Kui kuldnokk sel kevadel Raelasse jõudis, saatis Jaan Tootsen mulle oma koostatud raamatu „Fred Jüssi ja inimesed tema ümber“. Mingil siis veel seletamatul põhjusel kõlksus see lause juba enne raamatu lugemist kokku Oskar Lutsu „Kevade“ esimese lausega.

Tolle sama kuldnoka tuleku õhtu hakul jõudis Facebooki selline teade: „27. märtsil alustab Pelias Baltic OÜ künnivareste peletamisega Rapla kesklinnast ja Lastepargist. Seega, kui kuulete kõlaritest tulevat röövlinnu hädakisa, siis teate, millega tegu.“

Küsisin oma elukaaslaselt Viiolt, kas ta lepiks, kui künnivaresed meie Raela aeda oma koloonia üles seaksid. „Jah, muidugi,“ vastas Viio ilma hetkegi mõtlemata. Küsisin ja ta seletas, et nad on esimesed rändlinnud, kes kevadel saabuvad, nad on väga huvitava käitumisega ja nende lärmakuse aeg piirdub pesitsusajaga.

Seda ütles Viio ka, et meil on kord üks künnivares külas käinud, aga kiirelt kampa kogunenud hallvaresed, kes tegelikult kõike, mis me teeme aias, hoolsalt jälgivad ja asju teavad, lõid künnivarese minema. Nende territoorium ikkagi. Noh, nagu inimesed nüüd.

Fred oli vares

Nüüd loen juba raamatust, kohe esimesel lehel kirjutab Jaan Tootsen: „Tema ise on aga võrrelnud ennast varesega, just nimelt varesega, mitte kotkaga või mis tahes teise suursuguse linnuga.“

Loen edasi ja hakkab väga valus selle künnivareste peletamise valguses. „See on huvitav, et ta tundis oma loomuses ära just varese – ühe tavalise linnu, kes lendleb Türisalu panga tõusvates õhuvooludes. Ei rapsi ega rabele, vaid sätib oma tiibu just niimoodi, et on loomulik ja hea õhus hõljuda. Nautides kandvat õhuvoolu, kohandudes aja ja ruumiga, mis elu ja loodus on talle andnud. Tundes ära iseenda olemuse ja hoides kindlalt oma suunda. Aga ikkagi vares, mitte kotkas.“

Saan aru üsna kohe, et see Fred Jüssi raamat on aeglaseks lugemiseks. Libistan pilgu üle inimeste, kes Fredist kirjutavad, ja ilma lugemata tean, et selles raamatus ei ole sõnad sõnade pärast, vaid on mõtted. Mõeldud mõtted. Neist ei tohi üle libiseda, kui tahad elada selles parves. Et mõtted jõuaksid…

Inimeseelu mõte

Kirjutajad kirjutasid Fredist siis, kui ta veel elas, raamat oli mõeldud kingituseks tema 90. sünnipäevaks. Jaan Tootsen kirjutab kuskil, et ei hakanud lugusid minevikku keerama. Ja tõttöelda tekib see tunne, et Fred Jüssi on elus. Ja see on selline hell-helge olemine, mis lugedes tuleb.

Näiteks Tõnu Õnnepalu kirjutab Frediga seotult elu mõttest: „Imelik lugu selle inimeseeluga on veel see, et tema mõttest – ja oma mõttest – kuuleme ikka teiste käest. Me ei alusta ju üldse algusest. Me küsime põhimõtteliselt neidsamu küsimusi, mida teised enne on küsinud. Oma elu vaatame teiste silmadega, nii elavate, kaasaegsete, kaaslaste kui ka surnute, kes on jätnud oma küsimusi ja vahel ka vastuseid raamatutesse, piltidesse, kasvõi majadesse, maastikesse. Kõigesse, mida inimesed on teinud ja mida tehes nad on mõelnud.“

Tõnu Õnnepalu kirjutab selle lõigu ja räägib, kuidas ta 50 aastat tagasi luges Fred Jüssi kirjutatud pilti kevadest. Õigemini sellest, kuidas kevad otsa saab ja suveks üle läheb. Kuidas Fred pigistab sõrmede vahel kasepunga ja nuusutab seda, et jääks meelde. Ja nii saab see ka Tõnu omamoodi kevadiseks rituaaliks.<xcv b

Loen seda Õnnepalu esseed ja kogu aeg on tahtmine tsiteerida, nii palju lihtsat tarkust on selles loos pealkirjaga „Elu mõte“. Õnnepalu ütleb Fredi kohta kuidagi nii, et too oskas vähesega öelda palju. See on, jah, suur oskus. Aga selleks peab oskama näha ja mõelda. Mina mõtlen aga omasoodu, mis suurvaimudest külge jääb, kui lugeda. Ja jääb ainult siis, kui julged mõelda. Kaasa mõelda. Jah just, seda raamatut lugedes tuleb julgeda kaasa mõelda.

Sügislehed ja kevad

Riisun Raela kevadises aias sügislehti. Pakin need kärusse ja viin aastatega väljakujunenud kohta. Kunagi saab neist, ma loodan, muld, selline kasulik, mida ei pea poest ostma. Mis siis, et mind siis enam ei ole.

