Kaanepildi juurde, Peeter Tammearu: “Päris veider jah, et esimest ja viimast korda elus istusin Pirita jõel paadis umbes 56 aastat tagasi. Selsamal reisil näitas vanaema mulle ka tänaval möödunud meest ja sosistas: “Panso.” Mitu korda ütles. Mulle jäi see nimi meelde, kuju muidugi mitte. Või kellega tegu. Ja hämaras Toomkirikus olin jälle mina sosistanud: Hirmus! Lähme siit ära!“

Peeter Tammearu sai 60aastaseks. Ta ütleb enda kohta, et on nüüd vabatahtlik lavastaja ja näitleja. Tammearu seni viimase, kuuekümnenda lavastuse kahe pileti eest pakuti mustal turul hiljuti 300 eurot. See tükk on suvekomöödiga.

Samas arutleb Peeter, et Johnny Depp – igavesti noor ja suur moonduja – on juba 61aastane ja ega ta saa ju enam noorte esimene number olla, ei saa ju… „Päris kiiresti läheb see aeg. Keskmaal ei tohi molutada. Alguses võid aega võtta ja lõpus, aga keskel tuleb jõledalt liduda. Muidu on niimoodi, et äkki on vanadus käes, ja siis selgub, et polegi midagi teinud. Ja kui sa selleks valmis pole… siis on hilja.”

Jaak Allik luges mu viimast, kindraliga tehtud intervjuud ja ütles, et tema ei mänginud lapsena sõjamänge. Ma vist isegi ütlesin talle, et ma ka mitte. Kui pärast mõtlema hakkasin, siis meenus, et mängisin ikka küll. Mis mänge sina lapsena mängisid?

Oot, kas nii alustadki? Mis plaan sul on, kuidas sa selle intervjuu üles ehitad?

Räägime, siis näed.

Muidugi mängisin sõjamänge. Aga need polnud jõumängud, massimängud, paari-kolmekesi sellised vaiksed luuramised ja ootamatud tabamised.

Kui ma lugesin raamatuid või vaatasin filme, siis tahtsin nende nähtud-loetud tegelastega tihti edasi tegutseda. Lapse fantaasia ei lõppenud siis, kui raamat läbi sai. Oli vaja need tegelased joonistada, välja lõigata ja nendega mängida. Ühiskond oli nii fantaasiavaene, et oma fantaasia tuli tõsiselt tööle panna, muidu oleksid pätistunud või nüristunud. Olen kuulnud seda ka paljudelt oma eakaaslastelt.

Kasvasid Pärnus?

Jah, suviti oli meie mängumaa mere äärest kuni jõeni ehk siis rannakarjamaa ja männimets, vanade kaevikutega. Piire polnud, kõik oli turvaline. Ma ei istunud ega mänginud malet, need asjad tulid hiljem.

Küsid, mis mu plaan on, aga ma ju ei küsi sinu käest enne su lavastust, et Peeter, kuidas ma seda nüüd vaatama pean?

Nojah, see on mul siis ikka valmis tehtud. Kui sa küsiksid esimeses proovis, siis ma peaksin oskama vastata. Intervjuu puhul peaks ju ka mingisugune plaan olema. On kaks võimalust. Esimesel juhul tuleb ajakirjanik pärast õnnestunud suusahüpet ja küsib, kuidas hüpata oli. Saab vastuse, et väga hea oli, ja sellega asi piirdub. Teisel juhul on tegemist võrdsel tasemel sõprade jutuajamisega, kus küsija tunneb küsitletavat ja mõlemad avaldavad oma mõtteid.

Ma tahaks, et vestluspartner unustaks, et diktofon käib. Ja räägiks seda, mis tal südamel. Aga mõte on küsida, kuidas su lapsepõlv sind kujundas. Me vanusevahe on kaheksa aastat. See on pikk aeg.

