Seitsmekümneaastaseks saav Peeter Volkonski ei haagi üldse, kui püüan tema aristokraatlikku päritolu ja andekust siduda.

Kas 70 on kõrge vanus?

Mis kuradi 70, Mick Jagger ja Keith Richards said 80 (ansambel Rolling Stones). Mis siin rääkida. Mäletan, kui Ella Fitzgerald sai, ma arvan, et 60, džässilaulja – mõtlesin, need võivad küll panna pikalt edasi, aga rokkarid kindlasti mitte. Mõtlesin, et kui 40neni, siis on piir. Rokkarite puhul ongi ilmselt kaks varianti: 27 klubi või siis paned kaheksakümneni välja.

27 klubi loodud müüt, et rokkar sureb noorelt, loob samasuguse pildi nagu, et kõik meesnäitlejad on joodikud ja kõik naisnäitlejad on litsid. 27aastaselt surid Janis Joplin, Jimi Hendrix, Amy Winehouse ja nende suurus lõi müüdi, et kõik rockmuusikud on narkomaanid. Muidugi nad tarvitasid, aga kõik ju ei ole.

Ma olen seda ka kuulnud, et suur skandaal Rolling Stones´i meeste kokaiiniga vahelejäämine, oli olnud puhas reklaamitrikk. Ise kutsusid politseinikud ja ajakirjanikud kohale. Tegid laua peale triibud valmis ja pääsesid pildile, käed raudus.

Milline on sinu kõige ilusam ja helgem mälestus?

See on üks ilma mingi tähtpäevata selge mälestus. Lapsepõlvekodus Nõmmel Kagu tänaval. Oli hommik, meil üle tee oli kohe männimets. Ma oli nii väike, et väravast veel välja minna ei tohtinud. Ja olin seal väraval, päike paistis ja mina vaatasin, vanaema tuleb poest.

Tulid just Viljandist proovist, Peep Maasik lavastab seal Jaan Krossi „Wikmanni poisse”. Mängid Jaak Sirklit. Näitleja asi muidugi, aga sa oled 70 ja mängid poissi, kes raamatus on… noh 17?

Jah. See on üles ehitatud nii, et Jaak Sirkel meenutab. Teised osalised ei ole ka just koolipoisid, on sellised, nagu Jaak Sirkel neid sellel hetkel ette kujutab. Kes noorem, kes vanem.

Vaatan tekstiraamatut, sul on palju teksti. Kas see sind murelikuks ei tee?

Veel ei tee. Alles hakkasime.

Sellist tekstimassiivi meelde jätta… Kas vanal mehel raske ei ole?

Ma ei tea. Mul tekstidega pole probleme olnud, laulusõnadega on. Volmeri sündroom hakkab tekkima. Hardil on kogu aeg kaustik ees, kui laulab.

Kummaline.

Ma ei tea peast mitte ühegi laulu sõnu. Pole kunagi teadnud tegelikult. Kui laulan Propaga, on ikka kaustik ees. Igaks juhuks. Kui sa praegu küsid mu käest „Eila veel” sõnu, siis ega hoobilt ei tule, pean mõtlema hakkama.

Oled mõelnud, mis mälu on?

Seda ei teagi keegi. Täpselt ei tea, kuidas see värk käib. Mul on olnud suure tekstimahuga rolle enne ka. Võtame või Urmas Vadi loo Tartu Uues Teatris „Peeter Volkonski viimane suudlus” (Esietendus 15. aprillil 2010 Genialistide Klubis. MM). Seal ma poolteist tundi rääkisin järjest üksi.

Mäletan, aga seal oli sul ka improviseerimise võimalus.

Ei olnud. Puhas tekst oli. Või siis „Imearst” (Esietendus 12. juunil 2009 Tartumaal Tammistu küün-kontserdisaalis. Vanemuine. MM) Mul oli kaks monoloogi – üks 40 ja teine 20 lehekülge.

Olid siis ka kümmekond aastat noorem. Ma ei arva, et tekst rolli tegemise juures see kõige kõvem pähkel on, aga ikkagi.

