Pärt Uusberg juhatab oma autorikontserti Rapla kirkus. Foto: Taimo Tammik
Rapla XXV kirikumuusikafestivali avakontsert 28. juunil kandis nime „Õhtu ilu”. See oli helilooja Pärt Uusbergi autoriplaadi esitlus.
Enne kontserti ütles helilooja isa Valter Uusberg, et esimese kirikumuusikafestivali ajal oli Pärt seitsmeaastane. Kulus vaid 25 aastat ja Rapla poisist on saanud mees, helilooja, koorijuht, oma autoriplaadi esitleja kodukirikus.
Regilaul ja kristlik dogmaatika
Pärt Uusbergi üsna kristlikele tekstidele loodud koguteost „Õhtu ilu” esitas ta oma asutatud kammerkoor „Head ööd, vend”. Vist võib öelda, et tegu oli koori suure koosseisuga, sest laulsid ka koori vilistlased, ja osales kammerorkester Collegium Consonante. Nii nagu segakoori ja keelpilliorkestri nimedestki saab välja lugeda, pidasid seekord Pärt Uusbergi loomingus dialoogi regilaul ja kristlik dogmaatika.
Kontsert algas ja lõppes Taaveti psalmidele loodud lauludega. Helilooja oli välja valinud lühikesed salmid, kus sõnum, et Issand hoiab su elu. Pikemas tsüklis „Õhtu ilu” on helidesse pandud sootuks keerulisem sõnum. Ma kuidagi selle kõrvaga kuulasin, kus oli teadmine, et Martin Lutheri reformitud kirikuisad põletasid hiiu kandleid ja põletasid torupillimängijaidki kui nõidu.
Pärt oma helikeeles muidugi nii dramaatiliseks ei lähe. See on kokkukõlav. Aga nii nagu tasakaalu saavutamine elus, ei ole kerge ka tasakaalu saavutamine helikeeles – nõnda, et see oleks mõjuv ja poleks fanaatiliselt radikaalne. Uusberg tuleb sellega toime. Tekstis on kõrvuti meie Äiu, äiu, kiigu, kiigu/kiigu, kiigu, kitsetalle,/ lõugu, lõugu lambatalle// ja meile toodud jumala tänamine: Ma tänan Sind, et oled mind, oh Jumal, armust hoidnud seesamal ööl. Ja muidugi see, kuidas regilaulu viis ja tekst kattuvad sellega, mida me täna kristlikuks peame: Viere, viere, päävakene./ Viere nüüd luuja vettä müeda…//
Tundub, et Pärt Uusberg inimesena tahab oma helide loomise abil ausalt mõista maailmas peituvat paradoksaalsust. Ta koori lauljate omavahelised dialoogid lähevad isegi nii kaugele, et osa lauljaid altari ette säätud lavalt kirikurõdule laulma lähevad. Põnev vaadata ja ka kuulda. Muusika annab vastuseid, sõnad just mitte nii väga. Kas saab öelda, et enam mitte nii väga?
Võib ju öelda ja mõelda, et kristlik sõnum on liiga mage me keerulisel ajal ja samas mõjub regilaulu tekst, mis ju vanem veel, värvilisena ja pildilikuna, on avastus. Seda, kuidas uni astub lapse lau peale ja kukub kulmu peale, on mul kergem ja ilusam ette kujutada kui meest, keda südamest paluda, et ta mulle andestaks mu suured süüd. Pärt leiab mõlemas ilu ja ta koor on temaga kaasas, siin ja praegu, õrn ja habras. Kusjuures selle kontserdi üllatuseks oli minu jaoks Pärdi loomingus just see, et ta on hakanud kasutama miskite asjade rõhutamiseks paisutusi, mida lauljate keeles forteks ja forte fortissimoks kutsutakse. See omakorda avardab muusika ja maailma mõistmise piire. Mingit moodi on meeles kohad, kus hääled kokku ei kõla, kriibivad ja kraabivad hetkeks – meelega, ja siis kuidagi taas kõik puhtaks läheb.
Õhtu ilu on loomulik
„Õhtu ilu” tähendab ju ka seda, et ükskord me sureme kõik. Ja seda, et see suremine ei pea kole olema. See kõik tuli pähe, kui kuulates ennast mõtetel kanda lasin. On üsna ootamatu, et argipäeva õhtu ilu kontsert muudab maailma säätuse üle mõtlemise rahulikuks, loomulikuks. Ja seda suudab esile kutsuda minust poole noorem mees.
Kontserdi kavas oli ka Pärt Uusbergi intrumentaalmuusika keelpilliorkestrile. Omamoodi oli ka see mõjus, muusika kõlas kuidagi tuttavalt ja tuletas meelde läinud sajandi kuuekümnendaid aastaid, siis kuuldud sümfoonilist muusikat. Neid aastaid Pärt ei tohiks teada, aga minu jaoks oli selles muusikas just see sees, aeg, kui musse hakkas jõudma ja kasvama biitmuusika. Muusika, mis tundus kuidagi filmilik. „Meeleolud lapsepõlvest”, üks orkestri esitatud heliteostest oli pühendatud helilooja sünnikohale Raplale. Tema helikeeles loodud pildid muutusid minus kuulates mõttepiltideks, mida tema kuidagi ei saa teada. Pärdi heliteostele iseloomulik joon on, et kõik need lõpuks sulavad vaikusesse. Ja täis saal hoiab hinge kinni.
Mulle tundub, et Pärt Uusberg on astunud pika sammu oma suure sümfoonia poole. Ta ei kiirusta, ei lase endale midagi peale suruda, aga see, mida ta on teinud, viib teda minu meelest just sinnapoole. Dramaatiline dialoogi vorm, mis Uusbergile sobib, laseb mu meelest mõelda ka ooperist.