Võib, jah, nii mõelda, et millised aastad need olid. Kui lähedal oli suur sõda sulle ja kui kaugel mulle. Kaheksa aasta pärast oled sina 76 ja mina 68, see on jälle hoopis teine Eesti.

Kui palju lapsepõlv mind kujundas? See oleks päris nukker ju, kui peaksin mingis vanuses tegema niisuguse kannaka, et enam mitte olla see, kes ma siiamaani olen olnud. Muutma, vahetama midagi endas ära. See oleks jube ja kurb. Muidugi teised kihid tulevad kasvades lapsepõlvekihi peale.

Kuidas see juhtus, et sa teatrisse jõudsid?

Perekonna toel. Ma käisin lapsena palju teatris, hiljem juba ise. Mu vanaema teine mees, kes ei ole minu päris vanaisa – nad pärast Siberit abiellusid; ma tema puukuurist leidsin tema asju –, oli Eesti ajal Pärnus Raeküla seltsi sekretär, ja nad tegid seal kõvasti ka näitemänge. Kuuris ühes kapis oli Taavet Mutsu kirjastuse välja antud näitemänge päris palju. Ja neid mulle meeldis lugeda. Üsna varsti hakkasin neid lugema kõva häälega. Ja siis avastasin, et kodus on ka Shakespeare’i kogu. Millised kuningad ja printsid ja kes kõik veel selles kogus sees olid! Lugesin neidki kõva häälega. Usun, et intriigi tabasin suhteliselt vähe, aga mehaaniliselt veerisin ennast sealt läbi.

Nii harjusin näidendi kui žanriga üsna varakult.

Vanaema oli mul krutskeis täis. Selline teise inimese nahka pugemine või kellekski muutumine, kehastumine… Tema lood olid lummavad ja see hakkas hirmsasti meeldima. Olla keegi teine – täna üks, homme teine, ülehomme kolmas.

Räägi mõni vanaema lugu. Kes su vanaema oli?

Vanaema oli nagu tolle aja noored preilid ikka, õppis raamatupidajaks. Siis tuli Siber vahele, seal tegi igasuguseid hoopis muid töid ,ja kui tagasi tuli, oli edasi raamatupidaja. Päris pensionipõlves tõmbas kinouksel piletikontsusid. Ütles, et siis saab vähemalt filme vaadata.

Töö mõttes ei midagi huvitavat, aga kui ta oma lapsepõlve nii-öelda teatritegemistest rääkis, siis need olid ikka pöörased lood. Kuidas ta tuli ja mängis maal talus mustlast nii, et talupere ei tundnud teda ära ja tõi ööseks hobused karjamaalt ära – sest mustlased liikvel. Või lugu, kuidas ta vanamuttidele sauna akna taga surma mängis.

Vanaema oli värvikas ja impulsiivne. Jaan Tätte näidendis „Palju õnne argipäevaks” on koht, kus Manfred, keda mina mängisin, räägib, et tema vanaemale meeldis teda ehmatada, hüppas nurga tagant välja ja tegi auh! Seda täpselt minu vanaema tegigi – kui külla tuli. Kui olin kolm-neljane, sõitis minuga Tallinna: kondas põnniga läbi mitu kirikut, ronisin Patkulist neljakäpakil üles, lõpetasime paadiga Pirita jõel, kust saatsime emale lillekimbuga tervisi. T seal laulis muidugi Miki laulu. Jubedat merehiiu häält tegi.

Vanaema lood olid ikkagi jusellisest välisest muutumisest.

Eks tasapisi hakkas minuni ka see jõudma, et mõtlemine eri nahas on ka erinev. Hiljuti olin koos ühe psühholoogiga, kes mulle ütles, et sina oled alati igas rollis erinev, aga see – ta tõi näiteks ühe väga lugupeetud näitleja ja natuke ka lavastaja – on alati ühesugune, on alati ta ise. Vastasin, et kui sul on isiksus nii suur, et saad sellega hakkama, siis see on ju kõige kihvtim ja ratsionaalsem ja kõige võimsam vorm näitlejal.