Vaatame. Ei saa ju niimoodi asjale läheneda, et suur tekstimaht, ma seda rolli ei tee. Ma ju jutustan seal „Wikmanni poistes”. Kui mul kõik on selge, mida ma jutustan, proovides saab ju asi klaariks.

Oled oma elus teinud palju asju, aga ikka teatri juurde jäänud. Miks?

Mida sa silmas pead? Teater on algusest peale. Niisugune valik oli. Haridus on mul vastav. On teatriharidus, lavastaja ja näitleja.

Mul oli nooremana igasuguseid mõtteid, ikka seotud teatri ja filmiga. Mõtlesin Moskva kinoinstituudi peale. Isa laitis selle mõtte maha, et nõukogude tingimustes ei ole võimalik korralikku filmi teha. Sel aastal, kui ma lavakasse sain, oli esimene aasta, kui võeti vastu ka lavastajaks õppima.

Panso võttis noore kuti lavastajaks õppima?

Nojah. Mina tulin keskkoolist, Merle Karusoo oli 28 ja Ago-Endrik Kerge 33. Priit Pedajas tuli otse keskast, Lembit Petersonil oli aasta ainult vahet. Palun.

Kuidas sa keskkoolis õppisid?

Mul oli kõige igavam lõputunnistus, mis üldse olla saab. Kõige igavam! Kõik olid neljad, välja arvatud muusika, mis oli viis, ja kehaline kasvatus, mis oli kriips. Sellepärast, et mul oli tuberkuloos ja ma olin kehalisest vabastatud. Hästi ilus.

Palju sa mõtled oma lavaka seitsmenda lennu poistele, Sulev Luigele, Aare Laanemetsale, Jüri Krjukovile, Urmas Kibuspuule?

Palju!? No ikka. Mina olin meie kursusel kõige noorem ja siis oligi kohe Krjuks.

Kellega sa oma kursusel kõige paremini klappisid?

Lembit Petersoniga, olime kogu aeg ninapidi koos.

Mäletan su esimest lavastust Noorsooteatris, „Jumala Saar”. Tõnu Virve kujundust mäletan, mingeid sildu. (Esietendus 31. märtsil 1977. MM).

Ma ei tea, kumb sul meeles on. Esimene osa oli „Inimese vari”, mille lavastas Eero Spriit. Seal olid suured kaljud kujunduses. „Jumal saar”… seal oli jah sihuke sild, kõikuv. Sood oli vaja, sooteed ja kujundus oli jah rippsilla põhimõttel. See „sild” tuli tagant ette. Lembit Peterson seal mängis.

Kas sa lavastajana näitlejale ütled nii ka, et vaat siin nüüd vaataja peab sinu mängust saama just sellise emotsiooni?

…tead, tuleb ette küll. Mitte kui nõue, aga justkui niimoodi möödaminnes öeldud, et vaat näed, see on nüüd pisara koht!

Ütlesid, et isa ei soovitanud sul Moskva kinoinstituuti minna.

Jah, ja siis ta sõitis ise minema. Siis ma proovisin – see oli kaheksakümnendate alguses – ikkagi Moskvasse kõrgematele kinokursustele saada. Siit Eesti voorust ma sain läbi, aga Moskvast tuli eitav vastus. Ja kuulsin kuidagi, et olla olnud mingisugune soovitus kuskilt, et ärge seda võtke.

Oli see „ärge seda” seotud sellega, et oled vürst Volkonski, kelle isa emigreerus?

Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea.

Nõukogude ajal ei pruukinud see vürstilik päritolu ju sugugi kasuks tulla?

Nojah, aga teisest küljest jälle dekabrist.

Kuidas sa sellesse suhtud, mis Venemaal täna sünnib? On midagi teistmoodi kui varem ajaloos on olnud?

