Paide muusika- ja teatrimajas esietendus Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli diplomietendus „Richard³”.

Loo avalause vajab ohtralt selgitusi. Olgu siiski enne neid öeldud, et tegemist on kultuurisündmusega. Seda mitmes plaanis. Lavakate etendus oli sümboolne avalöök sügisel käivituvale Paide teatrile. Lisaks on üsna uus kogu Eesti mõttes, et levinud mõiste „kultuurikeskus” asemel on Paides nüüd muusika- ja teatrimaja. Vaatamata sellele, et maja ennast veel ehib suur silt „Paide kultuurikeskus”, ollakse teel, kus suurele majale väikses linnas luuakse väärikat sisu. See omakorda näitab Paide kandi võimu juures olijate mõttehaaret. Uue teatri loomine vajab peale julguse ka raha. Tundub, et see ei ole otsustajate julgust piiranud. Hea meel selle üle.

William Shakespeare kirjutas tragöödia „Richard III”, Paides esietendunud näidendit esitletakse kui „Richard³”, mida saab lugeda ka kui Richard kuubis. Omamoodi märgiline, et Paide on linn, kus jüriöö päevil tapeti neli Eesti kuningat. Richard III tapab või laseb tappa selleks, et ka veresidet pidi kuningaks saada, teiste seas kõik oma vennad ja vennalapsed.

Tähelepanuväärne on, et nädal vähem kui kuu aega varem esietendus Tallinnas Vene teatris Sergei Potapovi „Richard III”. Mis viib selleni, et üldiselt vähe lavastatavat Shakespeare tragöödiat tehakse äkki väikses Eestis kahes kohas ja lausa ühel ajal?

Küllap on kõik keerulisem, aga Richard on näidend võimukurjusest.

Eesti keskel on pöördlavaga saal

Kevadel lavakooli lõpetava Jan Teeveti Paide Richardi keskne kujund on kuup. Valge kuup keset pöördlava – kord vangla, kord troon, kord kõnetool… Jajah, lugesite õigesti, Paide linna suures kultuurimajas on suur lava ja selle sees pöördlava. Noored Richardi tegijad panevad selle ka pöörlema. Kui siin veel natuke vaadata, siis 20. sajandi teatri- ja muusikamajasid iseloomustab lavatorn, omanäoline kuup, mis linnapildis silma torkab.Lavakuup Richardi laval kasvab seega lavatorniks, suure lava kõrguses.

Richard ruudus

On üheselt kokkulangev Potapovi ja Teeveti lavastuses, et nad ei aseta laval sündivat kusagile kaugesse aega, mõlemad toovad verised sündmused hoopis meie aega. Kui teatrikriitik Meelis Oidsalu Vene teatri Richardit Vene diktaatoriks pürgiva Putiniga kõrvutas, siis Paides kõlas mitmes jutus, et Paide Richard on kui Donald Trump, Ameerika president. Kas see saab olla juhuslik kokkulangevus – küllap siiski –, et võimu juures askeldavad müüdavad, ostetavad, tapma ja reetma valmis silmakirjalikud Shakespeari sulest pärit mehed on mõlemas lavastuses riietatud tänapäevastesse hästiistuvatesse ülikondadesse. Valged pluusid, mustad lipsud. Richardi ema, vana kuniganna (Ene Järvis) istub etenduse alguses laval ja koob. See on detailina tähtis – traagika, mis laval sündima hakkab, on seotud ühe lõngaga, argipäevalisusega. Võib ja peab rõhutama, et oleviku ja tegelikkusega.

Kui ma pärast Vene teatri Richardit veel tahtsin mõelda, et mulle näidatav on hoiatus, et nii ei läheks (tõsi, et selle mõtte endale pisut vägisi pähe sundisin), siis pärast Paide Richardit mul ei tekkinud kahtlust – mulle ja publikule tahetakse näidata tänast reaalsust.

Shakespeari algtekstis on sageli rõhutatud, et Richardist kasvas kurjategija tänu lapsepõlves puudunud armastusele ja sellele, et ta on väliselt värdjas, küürakas ja lonkur. Paide Richard – Joosep Uus, on tõesti kerge küüruga, pisut kummalise kõnnakuga mees, ent samuti nagu Jaak Printsi Richardil Vene teatris ei ole füüsiline puue rõhutatult kurjuse põhjus.

Mu jaoks on kaks Richardi lavastust sarnased just selle poolest, et peategelast ümbritseb kuritegelik, ostetav ja müüdav kaaskond. Sellised inimesed, kes samuti iga hinna eest võimu juures olla ihkavad. Ja muidugi ka paratamatus, et kui vastu hakkad, kaotad elu. Paradoksaalne ja tragöödiatele iseloomulik on see, et kui vastu ei hakka ja koogutades käske täidad, kaotad samuti kõik, ka elu. On ju üsna sarnane olukorrale me argipäevades.