Minusugune peab kogu aeg otsima kestasid, kuhu pugeda. Leida inimnahkasid, kuhu sisse ronida. Näiteks Mikk Mikiver ja Juhan Viiding jäid alati laval iseendaks. Mitte, et nad ei oleks teinud rolle, aga nad lihtsalt lähtusid võimalikult iseenda kunstnikukreedost.

Mulle väga meeldib, kui minu mõtted ja selle kuju mõtted, kelle nahka ma poen, kattuvad, aga see ei pruugi alati nii minna. Siiski, minu rõhud muudavad mõtet, kujundavad seda ümber ja nii saan enda rahulduseks ka iseennast teksti tagant kuuldavaks teha. Tegelasele peab olema antud oma maailma võimalus, muidu on ta lihtsalt täitematerjal, see “jt”.

Mingis näiteringis…

…ma osalesin koolipoisina Pärnu luuleteatris. Eduard Ralja ja Helle Kuningas seda juhatasid. See lõppes mul Pärnu teatri väikeses saalis monoetendusega. Pinginaaber mängis pilli, mina lugesin nelikvärsse.

Mäletan, kui käisin vaatamas lavaka 10. lennu diplomilavastusi (sellest lennust on teiste seas Anu Lamp, Laine Mägi, Jaan Rekkor ja Andrus Vaarik – M.M,), need oli õiged tõukajad. „Draakon”… Neid lavastusi mängiti Pärnus. Ja siis ma viisin otsad kokku, et on olemas teatrikool. Ega ma sellest enne midagi teadnud või võib-olla teadsin, aga polnud nii mõelnud. Aga alates nendest etendustest ma enam midagi muud ei mõelnud.

Ma kujutan ette, et sa ikka lugesid palju.

Lugesin muidugi. Võtsin isegi voodil jalad alt ära, sest raamatud läksid sinna alla. Väga paljus oli see lugemine muidugi mingi tuhnimine. Terved patakad, järjehoidjad vahel. Lappasid ühte, võtsid teise, seal oli väga palju kõige ahmimist.

Aga nüüd, valid hoolikalt?

Ma lihtsalt loen üsna palju vähem. Arvan, et olen oma lugemised ka ära lugenud. Lugemine võtab rohkem aega. Valin kindlasti. Platvorm on muutunud, saab raamatu endale arvutisse või telefoni laenutada. Väga hea on seda teha, kui kuhugi sõidad. Kui silmad üles ütlevad, siis on ju audioraamatud ka.

Su üks õpetajatest oli Aarne Üksküla. Erines ta nendest eelnevalt nimetatud isiksustest näitlejatest?

Nad ju kõik… Viiding tegi ka Kellakägu. (Herr Kellakägu on tegelane David Woodi muusikalises tükis „Pilarkoogimehike”. – Toim.) Aarne võis samuti mängida väga ektsentrilist tegelast kuskil. Need rollid olid neil kõigil olemas sees. Aarne oli ka nii suur isiksus, et teda ennast oli sealt rolli vahelt ikka võimalik üles leida.

Aga väljaspool lava oli Üksküla erinevalt Mikiverist üsna märkamatu?

See on hoopis teine asi. Ma räägin mängulaadist ja rollidest. Väga hästi sai aru, et laval on Aarne Üksküla. Teda kellegagi segamini ei ajanud. Tema intonatsioonid ja tema mõtte väljatoomine on tervele plejaadile näitlejatele olnud komistuskivi, mille otsa ikka kukuti. Et vaatad rolli ja mõtled, et Aarne on talle abiks olnud, vähemalt kuidagi seesmiselt.

Aga see väline… Näitleja on ju näitleja ka siis, kui ühiskonna eest juba peitu poeb. Kuni veel seltskond, lõbus elu ja fotograafid huvitavad, seni on arenemisruumi.

