Jaak Kadarik pildistas.
Käisin Kohilas mõni laupäev tagasi. Selles kohas, mis on kohanimede kaudu andnud aluse tihti pruugitavale, pisut halvamaigulisele väljendile Kapa Kohila. Selle areneva asula keskel Tallinna linna lähedal on männik. No nii kuuekümne-aastane, on haljasala poodide ja kooli ja staadioni vahel. Muide päev enne kui selles Kapa männikus luuletusi loeti ja loomingulisusest räägiti, oli Gerd Kanter just sellel staadionil männiku ääres täitnud sellise normi, mida tähtsaks peetakse ja mis ta meid esindama laseb maailmas taas.
Pisiasjad on suured
Mul on selline tunne, et Kohilas on lisaks suurtele asjadele hakatud nüüd veel suurematele mõtlema, no sellistele, mis maailma loovad ja väikesed on. Et aru saaksite: olen mõistnud üsna ammu, et elamisväärne ilm on täis pisikesi. Selliseid elukaid, keda-mida me ehk tähele paneme alles siis, kui neid enam pole. Eks taoline luulelugemine päise päeva ajal mändide all samuti just see ole. Suurem eesmärk seal ju ka panna oma rahvas ja külalised ühes pargis peatuma ja kuulama. Säetud sõnu, mitte tühikargamise loba.
„Kapa Männik loeb” ‒ selline oli päeva pealkiri. Ma kuidagi kohe sättisin ta peas ümber „Kapa männik kuulab”. Nad seal üles seatud lava kirjanike lavaks nimetasid. Olid korraldanud lugude kirjutamise konkursi Kapa männikust. Lisaks siis see valitud seltskond esinejaid. Kohila kandi kirjainimesed ja teised. See kuidagi kõlas kokku. Reeli Reinaus, kes lavalt oma kunagist koduakent näitas, luges oma ilukirjanduse asemel kodukandi pärimuse kogumisel kuuldud lugusid.
Luuletaja Kaarel Väljamäe (siis, kui ta oli juba oma uhiuut luulekogu tutvustanud) tunnistas, et just selles paigas, kus nüüd kõlasid ta luuletused, oli nende kooliaegne rahvastepalliplats.
Omaette ime oli Helle Michelson, kes, tuleb välja, on olnud toimetaja mu lapsepõlve lemmikkirjanike ja hilisema elu eeskujude Heino Väli, Juhan Saare ja Harri Jõgisalu raamatutele. Küsisin sellelt palju näinud naiselt, kas Heino Väli oli raske toimetada, ja sain vastuseks, et ei olnud, sest tal oli tundlik keel. Sain teda, et ta on kirjutanud mälestuste raamatu „Lehitsetud leheküljed” ja ütlesin endale mändide kuuldes, et seda tuleb lugeda. Männilatvu passides see kummitas ‒ tundlik tuul ja tundlik keel.
Endla Lõhkivi, Kohila kandi naine ja laps kunagi, metsavahi tütar, on täna Tartu ülikoolis teadusfilosoofia õppejõud, doktor. Ja tõlgib Berti raamatuid ja see ei ole lihtsalt tõlkimine, see on looming ja on lisaks ka põlvkondi ühendav tegevus.
Kohilas elav poetess Tea Raudsep esindas sellist luulet, mis ülinaise-naiselik. Jürgen Rooste oli kaasa võtnud Doris Kareva (või oli see vastupidi) ja just selles koosluses oli luuleväge ja jõudu, mis mõtteid männilatvadesse lendama juhatas. Kogenud esinejatena nad teadsid, kuidas ja miks. Või ma ei tea, ehk on oma luuletused ette kandes selged nagunii. Vaatasin neid kui häid näitlejaid ja tundsin mõnu professionaalsusest, ükski luuletus ei istunud teise kukile, ei söönud teise lugu ära, oli rütmitaju ja stiilitaju, mis ei lasknud tähelepanul kordagi hajuda.
Ja veel oli laval Leelo Tungal. Tagantjärele tarkusega võiksin ehk me mängult täiskasvanutele soovitada Leelo Tungla lasteluuletusi lugeda. Neis on palju tarkust. Küll on hea teada, et on ka selliseid naisi me kultuuris.
Inimene loeb ja männik kuulab
Jah, hirmus hästi kukkus see seal Kapal välja, kirjanike laval räägiti sellest, mis elus tähtis, toimetamisest, tõlkimisest, luuletamisest. Ja luuletused, mis kõlasid, ei olnud lihtsalt sõnad-sõnad, vaid olid sõnad, mis kandsid kontsentreeritud mõtet. Mehed ja Leelo olid sotsiaalselt tundlikud ka (tegelikult ei saa nii üldistada). Mets ja luuletused on meile sama tähtsad kui õhk. Aga me neid heast peast juurde tekitada ei saa ‒ kohe oleks miski rikutud. Loomingulisus ei ole õhu müümine. Vähemalt üks osa, see pärisosa sellest. Heas luules, heas tõlkes ja heas toimetamises on tegija rütm sees. See on päriselu rütm. See, mida me poliitiliste mängude ja raha teenimise elus enam pole. Luule ja loomingulisus ei ole seadustega juhitavad, inimesed kahjuks on liigagi. Kuulavad ja järgivad virvatulesid.
Mulle tavaliselt ei meeldi kõiksugused galakontserdid. Huvitaval kombel luulele selline esinejate paljusus ja festivalivorm sobib. Ja taas inimene loeb, männik kuuleb ja kuulab ja kui aru saab, siis see levib latvades. Ehk siis maast taevani. Ja päev sai parem, sest killukesest.