Riisun lehti ja loen kuuri all, peaaegu õues, Fredi raamatut. Märkan, et olen sest kirjutades ette rutanud. Läinud kohe Fredi kaasteeliste kirjutatud esseelaadsete lugude juurde. Raamatu ülesehitus aga on selline, et kõike alustab Jaan Tootseni pikk jutuajamine Fredi suurte lastega sellest, mis nad nägid ja tundsid lapsena, milline oli nende Taat.

Mari, Ivar ja Mart räägivad, see on taas seotud dialoog. Loen ja saan aru, et sealt midagi välja kiskuda oleks isegi ülekohtune, saati siis veel mingeid lühikesi löövaid lauseid. Need on mõttekäigud, mis räägivad Fredist, aga iseloomustavad laste – kellest on saanud isiksused – ellusuhtumist ja maailmavaadet.

Olgu siin n-ö maitseprooviks kolm mõttearendust.

„Mari: Siis ma õppisin aasta Norras, sest mind huvitasid ka keeled ja selline asi, ja Norras hakkasin ma keskkonnateadusega tegelema. Mitte siis looduskaitse või bioloogia poole pealt, aga minu taust on rohkem inimgeograafi oma. Aga Taadil oli üks slaidikogu ühiskonnakriitiliste fotodega: reklaamireostust ja Vene armee reostust ja – nii vaimset kui füüsilist reostust. Üks asi on loodusesteetika, aga teine pool on see õudus, mida inimene emakese maaga teeb – see on Taadi kaudu tulnud, läbisegi meie ema Helju laia silmaringi ja uudishimuga kõikide teemade suhtes.“

Ivar: Minu jaoks on kõige olulisem see, et läbi kõige selle, millest me oleme täna juba pikalt rääkinud, õpetas ta meid, kuidas ära tunda dogmasid. Kui inimesed tegutsevad mingitel dogmaatilistel printsiipidel: nii on ja see on sellepärast, et seda tehakse nii. Aga vaata teise nurga alt! Mis kujuga ta on? Kas ta on kolmnurkne? Kas ta on ümmargune? Või äkki hoopis kandiline? See kõik oleneb vaatenurgast. Ära jää kinni enda või teise inimese dogmadesse. Arvesta sellega, et nad on olemas, aga… Võib-olla ma mõtlesin selle praegu ise välja, aga need vihjed ja suunamised on paljuski sinnapoole olnud, kogu aeg.“

„Mart: Ja ega lapsi ei aetud kuskile kööki või teise tuppa. Kui me tahtsime, võisime istuda, suu lahti, ja kuulata, mida targad inimesed räägivad. Ja kui me hakkasime liiga nihelema, siis tegi Taat kaminasse tule ja kogu see gäng lapsi kogunes siis sinna vaatama, et millal kellegi juuksed põlema lähevad ja nii edasi. Sellised olemised muutusid peaaegu interjööri osaks.“

Loen ja loen, unustan sügislehed, sest see, mida loen, on kevade raamat. Siis lükkan järjekordse kärutäie puulehti suurde lehehunnikusse. Tunnen, et olen pisut väsinud ja pean istuma. Pink on liiga kaugel. Istun lehehunnikusse. Laman ja mõtlen, miks ma seda varasematel aastatel pole teinud, olen ikka pingini kõndinud, aga see lehehunnik on pehme, ja vaade, mis avaneb, hunnitu. Suurte haabade, vahtrate ja saarepuude ladvad ja puhas kevadine pilvitu taevas. Märkan puukoort, mis igal puul erinev. Seda tean, et kerge roheluse mõtlen peas välja, tegelikult seda veel ei ole, ka kaugemal kasvavad maarjakased ei roheta veel. Aga nii magus on sellest mõelda.

Olen oma juttudes vahel vananemise vaeva märgiks toonud, et enam ei jaksa puu otsa ronida, noore kase otsa, ja siis sealt ladvast alla lasta. Nüüd laman lehehunnikus ja tunnen, et see on aseaine. Kas see teadmine oleks minuni jõudnud ilma Fredita või selle raamatuta? Küllap ikka, aga kas nii teravalt tajudes, kõigi aistingutega.

Linnud laulavad, maa lõhnab ja kusagil siin lähedal on sinu inimesed, kes mõtlevad nii, et tunned sellest rõõmu. Pink istumiseks on tegelikult 20 sammu kaugusel. Ja puud, kellest rääkisin, on nii suured juba, et ma neist kahe käega ümbert kinni võtma ei ulatu. Sinna lehtede hunnikusse ma nüüd lähen pikutama ja mõtisklema veel. Aitäh, Fred.

Mikita teeb haiget

Ma kuidagi olen enda jaoks leidnud kaks meest, bioloogi ja semiootikut, kes mind igas vaimses olukorras aitavad, kui neid loen või kuulan. Siin on tähtis osa ka Jaan Tootseni Ööülikoolil. Jah, ses raamatus saavad sõna ka Kalevi Kull ja Valdur Mikita.

