Mõned pidutsevad ja mõned hoiavad hinge kinni… Kui kellelgi tekib seos Uku Masinguga (kogumik „Pessimismi põhjendus”), siis teda siin pole, kuigi ta on lähedal, vähemalt lavastaja kaudu.

Viio Aitsam

Jaan Tooming lavastas Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis „Kaupo ja Lembitu”. See puudutas niimoodi, et teatrist koju sõites ei saanud enam aru, kuhu oma rahvustunne panna. Ta on siin selle väikese kodumaalapi peal ja tervel maakeral, mis on inimmassi suurest koormast haige.

Kanarbik, laukaist tõusev udu, raba ja sookurgede luikamine, mis liigutab igavikuloori, aga sa tead, et niimoodi ei jää. Maakerast möödus juulikuus asteroid lähemalt kui Kuu ja teda märgati alles siis, kui kohal oli… Kosmiline, lõpmatust tühjusest undav vaikus.

Must on hoopis valge ja vastupidi

Etenduse pealiin viib tegelikult hoopis minevikku, sajandite taha. Kus eestlaste muistne vabadusepõlv, mis seotud kujutlusega, kus valged hõlstid, hiies käimised ja inimesed, kes töökad, ausad, õiglased. Ei teinud kärbsele liiga ja kui sõdisid, siis vabaduse kaitseks. Kuni ristirüütlid vägisi ristima tulid ja kõik ära rikkusid. Paganlus on teatud mõttes eestlaste uhkuseasi.

Selle valgetes hõlstides idülli lööb lavastus segi, näidates 13. sajandi alguse olustikku, kus ikkagi ka orjad, ülikud ja omakasu. Eestlaste üks tähtsamaid vanemaid Lembitu on esitatud kui „vanast, ent juba degenereeruvast paganlusest” kramplikult kinni hoidja ja liivlaste Kaupo, kelle kohta vist tänapäevalgi veel koolis räägitakse, kuidas ta vabatahtlikult ristiusu vastu võttis ja Roomas paavsti juures käis, vana reetur, on esitatud kui uue ühiskonna, omariikluse mõtte kandja.

Kaupo kutsub Lembitut üles ristiusku vastu võtma, et siis üles ehitada oma ühiskond, kus kõik võrdsed, vabad ja koos tugevad seda hoidma. Ühele meelele nad ei jõua, hõimude koostööd ei tule, võõrale vastu panna ei jaksa ja lootusi õhku ei jää. Selle seisuga lõpeb lavastus. Ajaloos järgnes Madisepäeva lahing 21. septembril 1217: kõik, keda Kaupo soovis oma mõttega liita, on Lembitu juhtimisel ühel pool ja sakslased, lätlased, liivlased koos Kaupoga teisel pool ning see teine pool jääb peale. Näidendi mõlemad peategelased hukkuvad.

Kiire, kiire, aeglane

Kuidas need näitejad mängivad! Üks sõna selle kohta tõepoolest näib olevat ooperlik ja teine võib-olla toominglik – läbi terve etenduse kulgev võimendatus ja intensiivsus. Niisugune teatraalsus, mida mujal sellises kontsentratsioonis ei näe ja mis võtab vaataja kaasa. Poolsalaja, kui mõtelda, et osa puudutustest, mõjust avastad alles pärast.

Omaette klass selles on Kaupo (Nero Urke) ja Lembitu (Kristo Viiding) pikk dialoog.

Ent vahepeal käib tempo ka tolksti aegluupi, kui laval ehitatakse üles pilti tollest „degenereeruvast paganlusest”. Orjadel on maskid. Märgilistest tegelastest tekib sel taustal kiirelt stseenist stseeni liikuv ansambel, kus esindatud kõik, kes tol ajal siinmail nii-öelda liikumas olid. Ristirüütel Rodolf (Kristjan Sarv), abt ja misjonär Teodorik (Rein Annuk) liivlaste poolel, rändav misjonär Peetrus (Tõnis Mägi) eestlaste poolel, Taaratark (Margus Mikomägi) ja teised.

Lõhutud ja veel kord lõhutud

Esiteks lõhub Kaupot rehabiliteeriv lavastus muistse vabaduse idülli, siis tekitab ebakõla sellega, et Kaupost arusaamiseks peaks heaks kiitma vabatahtliku ristiusuvõtu, aga selles küsimuses tahaks jääda Lembitu poolele, ja kolmandaks on etendus lootusi lõhkuvalt tükeldatud seinale ilmuvate pildiseeriatega tänapäeva maailma hädadest (ülerahvastatus, kliima, keskkond), mis tekitab katastroofi eelaimduse.

