Kaks pilti on viimasel nädalal mu silme ees ja kujutluses maad võtnud. Ühel on Puškini raamitud portree külili prügikasti kõrval, teisel Mariupoli teatri põlenud sisemus pärast venelaste pommitamist.

Esimene pilt häirib mind väga. Häirib vaatamata sellele, et võib olla lavastatud. Mariupoli piltidel olev häving ei ole lavastus. Mariupoli puhul ei saa arutada, et kui äkki oleks nii, siis oleks naa.

Viivi Luik kirjutab Sirbis: „Kultuuri ei tühista mitte need, kes selle kogemuse saavad ja seda endas kannavad. Näiteks vene kultuuri tühistab praegu koletis, kes mõrvakäske jagab ja selle keele kogu maailmale võikaks muudab. Vene kultuuri tühistavad praegu iga minut ja iga tund kõik need, kes koletise käske täidavad ja tema propagandat levitavad.”

Mu pikaaegsed sümpaatsed tuttavad, Saksa lavastaja Andreas Merz-Raykov ja tema venelannast naine teatritundja ja tõlk Jekaterina Raykova-Merz muretsevad Berliinis vene kultuuri tühistamise pärast. Nad kirjutavad sotsiaalmeedias: „Peaaegu kõigis Euroopa riikides elavad üsna suured vene taustaga inimeste kogukonnad. Kõik need inimesed moodustavad Vene propaganda potentsiaalse (ja osalt ka tänuliku) auditooriumi. Selle propaganda, mis püüab neid pöörata lääne ja nn läänelike väärtuste vastu. Just seepärast peab olema meie huvi astuda otsustavalt vastu narratiivile, et Putini impeeriumi piiride taga diskrimineeritakse venelasi. Kasutatakse ju seda narratiivi tihti Putini agressiivse poliitika näilise legitimeerimise ideoloogilise alusena.”

Kultuuri lahinguväli

Nende mõte on see, et lääs peaks pakkuma Vene põgenikele, kes on kriitilised Putini ja mitte vähem ka iseenda suhtes, kaitset ja võimalust töötada. Noored intelligendid on diplomaatilised. Tõsi, nad räägivad, kuidas Saksamaal algas diskussioon vene kultuuri boikoteerimisest kohe, kui algas sõda. Siis püüdsid mõned parimate kavatsustega kultuuritegelased olla nii-öelda rahvusvaheliselt solidaarsed ning korraldada ühtsuse märgiks kontserte, loenguid ja arutelusid nii Ukraina kui ka Vene teatraalide osalusel. „Ja nad olid väga üllatunud, kui ukrainlased lükkasid kutse kategooriliselt tagasi, pidades mõeldamatuks jagada lava Vene kolleegidega.”

Jah, pidin tooma näite diplomaatilisusest. Kirjutajad leiavad, et venelaste tegutsemine läänes peaks aitama arendada teistsugust, demokraatlikku Vene kodanikuühiskonda. Samas nad lisavad: „Aga ühel tingimusel: et me ei riivaks oma ukraina kolleege. Sest pole mingit kahtlust: julma anastussõja olukorras ei saa olla ukraina rahva kohus tohterdada selle režiimi hingi, kes avalikult püüab hävitada ukraina (kultuurset) rahvast.”

Olen ilmselt ülekohtune, kasutades selle siira pöördumise kohta sõna diplomaatia. Ehkki mulle tundub, et vene kultuuri tühistamise eest saab maailma kaitsta tõepoolest vaid kultuuridiplomaatia.

„Väita, et üks või teine kultuur seisab ainult kõige hea eest, on ebaküpsuse märk. Ja mis peamine – sel pole mingit mõtet –, sest mis mul sellest, et Goethe oli, ütleme, ülihea inimene, kui tema järeltulijad on kontinendi korduvalt verre uputanud. Venemaa ründas Ukrainat ja lahinguväli laieneb muu hulgas ka kultuurile,” kirjutavad Andreas ja Jekaterina, kes mu meelest ennast kultuuriliselt nähtavaks töötasid just ja ennekõike Venemaal – suurtes teatrilinnades Permis, Novosibirskis ja mujal.

Loen sellest kirjast, et okupandid on kogu vallutatud Hersoni täis riputanud Puškini kujutisega bännereid. „Ja sellele vaatamata jääb tohutu hulk kultuuritegelasi nii Venemaal kui ka emigratsioonis endale kindlaks, et kultuuril ja poliitikal pole midagi ühist. Selline avaldus on liiga rumal, aga mis peamine – liiga mugav,” on kirjutajad kriitilised.

Pikema mõjuga teema, mida märkan, on see, kuidas sõja ja Putini vastased haritud venelased, kes on jäänud Venemaale kõige kiuste, ja need, kes on põgenenud läände, kipuvad omavahel tülli. Kumb tegu on õigem, milline käitumine on eeskujuks? Ma mõtlen sellest, kui raske on just praegu kokku hoida, ja sellest, et küllap Putini režiimi soov ongi vene kultuuriinimesed tülli ajada…

Vene kultuur – mürk?

Loen kirjast, et ukrainlased ja ilmselt suurem osa vabast maailmast tajuvad vene kultuuri kui tapvat mürki. Kui vaenulikku jõudu, kes on silmakirjaliku sõpruse lipu all juba sajandeid püüdnud neid hävitada ning kellele nad seepärast ei kavatse kultuuriküsimustes enam iseseisvust anda .

Katja ja Andreas lõpetavad oma kirja nii: „Mitte keegi peale vene ühiskonna enda ei suuda vene kultuuri sellest imperialistlikust lämmatuspotentsiaalist vabastada. Aga sellele suudame meie kaasa aidata vaid siis, kui ei pigista enam silmi kinni tolmu suhtes, mis on sajandite jooksul jõudnud tugevasti vene hingele sadestuda.”

Tegelikult peab kahe noore inimese mõtteid lugedes tunnistama, et enamiku venelaste jaoks on need julged, radikaalsed või koguni kuritegelikud. Vähemalt osale venelasist mõjub sõda kindlasti äratajana. Samal ajal, kui annab lääne inimesele alust end kogu vene maailmast vaimselt distantseerida. Mis on niisama rumal ja mugav kui öelda, et kultuuril ja poliitikal pole midagi ühist.

Olen kindel, et Puškin ei jää prügikasti ja ka Mariupoli teater ehitatakse üles. Aga juba ülemöödunud sajandil kirjutas Poola luuletaja Cyprian Kamil Norwid (1821–1883):

„Kui tõrvatungalt tuleleek sind rabab,

nii üle elad sa neid raskeid aegu;

veel teadmata, kas saad sa peagi vabaks

või kaotad sellegi, mis on sul praegu.

Kas järele sust jääb vaid tuhk ja kadu,

mis tormirajus lendab kuristikku?

Või tekib teemant alla tuhasadu

ja kannab võiduvilja igavikku…”

Ilmus Maalehes. Avapilt on Avingnoni festivali Kirill Serebrennikovi lavastuses avaetenduse lõpust.