Jah, aga praegu on teistmoodi.

Olgu, mulle on küll see oluline, et mind ei teataks mingisuguse ühe rolli järgi ja selle järgi, kui palju ma meedias figureerin. Olen ka ära öelnud väga palju niisuguseid asju, mis selle järele lõhnavad, et pärast seda nad sind siis teavad. Mingist hetkest oli see südametunnistuse küsimus, aga mingist hetkest teadlik valik.

Ega ma ei kujuta ette, et nüüdsed noored näitlejad ilma välise tuntuseta sama kenasti hakkama saaksid ja sellepärast on minusugused ka juba välja suremas. Töö lõpeb enne otsa, kui pensioniiga kätte jõuab. Selleks tuleb valmis olla. Ongi juba järgmiste kord.

See aeg, kus teatrit hoidsid üleval vanad raudvarad, on otsas. Teater muutub ja praegu hoiavad seda üleval noored. Praegu jalutab mõne aasta teatris töötanud artist uljama kaarega uksest sisse kui mõni 40–50 aastat teatris olnu.

Ma ei kuule selles jutus kurbust ega kibedust, ei kuule hääles valu?

Oehh! Mida sa tahad? Esiteks võib igasugust valu ka peita. Ja teiseks: mida see aitaks või annaks? See on isegi kummaline, et Eesti teatreid juhivad veel – paari erandiga – elus juba teist lehekülge pööravad inimesed.

Kas mina oleksin kolmekümnesena mõelnud sellest, et 60- või 70aastane vana näitleja oleks hirmsasti tööga varustatud? Kus sa sellega! Järelikult on see normaalne.

Kui vana sa olid, kui Ugala teatrit juhtisid?

Mäletan, et üsna pea sain siis nelikümmend. 38, mitte enam väga noor. Kui vana sina olid, kui Ugalast ära tulid?

Kas 28 äkki. Või vähem.

No näed.

Oleksid sa tahtnud Ugalat edasi juhtida, see oli…

…oli ootamata, aga nüüd mõeldes oli see hea. On ikka väga suur kuritegu, kui inimesed jäävad pikaks ajaks teatreid juhtima. Kui sealt enam midagi ei tule, kogu trupp kannatab. Mõnel saab see „väga kaua” muidugi ka juba paari aastaga läbi. Võiks astuma hakata, aga no ei lähe.

See on nagu jõega, et kahte korda ühte jõkke astuda ei saa – kahte korda ühte teatrit juhtida ei tohiks. Ratsionaalselt sa võid olla palju targem ja külmema kõhuga, aga see pole enam teatri juhtimine. Mõni suudab pikalt teha üllatuslikku teatrit, aga paljudel saab võhmakene kiiresti otsa. Ma olen vaadanud, et mida pehmem vend, seda kauem peab vastu. Või siis peab olema väga tark. Alati on erandeid. Tarkust ja kavalust peab selles töös olema. Olgu enne noor ja hull kui vana ja kõikeoskaja, kes juba teab, kuidas peab.

Ma olen mõelnud, et vanusega kaasneb ka tarkus ja elutarkus, maailma nägemise oskus…

See ei ole alati loomingule väga vajalik ja väga kasulik. Ma ise küll arvan, et minu targemad rollid on viimaste hulgas ja nüüd oskadki ratsionaalselt rollist kinni hakata. Oskad aru saada, mis peaks siit tulema. Oled iseendale lavastaja.

Tarkus vist ei ole alati väga oluline, aga olen samas mõelnud, et lolli näitlejat ei ole ju huvitav vaadata. Mida ta mulle kiirgaks?

Kui palju peaks loomingus olema küpsust ja elutarkust? Need on ilmselt erinevad asjad, aga on ju väga pika loomingukaarega inimesi. Paul-Eerik Rummo kunagi ammu kirjutas võimsaid luuletusi, kirjutas „Viimse reliikvia” laulutekstid, mis on jäänud, ja nüüd võtab ja tõlgib „Ulyssese”. Või Jaan Kaplinski – kui elus mõtlemisega ta oli kõikidel aegadel, kuni lõpuni välja.

