikku on nende loomingus. Ei tehta magedat nalja, vaid magedad naljad ja elusituatsioonid hoopis naerdakse välja. Lavastustest ei puudu mu meelest ka n-ö põlvkondlik eneseiroonia. See huumor, mida esitatakse, on see, mis teeb terveks. Ravib. Võib arvata, et nii tegijaid kui vaatajaid.

Esimeses lavastuses „Risti rahvas” püstitati hüpotees, et ühel rahval on rahvaks saamiseks ühise kuldse mineviku kõrval vaja ka ühist musta minevikku. Teises, seekord poliitiliselt laetud lavastuses „Overtoni aken” mängiti lugu, kuidas müüa ühiskonnale maha mistahes hullumeelne idee, tuues selleks ideeks inimsöömine. Kolmas lavastus „Salasõna vanavara”on omamoodi kriminäidend, mille tõsiseks väljanaerdavaks teemaks on see, kuidas minevik meid pantvangi võtab. Kuidas pojad isade varju jäävad. Kuidas minevikus tehtud teod aastate ja sadade aastate möödudes hiiglaslikeks kasvavad ja uut põlvkonda varjutama kipuvad. Viimase näidendi tegevuspaik ongi vanakraamipood. Rapla teatrile iseloomulik on juba näidendi pealkirjas olev mitmetähenduslikkus: lavaloo edenedes selgub, et vanavara on WIFi paroool. Vana on seotud uuega otseselt.

Teatriime

Näidendi autor Eerik Robert Ots ütles Klassikaraadios, et tahtis seekord kirjutada midagi kerget ja lõbusat, mida on tore mängida ja vaadata. Päriselt see tal ei õnnestunud selles mõttes, et kerge ja lõbus on meile, vaatajatele näidatu kahtlemata ka, aga teema ise – mida teha me esivanemate ja eelkäijate vaimse ja füüsilise pärandiga – on ülitõsine asi, millest mõelda.

Kui vaatasin esietendust, see miskipärast seekord mulle erilisena ei mõjunud. Seda kontentreeritud energiat, mis iseloomustas varasemaid lavastusi, ei olnud ja mäng oli kuidagi hea tavateatri moodi. Kahes rollis hiilgas trupi ainus profinäitleja Ursel Tilk. Mõtlesin bändiloogikast, kus lugu käib ja kogu bänd tõmbub taustale, et soolomehel lasta oma instrumendil hiilata. Süda ei andnud rahu ja läksin vaatama ka kolmandat etendust.

Ma ei tea, mida trupp vahepealse napi ajaga oli teinud, aga äkki oli kõik selleks kolmandaks korraks paigas. Kõik teadsid, mida nad räägivad ja miks räägivad, keegi ei varjutanud kedagi. Kõigil kuuel olid oma soolokohad ja mõtted ning nalju tulvas.

Pärast etendust poistega vesteldes nad seletasid mulle fenomeni, et üks proff n-ö harrastajate trupis on teistele eeskujuks, veab teisi käima ja kaasa. Mõtlesin, kas siis mitteproffidel läheb laval särama löömiseks lihtsalt rohkem aega, et teatriime sündis kolmandal etendusel. Nii on ju ka muude töödega. Vaieldamatult andekad noored mehed võtsid oma profile järele ja jälle oli kohal see üsna harv taju, kuidas lavastuse raami surutud vaba loomingulisus vaatajaid vabastab väsimusest, teeb meeled erksaks, lisab elule võlu.

Rapla teatrile on juba omane lõpetada lavastus lauluga. Seekord siis sellise värsiga: „See laul andis väge ja teritas müüti, ra ra ramm ramm/ Poeg oli vägev kui ta teritas müüti, vägi ja ramm tema sees./ Ka mina lasen lendama oma laulu, la la ramm ramm./ Lasen mina lendama oma laulu, vägi ja ramm minu sees.//”

Eraldi: Väikelinna teatrist

Rapla Väikelinnateatri asutasid 2022. aastal kuus Rapla noormeest, sõpruskond, kellel pikk ühes kasvamise ja Riinimanda kooris laulmine. Tänaseks on Väikelinnateatri repertuaaris kolm lavastust. 2022. aastal mängiti Kuusiku mõisa ja jõe ääres Eerik Robert Otsa Enn Vetemaa ajaloolise romaani ainetel kirjutatud näidendit „Risti rahvas”. 2023. aastal mängiti Rapla rahvamajas Eerik Robert Otsa kirjutatud originaalnäitemängu „Overtoni aken”. Just nüüd, 2024, mängiti Rapla rahvamajas kolmele täissaalile Eerik Robert Otsa näidendit „Salasõna vabavara”.

Väikelinna teatri koosseis:

Ursel Tilk – Eesti Draamateatri näitleja.

Eerik Robert Ots – Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumis digiriigi arengu osakonna nõunik.

Sten-Olle Moldau – Rapla Susi stuudios helindajana ja muusik, sooloartist.

Reio Blond – Rahvusmeeskooris laulja.

Raigo Saariste – Rapla avatud noortekeskuse Kuusiku päevatoas noorsootöötaja ja filmiettevõtja.

Andres Sahkur – Vesiroosi kooli huvijuht ja Rapla vallavolikogu liige.

Valter Uusberg – lavastaja ja kunstnik

Timo Kreuz – heli ja video

Kalju Visnu – valgus

Sirlen Rekkor – produtsent

Ilmus Maalehes