Ega seda ju just tihti mu elus ette ei ole tulnud, et ühel päeval on kakskümmend kraadi sooja ja päeva pärast kaks kraadi külma ning lumi. Just nii läinud nädalal juhtus. Ja siis ma kohtusin elus esimest korda võsaraadiga.

Ilmselt oli ta pugenud kuuri alla sooja ja kui kuuri astusin, ei osanud ta kohe välja lennata. Proovis aknast, aga klaas oli ees. Ta on arg lind ennast näitama, alguses mõtlesingi, et ennäe põldvarblast, need käivad meil tavaliselt kambas külas.

Aitasin ta pihku võttes õue. Lind oli pihus nii rahulik, et mulle tuli taas pähe – vist teab, et ma pole ohtlik. Ja et ükski lind pole kellegi oma, nad on vabad.

Ootasin kuldnokka

Raplamaal Paka mäel kunagises Eesti vanemate kärajate pidamise metsas õitsevad sinililled. Mina ootasin juba mitu päeva oma kuldnokka. Peaks vist kirjutama, et ootasin kuldnokki. Nad ju tulevad parves ja siis jäävad pesitsema vähemalt kahekesi. Aga miski mulle omane romantiline enesepettus laseb arvata, et meie aeda tuleb just see üks kuldnokk. No see, kes mind tunneb ja teab, et ma teda ootan. Tahab minu juurde tulla.

Võtab vana või hoopis uue naisukese kaasa. Maandub mu suure vahtra jämedal oksal ja ütleb sellele naisukesele: näed, seal kuuri all elab üks mees oma naisega, kes meid pesitsemast ei sega. Hehh – jälle jutt. et meie aed, minu vaher, minu kuldnokk. Ma ju tean, et looduse ja selle asukate kohta ei sünni nii öelda. Ometi on nii magus mõelda, et minu kuldnokk, ja tema uuesti tulemist oodata.

Kui kuldnokk paaril aastal ei tulnud, oli midagi puudu. Ja kui lind oma pojad on lennuvõimeliseks kasvatanud ja nad kõik meilt lahkuvad, hakkad taas igatsema. Igatsema seda elu pealt näha.

Nüüd kuldnokk tuligi. Nägin teda esimest korda 9. aprillil.

Aialinnupäevikud

Loen ornitoloogiaühingu aialinnupäevikute kokkuvõttest, et kuldnokki on varasematel aastatel esimest korda nähtud märtsi viimastel ja aprilli esimestel päevadel. Just tänu päevikuaktsioonile, milles saabujaid üles märkides osaleme, on meiegi aia kohta olemas juba pikk andmerida. Saan vaadata, et meie linnud liiguvad üldisega samas rütmis ja näiteks eelmisel aastal nägime kuldnokka esimest korda 7. aprillil.

Mäletan, et eelmisel aastal tulid nad just siis, kui meil oli külas ajaloolasest sõber. Rääkisime muu hulgas ka neist, kes Raela ja Raikküla kandist Siberisse küüditati ja kes just siiakanti tagasi tulid. Tulid, sest neid oodati. Pole vast kõige õnnestunum paralleel, aga nii on.

Ma juba ammu ei arva, et saan aru lindude ja puude keelest, küll aga meeldib mulle seda kõike sekkumata kuulata ja vaadata. Olla nii palju märkamatu kui võimalik.

Oaas

Vanemaks saades ei jaksa inimene enam konnata mööda metsi-rabasid ja siis on võimalus teha oaas, kuhu looduse asukad tahavad tulla, oma aiast. Meie aias elavad näiteks ka rästikud ja sisalikke on palju. Aed jääb puhvrina suure tee ja põlluühistu suure põllu vahele.

See, kuidas kõik aastatega muutub, on omaette lugu. Selle talve alguses olid päevad, kus märg raske lumi sadas puudele ja need murdusid, meil vanade kreekide ladvad, sirelid ja vanad toomingad. Maarjakased lasksid oma ladvad peaaegu maani, aga olid vintsked sellid, pidasid vastu. Murdusid muide just need puud, kelle korralik peremees oleks ammu maha võtnud. Mina korralik ei ole meelega, meelega ei ole, eluõigus on me oaasis kõigil, vanadel ka. Nüüd muidugi koristan ja ähin.

Kuna mingil ajal tuli vesi lõkkeasemesse, tõstsin sealt välja murdunud oksarisu. Sellest – võib ju öelda, et lohakusest – sündis mu selletalvine suurim linnuelamus. Sain jälgida raudkulli, kes sealt oksahunnikust kedagi jahtis. Arvan, et ligi 15 minutit imet: kiireid liigutusi, aeglast saagi jälgimist ja siis täielikku rahulolu. Sellest, keda kull püüdis, ei saanudki aru. Aga see, et tema tegutsemise ajal tekkis aeda surmvaikus, ükski teine lind ei piiksatanud ka, oli vägagi arusaadav. Nagu filmis.

Teine äge pildiline kogemus oli näiteks kas või see, kui lauale, kuhu paneme lindudele lisatoitu, maandusid leevikesed. Üks, teine, kolmas … ükshaaval, kuni neid sai kokku kuus. Muinasjutt.

Ilma vahe

Selsamal ilma vaheldumise päeval, kui võsaraat kuuri alla lendas, tegutsesid me naabruses oleval suurel põllul rästaparved. Aias liikusid sagivate metsvintide ja tihaste seas ka siisikesed, põhjavindid, üksik punarind ning põllult meile põiganud laulurästad ja vainurästad. Ega ma neid kõiki ju niimoodi sellises sebimises ei erista, aga elukaaslane pildistas ja kirjutas liigid üles. Kuidagi on mu aialinnulemmikuks saanud põhjatihane. Pisike ja omaette hoidev – tundub tark lind.

Ja muidugi on igakevadine rõõm veeta aega rähnide pulmas. Meil on neid rähnipaare mitu ja pulm kestab pikalt. Rähnid on sel ajal väga nähtaval ja inimestest peaaegu ei tee välja.

Varasemate aastate aialinnupäevikutes on kirjas, et meie oaasis on liikumas olnud ka üle 40 linnuliigi. Sel aastal oleme näinud-kuulnud 30 liiki.

Ilmus ka Maalehes, pildistas Viio Aitsam.