Eks see ole. On vabatahtlikud kunstid – kirjanikuna vaatad, kas kirjutad või ei, kunstnikuna maalid või ei maali. Aga näitlejad nii väga valida ei saa. Nad on interpreedid, on ainult osaliselt loojad.

Sa oled vabakutseline?

Jah, mina olen praegu vabatahtlik näitleja. Mul on võimalus valida… aga ainult siis, kui on, mille vahel. Ja kui pole, siis valid seda, mida antakse.

Kumb tõmme sul suurem on, kas näitleja või lavastaja poole?

See on vahetunud kord ühe, kord teise järgi. Viimasel ajal on ta ikka rohkem see, et mida pakutakse, seda teed. Kui on huvitav roll… Ma ei saa kurta, mul on olnud palju ja huvitavaid osi.

Ma ei ole pidanud piinlema mingisuguses tükis, kus midagi mängida ei ole. Ja eks mu rollid ole ka rohkem äramärkimist leidnud kui mu lavastamisekesed. Mul ei ole lavastajaportfelli enam juba tükk aega, et tahan veel seda ja seda ja seda teha. Juba tükk aega ei ole.

Oled lavastused kokku ka lugenud?

Lugesin. Kui sain 58, oli viiekümne kaheksas lavastus. Kuuekümnendaks tegin kuuekümnenda lavastuse.

Ja kuuekümnes on komöödia nimega „Tutvumiskuulutus” Ohtu mõisas?

Komöödiaid on mul elus veel olnud, see ei ole mingi erand. Ma valutan südant väga paljude asjade üle, aga ma väga ei taha enda valu teatrisse toppida; enda valu teiste näitlejate ja publiku kaela valada. Mulle meeldib elu kergem pool ja lõpuks see meeldib ka publikule.

Tegin selle viimase, „Tutvumiskuulutuse” ja oli ka tore, sest tore on siis, kui sul on tore trupp. Kui siis pärast loed, et piletite järelturul, mustal turul, pakutakse kahe pileti eest 300 eurot, et saaks vaatama… On palju inimesi, kellele meeldib sedasorti teater, ja seda tuleb teha väga hästi ning tõsiselt.

Kas nüüd on need etendused mängitud?

Järgmine suvi tehakse veel. Ei tea, kuidas ta siis on. Aasta läheb mööda, siis on uued asjad jälle.

Nagu sa näed, publik väga armastab seda lavastust, aga ega keegi sellest kirjuta. Ka komöödias võib näitleja teha väga hea rolli, aga meil ju komöödianäitlejate aastapreemiad puuduvad. Komöödia ei ole endiselt meil ju mingi žanr.Mul on vahel kahju komöödianäitlejatest, kes teevad häid rolle, aga õrre peale ei saa.

Sa räägid mulle teiste sõnadega sama juttu, mida rääkis Roman Baskin.

Ma arvan, et inimesed, kes puutuvad kokku erateatri ja komöödiatega, hakkavad väga varsti sellist juttu rääkima. Ka sündinud koomikuid tuleb lavastajana aidata. Komöödiat täpselt teha ei ole lihtne ka muidu lobedal naljavennal. Juudi huumor on nii intelligentne, et selle räägib ka papagoi ära, aga suht labase huumori rääkimine nõuab intelligentsust.

Võib-olla on teistsuguseid näidendeid raskem lavastada, lavastust välja mõelda. Komöödiates on ju tihti kõik ette ära antud, et tuled sealt ja lähed sinna ja naljad on tegevuslikud, aga et see kõik naljakas ka oleks ja hästi elama hakkaks, on sinna minu meelest vaja palju panustada. Tempereerida. Suhtestada.