Siin on üks oluline asi, mida ei ole üldse kuskil maailma ajaloos olnud. Venemaal praegu on, viimased kakskümmend aastat. Isegi Põhja-Koreas ega Hiinas ei olnud ja ei olnud seda ka Nõukogude Liidus. Kõigis neis, mida mainisin, on ja oli võim partei käes. Aga Venemaal on võim julgeoleku käes. Seda ei ole mitte kusagil olnud enne. Hitleri Saksamaal oli võim natsipartei käes, partei, mitte Gestapo käes. Aga Venemaal on KGB võim. Nõukogude ajal KGB allus parteile. Nii Hiinas kui ka Põhja-Koreas allub julgeolek parteile. Venemaal allub partei KGBle.

See on õudne, mis toimub. Sa võid seda uskuda või mitte, aga vähemalt nimeliselt oli nõukaaja eesmärk helge tulevik. Helge! Tulevik! Praegu tulevik ametlikult puudub, tulevikku pole, on ainult minevik. Tulevik on surm. Seda propageeritakse praegu. Surm otsesõnu – naised, sünnitage, aga sünnitage selleks, et te pojad surma läheksid. Skisofreeniline maailm.

Skisofreeniline Venemaa?

Ümber Sankt-Peterburi on Leningradi oblast, ümber Jekaterinburgi on Sverdlovski oblast. Kõik on sassis. Mälestatakse, Nikolai teine tehakse, kuulutatakse pühakuks, Sverdlovsk nimetatakse Jekaterinburgiks tagasi, aga oblast jäetakse ikkagi konkreetselt selle inimese nimeliseks, kes isikilikult andis käsu Nikolai maha lüüa. (Jakov Sverdlov, kuulutas 1918. aastal välja Punase terrori kõigile revolutsiooni vaenlastele. 1918. aasta juulis oli ta kõrgeim nõukogude võimuesindaja, kes andis korralduse Jekaterinburgis kinni peetava endise Venemaa keisri Nikolai II ja tema perekonna ning kaaskonna ilma kohtuta hukkamiseks. MM )

Kuidas sul keelehuvi tekkis?

Lihtsalt. Keeled huvitasid mind lapsest saati. Nii huvitav! Istusin lapsena raadioaparaadi ees, mille nimi oli Dzintars. Vajutasin KV1 ja siis hakkasin vaikselt keerama skaala nuppu ja vaikselt mõistatama, mis keeles on. Väga huvitav oli. Keerasin lõpuni, vajutasin KV2 ja keerasin tagasi. KV, korotkaja volna, lühilaine.

Keerutan siin oma küsimustega, aga otse öeldes: sa oled andekas. Kas oled mõelnud sellele, et oled andekas mees?

(Jääb mõttesse pikalt.) See on ka üks asi, mille teatrikoolist saad. Andekas sa võid ju olla, aga ikka vaeva peab ka nägema. Anne andeks, aga selleks, et see anne tööle hakkaks, on vaja vaeva näha. See on oluline.

Võib tunduda, et kui miski asi tuleb lihtsalt kätte, et näe, ma olen andekas, hopsti… Voldemar Panso ütles meile niimoodi, et jah, muidugi on andekamaid ja vähemandekamaid, see on nagu kõrgushüppes. Kes hüppab rohkem, kes vähem, aga kool annab teile selle, et parematel päevadel võite hüpata 2.10, mõni 2.20, aga alla 2 ei hüppa mitte keegi. Alla kahe te ei hüppa mitte keegi, see on kooli eesmärk.

Oled sa kade ka vahel?

Ma arvan küll, et olen. Häbi tunnistada. Kindlasti. Lembitu peale olen kade, et ta sai Leari mängida. (Thetrumi „Kunigas Lear” Lembit Petersoniga peaosas esietendus 19. novembril 2018. MM).

Minu küsimus, miks sa oled valinud just teatri, lähtub sellest, et tõlgid, kirjutad laulutekste ja muusikat…

Kuule, tavalisele inimesele on väga lihtne jätta muljet, et ma olen muusikaliselt andekas. Tegelikult ei ole. Mul ei ole muusikalist mõtlemist nagu tõelisel heliloojal, see on hoopis teine asi. Ma jah olen muusikat õppinud, mängin klaverit, tunnen nooti, aga sellest on vähe.

Kirjutasid ju ühel ajal ikka suurteoseid?