Et lähed kergesti etenduse väga intensiivse tempoga kaasa, tekib seos muistse allajäämise ja kaasajal terenduva maailmalõpu vahel, sajandid on korraks ainult hetk. Aegade ühtsust rõhutavad mõned detailid: orjade tööperemees (Kaido Kivi) nahktagis, Läänemaa üks vanemaid vangina (Mikk Sügis) kannab mingeid jalgpalluripükse, Lembitu tõmbab taskust püstoli – märgid ja elu on niimoodi sassis.

Alatoon on piitsutavalt pessimistlik, mis ses olukorras näib parim, kõige ausam.

Olid kord kurjategijad…

Kiusatus oli eelmise lause sappa panna selle tänapäevase „mõtle positiivselt” ja muu eneseabiõpetuse äri, mis ei päästa ära. Siin vilksatabki korraks ka otse Uku Masing, kui kavalehelt juurde lugeda (ilmselt Jaan Toominga) mõttekäiku meid piirama ja survama hakkavaist indo-euroopa rahvastest kunagi pärast Kaupo ja Lembitu hukku. Sealt loeb üleilmsest kriisist, inimesist kui kurjategijaist Maa suhtes…

See lavastus ühesõnaga kindlasti ei tähenda pildikesi kaugest minevikust.

Kui ainult näidenditekstist rääkida, käis asi nii, et selle kirjutas 1937. aastal võib-olla hoiatuse või meeldetuletusena oma aja pingesse (Kaupod ja Lembitud) Rein Sarvesaare, kodanikunimega Leo Bodo Sepp, omaaegne poliitik ja rahandustegelane, ajaloo uurija, kes 1941 suri venelaste vangilaagris. Näidendi valmimisest saadik on püütud seda lavale tuua kordi, kuid alati on miski plaani rikkunud. Jaan Tooming, kes nimetab näidendit „justkui neetuks”, on selle nüüd, oma lavastajatöö viiekümnendal aastal toonud välja autoriversioonina Sarvesaare-Sepa näidenditeksti alusel ja asetanud pingesse, mida võimendab tänapäev.

Mina vaatasin lavastust 20. septembril, päev enne Madisepäeva lahingu 802. aastapäeva. Vaheajal sain kokku tuttavaga, kes oli käinud ka päev varem esietendusel. Tema jutt, et esietendus ja teine erinesid üksteisest kui öö ja päev. See jättis võimaluse, et oktoobrietendused on jälle midagi muud. Võib-olla tõesti siis näidend juhib…

Lause „tule, uus Maa ja uus taevas!” etenduse lõpus mõjus vähemalt mulle mitte lootusekiirena, mis võiks olla, kui silmad kinni panna, vaid selginenud, isegi rahustava lootusetusena. Kui tõepoolest sel lagastatud maakeral seisame värava ees, millest räägib kavalehe jutt, on seal värava taga, tundub, lõpmatust tühjusest undav kosmiline vaikus.

Kas seisaksime teistmoodi väraval, kui oleks läinud nii, nagu Kaupo tahtis, või oskavad Kaupod teistsugust väravatagust näha?

Meil sel sügisel jälle on sookured kohal. Õhtupoolikuti üks seltskond luikab taas eemal jõe ääres, puudutab igavikuloori, aga teada on, et see ei kesta kaua. Juba asjamehed tollipulkadega seal sekeldavad ja mingite aastate pärast täpselt sealtsamast kihutab läbi Euroopa rong.

Ilus lugu õiglasest maailmast on tühjaks pigistatud, sa ei saa edasi ega tagasi. Mõned siin pidutsevad ja mõned hoiavad hinge kinni.

+ERALDI

Kaupo ja Lembitu

Lavastaja Jaan Tooming

Kunstiline kujundus (heli, kostüüm, lava) Jaan Tooming, Anne Türnpu

Lavakujunduse teostus Reigo Tammjärv

Maskid Sandra Lange

Plakat, kavalehe kujundus Martin Pedanik

Osades: Nero Urke, Kristo Viiding, Tõnis Mägi, Kristjan Sarv, Anne Türnpu, Rein Annuk, Margus Mikomägi, Kaido Kivi, Elar Vahter, Mikk Sügis, Henrik Lainvoo, Anne-Mai Tevahi ja Katrin Kivi.

Esietendus 19. septembril 2019 ERMi teatrisaalis

Pildistas Gabriela Liivamägi.