Sa mängisid Andrus Kivirähki monokomöödias suurepäraselt „Kevade” romaani köstrit.

Köster on Andrusel ja oli mul inimene, kes on vägisi pandud lapsi armastama. Ta ei suuda seda ja on lõpuks nende peale lihtsalt kade. Ta oma lapsepõlv on ära lörtsitud ja laps temas ära tapetud. Ta peab kogu aeg olema mingis võõras nahas. Ta peab mängima kombekat pedagoogi, aga tegelikult meeldiks talle hoopis õhtuti pekki süüa ja viina juua. Andrus aretab arhetüübist veel suurema arhetüübi.

Kas see on erinev analüüs, kui teed näitlejana osa või lavastajana lavastust?

See on mul kuidagi nii sisse kasvanud, et ma väga… kuidas seda seletadagi… Ma ei ole autojuht, aga autojuhid ju ei mõtle, kuidas nad sõidavad. Sõidavad teeotsast mööda, öeldes, et näed, nii käe sees oli see, pidin ju hoopis sinna sõitma.

Näitlejana tehes on siis, kui on korralik lavastaja vastas, kõik alati põnev. Mul on olnud küll parajaid pähkleid murda, kus minu ettekujutus on midagi muud kui lavastajal. Huvitav on see, mis proovides juhtuma hakkab ja kuidas mingisugune tulemus käivitab järgmise mõtte ja järgmise kihi. Kodus seda valmis ei mõtle.

Kunagi noorena ma arvasin, et analüüs ongi see peamine ja tohutult tähtis. Aga ühel hetkel saad proovis aru, et ühtedest kingadest teistesse hüppamine ongi see kõige keerulisem.

Pigem meeldib mulle lavastajana pisiasjade kallal nokitseda. Vaata, kui oluline on anekdootide rääkija. Mõni meister võib sulle üsana lolli ja labase, ärakuuldud loo niimoodi esitada, et seda on kihvt kuulata. Minu asi on olla näitejuht ja nikitseja, äkki võin ja suudan aidata inimest, kellel muidu välja ei tule. Ja kui nii on, siis ma lähen hasarti. Kes kõike kohe nii hästi oskavad, nendega polegi nii huvitav teha.

Mulle tundub, et see töö ja see põld on enam-vähem läbi saamas. Tegemised on otsa saamas. Tuleb leida muud väljundid.

Palju sa seda mõtet oled mõelnud elu jooksul?

Ei ole väga palju. Üsna mitmedki inimesed pakuvad mulle, et tahaks seda mängida, ütlevad, et kas sa minu peale ei tahaks mõelda. Muidugi tahan, aga ma pean ütlema, et mul ei ole enam teatrit, kus seda teha. Võib-olla tuleb veel üks lavastus, tuleb üks roll, aga peab olema valmis selleks, et sa ühel päeval ei tee enam midagi.

Saaksid sa sellega hakkama?

Saaksin jah, aga mis edasi saab, seda ma ei tea. Tead ise, et teater pole selline narrimise töö, et päeval oled juurviljalaos ja õhtul lähed mängima. Aga… kuni silmad veel näevad ja hääl suust tuleb, tuleb nendega töötada.

Mis sul südame valutama paneb?

Mõni ütleb, et teda see ümbritsev olmepoliitika ei huvita, et ta ei taha üldse sellele mõelda. Kes ikka tahaks, aga pead ju. Ikka ajab närvi, kui saamatu see meie poliitikakene on. Või kui vaatad neid koomilisi ülejooksmisi ühest… Ma ei tea, kas eestlasel on mingisugune häda sellega, et ta ei saa poolt päeva ka olla ilma parteis olemata. See on naeruväärne ju, mis praegu toimub. Kas sulle ei tundu nii?

Eks ma ole tuimaks muutunud.