Seda küll. Sümfiseaded tegin ka ise, aga see ei näita ka midagi. See on hoopis teine asi. Laule ma olen võimeline tegema, aga sonaati ma ei kirjuta, mis on elementaarne. Ma ei oska.

Küsitakse, et miks sa rockmuusikaga tegeled ja mitte süvamuusikaga. Vene keeles on hea väljend не хватка таланта. Jah, tõepoolest.

Ja seda ütleb Peeter Volkonski.

Rock kuulub rohkem teatri poole kui muusika poole. Nii teatris kui rockis on põhiline see, et sa ei tohi valetada. Isegi mitte et ei tohi, vaid ei saa. Vale on kohe näha. Kui rockis hakkad valetama, siis on estraad. Või lihtsalt veiderdamine.

Sinu kohta öeldakse ja kirjutatakse, et oled punkmuusik. Oled öeldnud, et sa ei ole?

Muidugi ei ole. Mis siin rääkida, oled sa mind näinud punkarina?

Aga Propeller on punkansambel?

Ei ole.

Mis ansambel ta siis on?

Naljaansambel. Rockansambel. Pungis muidugi saab ka palju nalja. Villu on väga vaimukas inimene. Aga on punkareid, kellel puudub igasugune huumorimeel.

Ma vahel olen nii mõelnud, et kõige ilusama eestlasi iseloomustava teksti on kirjutanud venelane: „Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge,/ Vaid metsad lõputud ja laukasood./ Kuid siinne rahvas täis on imeväge./ Ja kummalised nende laululood.” Sinu kirjutatud tekst. Meid iseloomustav.

Aare Laanemets tellis „Mahtra sõja” lavastuse jaoks. Pärast tellis ka „Suure Tõllu” tekstid ja sinna ka muusika.

See su nimetatud tekst ja laul on kirjutatud etenduse jaoks. See ongi kõrvalpilk. Kes seal seda laulab? Prantslanna, guvernant. Tema küsib, mis maa see on.

Kas sind see, et mõtlen venelane, häirib?

Kultuuriliselt olen ma eesti näitleja, eesti lavastaja, eesti lastekirjanik. Ma tõlgin teistest keeltest eesti keelde.

Kahetsed sa ka mingeid asju oma elus?

Muidugi.

Mida sa siis teed, kui kurb oled?

Siis panen Albaania meestelaulu plaadi mängima, tõmban kardinad ette ja nutan. Albaania meestelaulu sellepärast, et see on kõige kurvem.

Kaua sa Viljandis tudengeid oled õpetanud?

Üle kahekümne aasta, ma täpselt ei mäleta.

Mis see sinu…

…pealkiri on? Võrdlev kultuurilugu muusikas. Uuest õppeaastast alates tõmmati mu loengud kokku ühe semestri peale, nii et ma saangi nüüd teha mingi üldise lühiülevaate. Midagi põhjalikumat pole võimalik. Kui oli terve aasta, kaks semestrit, siis tegin alguses üldise ülevaate ja hiljem läksin põhjalikumaks. Sain Hiinat ja Indiat eraldi käsitleda, aga nüüd vist pean nad kokku panema.

Saan aru, et see teeb sind murelikuks. Sa selle töö kõrvalt oled Viljandis fonoteeki teinud?

Aastatepikkune töö on see. Plaadikogu on mõeldud eelkõneldud loengute toeks. Eesmärk oli ja on kokku koguda nii palju erinevate rahvaste muusikat kui palju ma kätte saan. Et oleks kõik ühes kohas. Ja see koht on Viljandi pärimusmuusika ait. See on seetõttu ka unikaalne, et seal on väga paljude inimeste isiklikke kogusid, mis ümber võetud. Näiteks Peeter Vähi vinüülid. Viimati sain Vaiko Epliku kogu enda kätte ümber võtta. Ma skännin siis kõik plaadiümbrised ja tekstid, seega on olemas kogu informatsioon, mis plaadiga kaasas.

Üle kuue tuhande plaadi on praegu erinevate rahvaste muusikat.