Panin vahepealkirjaks, et Mikita teeb haiget ja pean selgitama, kuidas. Aga lühidalt öeldes teeb haiget aususega. Üldse on selles raamatus palju headust ja ausust. Kui raamatu alguses on jutt, et Fred oli vares, siis Mikita kirjutab kotkast ja vabadusest.

„Sa oled kusagil seletanud, miks su pilk nii sageli taevasse rändab – see on poisipõlvest kaasa tulnud harjumus otsida pilguga röövlinde. Haukaid. Pistrikke. Kotkaid. Unistus näha neid uhkeid linde tiirutamas kõrge taeva all. Kus on kotkad, seal on alles põline loodus, sest kotkas on looduse püramiidi tipus, järelikult peab see püramiid seal all veel säilinud olema. Ei teagi, miks, aga kotkad tekitavad inimeses erilise, kättesaamatu vabaduse tunde.“

Mikita loo iga lõik on omamoodi mõtte ja seoste tervik. Mõtlesin, et ütlen fragmentaarium, aga see pole päris täpne – lugu on seoste tervik, ega Jaan Tootsen seda muidu ei oleks raaamatut lõpetama pannud.

Aga jah, see valu… Valdur Mikita sõnastab: „Eesti loodusega on läinud samamoodi, nagu läks indiaanlastega. Selle maa loodus on lõputute seadusemuudatuste, arengukavade ja töötubade kaudu viimaks ikkagi inimeste käest välja petetud, nende hinge on väärkoheldud, väärikust alandatud. Eesti loodus elab edasi reservaadis, see on ilus, seda saab imetleda, sealt metsaande korjata, piltegi teha, seminare ja töötubasid korraldada. Aga midagi on muutunud, lõplikult. Midagi väga olulist on surnud – eks sõnastagem see. Mis see siis on? Pihta on saanud loodus, aga ka usk elu põhiväärtustesse. Usk Eesti looduse kaitsesse on kokku kukkunud. Selle asemele on tulnud teadmine, kui odav on riik, kui alandlik ja hirmunud, kui lihtne on teda raha ja ähvardustega üles osta, panna tegema seda, mida ta mingil juhul teha ei tohiks. Riik on samm-sammult taganenud raha surve ees. Riik on kaotanud väärikuse. See on kõige hullem asi, mis saab juhtuda. Loodus annab riigile väärikuse. Loodus on riigi südametunnistus. Ühiskonda ei iseloomusta mitte see, mida ta loob, vaid see, mida ta keeldub hävitamast. Nii on arvanud ameerika looduskaitsja John C. Sawhill.“

See on kuidagi nii lõplik Mikital, ning oma essees tsiteerib Kalevi Kull Fred Jüssit, öeldes: „Minu suurde maailma viisid väikesed rajad: metsadesse ja rabadesse.“ See on muidugi Ernst Enno lõpmatu tee, kesk nurmi täis valmivat vilja…

Ma meelega ei tsiteeri siin Kalevi Kulli esseed „Bioloogi helin, paleuse tunne“, see on meistriteos ja seda ei tohigi tsiteerida, selles on tähtis iga sõna, lause ja lõik. Selline päriselt kohustuslik kirjandus.

Sõidame õhtul aiast koju ja taas möödume viaduktimonstrumist, mis kummitusena seal vajub ja oma käikulaskmist ootab. Kusagil seal Rail Balticu trassil tehakse metsa ja ajutisest viaduktist mööduva ajutise tee äärde on kerkinud uued paberipuu hunnikud… Kümneid aastaid on seal teeääres elektriliinil kevadet kuulutades istunud hiireviu ja maailma jälginud, sellel aastal pole teda veel märganud, kas tõesti… Aga ma ju mõtlesin lugedes sagedasti, et Fred Jüssi on elus.

***

„Fred Jüssi ja inimesed tema ümber“ liigitub minu silmis viimase aja väga heade Eesti suurvaimudest kirjutatud raamatute hulka. Selle raamatu taustsüsteem niisiis on Eero Epneri kirjutatud „Lembit Ulfsak“ (2022), Mihkel Muti kirjutatud „Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg“ (2023) ning Vladislav Koržetsi ja Harri Rinne koostatud raamat Riho Sibulast „Kuulaps“ (2024).

Eraldi:

Fred Jüssi ja inimesed tema ümber“

Koostaja Jaan Tootsen.

• Raamatus kirjutavad Jaan Tootsen, Doris Kareva, Kärt Johanson, Kristel Algvere, Iren Lill, Pille Tammur, Pertti Saurola, Jaan Tätte. Asko Lõhmus, Tõnis Mägi, Anu Raud, Sven Začek, Hedi Rosma, Liis Keerberg, Urmas Tartes, Kristiina Hellström, Mehis Heinsaar, Timo Maran, Lennart Lennuk, Kalevi Kull, Joonas Hellerma, Tõnu Kõrvits, Joosep Matjus, Tiit Leito, Malle Talvet-Mustonen, Anu Lamp, Tõnu Õnnepalu, Valdur Mikita.
• Kirjastus Paradiis.
• 320 lk.