Aga see teeb ju kõik selle elu ja asja halvemaks. Praegu on hästi näha, kuidas saamatu juhtimine ja kommunaalpoliitikute panemine ministriteks on meid viinud väga viletsasse seisu. Meie riigikese.

Eile rääkisime sinuga, et minu Albert Einsteini mängimisest on nüüd kaks aastat möödas, siis oli sõda vaid pool aastat kestnud. (Aleksandr Gelmani „Einstein ja Margarita” eietendus Olustvere mõisas 2022. aasta suvel. – Toim.) Et nüüd oleme palju tuimemaks muutunud. Aga see, mis praegu sünnib, see on palju suurema tähtsusega, see võib muuta kogu maailma. Murdepunkte on juba nii palju üle maailma.

Selline tunne, nagu see sõda oleks kestnud 15 aastat. Kui palju lootuskiiri on õhus olnud, aga nüüd toimuks nagu mingi tammumine. Verine tammumine… Ja see, mis nüüd saama hakkab…

… kui minu rollidest rääkida, siis viimane ja ainukene tekst, mida mul sügisel mängida, on Johann Laidoner Loone Otsa näidendis „Orzel. Laidoneri ööd”. Kui mõtelda tagasi Einsteinile, siis tema tekst oli kui lastelaul võrreldes sellega, kui päevakajaline ja otseselt meid puudutav on see, mida räägib kindral Laidoner.

On nii tõsisel ajal üldse mõtet teatrit teha?

On, sellepärast ma seda Laidoneri mängin, see ongi see koht, kus ma saan näidata, kui suur sarnasus on sellel praegu sündivaga. Kui tähtis on see, kuidas me praegu käitume. Kui palju võiksime võtta sealt õppust. Milliseid vigu tehti siis.

See on pealtnäha ühe pisikese laeva lugu, aga räägib sellest, kuidas Eesti käest läks. Mida teha, et praegu nii ei läheks?

Eraldi:

Armastus päästab inimese

Peeter Tammearu

Küsid, kas armastus päästab maailma? Armastus päästab inimese. Kui tal on veel võimalus armastusse uskuda, siis ta on päästetud.

Maailma… inimene, kes mõtleb loodusele, mõtleb loomadele, kes mõtleb puurikanadele, inimene, kes läheb raevu, kui kuuleb või näeb loomapiinamist… sellistele inimestele, neile peab jääma selles maailmas see koht, kus olla. Ma usun, et need inimesed päästavad maailma, lõpuks. Muutusi ei saa muidugi jõuga peale sundida.

Ma arvan, et päästetud maailmas ei saa tolereerida mingisugustki vägivalda. Ka kultuuri ja kunsti kallal. Teiste inimete kallal. See peab sisse kasvama.

Kahju on ju mõelda, et olukorras, kus meie planeedil on miljon probleemi, et planeet üldse ellu jääks, ei kuumeneks üle, tegeleb keegi oma meelest geopoliitiliste vigade parandamisega. Tegeleb olukorras, kus kõik on aru saanud, et mida väiksem on ühiskond, keskkond, seda tugevam ta on, seda rikkalikum, seda rikkam… Ja siis tegeleb keegi suure impeeriumi kokkuklopsimisega ja unistab kogu maailma vallutamisest. See on nukker ja sellest on kahju. Ahv on tark inimene sellise lojusega võrreldes.

Vaat need on need asjad, aga neid ei ole mõtet valada teatri vormi. Üksüheselt sellist kurjust ei olegi võimalik nii näidata. Kunst peaks sellega tegelema kaudsemalt. Samas võib ju olla, et selline teater, sõjakole teater pöörab mingeid tuimi südameid. Aga ma ei kujuta ette, et sellest saaks teha veel suuremaid üldistusi kui see koledus, mis oma koleduses tegelikult olemas on.

Ei tohi lasta inimestel unustada, aga ka tüdimust ei tohi tekitada!

Ilmus Maalehes. Pildistas Sven Arbet.