Ütlesid, et see kogu on loengutele toeks, aga kui ma läheksin Aita ja ütleksin, et tahan kuulata Albaania meeste laulu, siis kas nad leiaksid selle ja laseksid mulle?

Jah, see on kõigile, kes huvitatud. Kuule, kirjuta see ka siia, et kes nüüd juhtub seda lugema ja kellel on midagi pakkuda rahvaste muusikast, võtku ühendust. See erinevate rahvaste muusika huvi on mul ka juba titest peale. Selgelt on meeles, kuidas mind oli magama juba saadetud ja telekast tuli film Austraalia aborigeenidest ja kuidas ma kauplesin ennast seda vaatama.

Kas elu lõpupoole lähevad asjad ja mõtted lihtsamaks?

On ju niimoodi, et aparaadid, arvutid… Kui tuli gmail, siis öeldi, et see ei saa kunagi täis. Muidugi saab, kogu aeg tulevad teated, et tühjendage. Arvutite mälu… kõigil on mälu maht. See võib olla tohutu suur, aga ikka saab kunagi täis. Samas ma ei ole näinud inimest, kelle mälu maht saab täis. Kui on mäluhäired, siis need ei ole sellepärast, et enam ei mahu, seal on mingid muud asjad, miks mälu ei tööta enam endiselt. Ega sellepärast ei jää laulusõnad pähe, et ei mahu enam.

Meie teadmised ja mõtlemine – on saladused ja teadmatus ja mõistatused ja siis need lahendatakse ära, saades midagi teada. See, mis on teadmata, on justkui must aine ja see ei vähene. Teadmatus on konstantne. Meie teadmised justkui suurenevad, aga teadmatus ei vähene.

Ja see on hästi vahva, et me teame seda, kui palju me teame, aga seda, mida me ei tea, seda me ju ei tea. Seda, mida me ei tea, ei saa mõõta.

Ja siis tahadki käega lüüa, et nagunii ei ole võimalik kõike teada?

Me tegime Musta Kasti seltskonnaga lavastuse „Kangelased”. Seal loeti ette Jaan Kreuksi venna vanglast saadetud kiri. Ta oli surma mõistetud ja saatis nimekirja raamatutest, mida tahtis lugeda. Et palun saatke! Millised raamatud! Astronoomiat, ilukirjandust, luulekogusid, filosoofiat –ise on surma mõistetud –, et saaks veel elada. Täiesti loomulik mu jaoks.

Ma olen märganud, et sa käid matustel.

Mõni käib, mõni ei käi. Ma tean, et sina ei käi. Miks ma käin? Ma ei tea. Kuidagi tahaks, mul on selline tunne, et isegi kui kirstu lahti ei tehta, saab inimesega kuidagi otse hüvasti jätta.

Mis surm on?

Ma kogusin vahepeal igasuguseid surmamüüte. Miks inimesed surevad? Ja vaata, mis selgub: ütled surm ja ikka kujutad teda ette; kelle jaoks ta on vikatiga mees või luukere… Surm on ikka personifitseeritud tegelane. Aga sünd? Surm tuli külla, öeldakse. Sünd tuli külla? Must surm ja valge sünd… Sündi ei personifitseerita. Mis me sellest järeldame? Järeldame, et sünd on justkui loomulik, aga surm ei ole.

Me kõik peame surma üle elama. Surm on viperus, mis tuleb üle elada.

Tean, et sulle meeldivad mäed, miks?

Elu kui niisugune, räägivad, on merest pärit. Aga inimesed on mägedest. Niimoodi ma tunnen.

Eraldi:

Peeter Volkonski ümmarguste sünnipäevade tähistamised

1994 – 40 – Illegaardis näitus „Minu ja minu sõprade asjad”

2004 – 50 – kontsert Vanemuise kontserdimajas

2014 – 60 – ülistuskõnede festival Keila-Joa lossis

2024 – 70 – suurprojekti Sünnipaik tutvustamine ja avamine statsionaaris ERMis

Ilmus Maalehes, joonistas Valdek Alber, pildid erakogu.