Hakkasin kahte lavastust võrdlema, sellepärast pean rõhutama, et tegemist on siiski kahe täiesti iseseisva lavastajakäekirja ja lavastusega.

Rahvas laseb endaga manipuleerida

Paide Richard suhtleb oma monoloogides publikuga. Annab kõnedele selle mõõtme, et on „demokraat”, kes toetub kuritegelikes tapmisotsustes rahva soovidele. Joosep Uus mängib oma Richardi selliseks, et meeldib publikule. Ta on rahvamees ja on ometi kurjategija mõttemaailmaga. Mul etendust vaadates kohati tekkis isegi see usk, et Joosep Uusi Richard mõnel puhul sekundi murdosa isegi kahetses eelnenud kuritegu – enne järgmise kordasaatmist.

Nii Sergei Potapov kui Jan Teevet on oma lavastusest välja kärpinud Shakespeare näidendi õukonnas sehkendavad ja niite vedavad kirikutegelased. Paides noored ei saa sellest nii-öelda usumeeste kuritegelikust mõjust siiski mööda. Lavastuses on stseen, kus Richard peab oma rõdukõne enne kuningaks saamist. Talle antakse PR-nõu mängida rahvale meest, kes ei taha kuningaks saada, kes tahab pigem olla vaga ja palvetada. Ja ta tuleb, on õnnetu, käes palveraamat ja krutsifiks, räägib sõnu, et rahvas teda usuks. Ja rahvas, publik, vaatamata sellele, et on just näinud seda, kuidas Richardi palgatud mõrtsukad tapavad ta vennapojad… usub, on poolt, on kurjategija poolt aru saamata, et see, keda nad usuvad, tõesti kurjategija on. Selle kõne ajaks läheb saal valgeks, publik aga ei vaata otsa üksteisele… Ja massile ei loe ka see, et tragöödia mänguruum veripunaseks muutub, ikka lastakse ennast võluda purpurpunastest südamekujulistest õhupallidest…

Lavastuses on stseen, kus kuningas Richard on jäänud üksi troonile sellesama lava keskseks osutuva kuubi katusel. Üksi, ebakindel ja verine. Võimas pilt, nagu paljud stseenid selles lavastuses. Usun, et Jan Teeveti lavastajaarsenali jäävad iseloomusta selle lavastuse, kaks võimsat „tantsu” – üks suurte valgete lippudega ja teine mõõkadega – mõlemad mu jaoks sümboliseerimaks seda, kuidas massihüsteeria sünnitab näot koletise. Sellise, mis väliselt isegi esteetiline ja korrapärane ja täpne ja kaunis, aga… tuleb vaadata sügavamale. Kogu lavastuse tähtis osaline on Kirill Havanski originaalmuusika, mis annab edasi maailmas valtseva tragöödia tõelist mastaapi.

Mis meid inimestena viib nii kaugele, et kord hädas olles peame ihaldama ratsut, olles valmis selle eest andma kogu riigi?

Pärast etendust lavakooli juhataja, lavastaja Lembit Peterson soovis lavastusele pikk iga. „Inimesed, kes seda etendust vaatavad, saavad uuesti läbi mõelda kõikvõimalikud suhted võimuga, omaenda võimu üle teiste inimeste suhtes, võimu üle asjade ja nähtustega. See on meie elus ju üldse keskne teema.” Lavakooli juht ei unustanud tänada paidelasi lavakoolile praktikabaasi pakkumise eest ja soovis tulevasele uuele teatrile tuult tiibadesse.

Richard on uue teatri – Paide teatri avatakt

Jan Teevet, „Richard³” lavastaja, nagu aru saan, oled otsustanud, et kui kevadel lavakooli lõpetad, tuled Paidesse teatrit juhtima?

Otsus on selline jah. Juhtimise koha pealt küll ma usun, et teatrit ei tohiks keegi ühe kindla käega juhtida. Nüüd lähen poeetiliseks, aga mu meelest tuleks hoida käest kinni ja juhtida teda koos. Juhtida saab koos tuumikuga.

Ja kes moodustavad sügisel alustava Paide teatri tuumiku?

Needsamad poisid, minu kursusekaaslased, kes Richardis kaasa mängivad: Joosep Uus, Johannes Richard Sepping, Ursel Tilk ja Kirill Havanski

Linna eelarve on piiratud. Meile on antud viis näitlejakohta.

Kuidas te tööle hakate, kas liigute repertuaariteatri suunas või saab teist projektiteater?

Me hakkame otsima kombinatsiooni mõlemast. Mulle tundub, et siin ei ole suurt mõtet teha repertuaariteatrit. Draamateater on Tallinnas olemas ja Paide inimene saab seal käia. Eestisse ei ole vaja juurde sellist teatrit nagu juba on. Katsume otsida oma.

Meie soov on, et loodavas teatris oleks aega proovide tegemiseks. Tulla ära linnakärast ja mürast, keskenduda, otsida, süveneda. Teha tööd – kolm ja pool kuud ühe lavastusega, kui vaja. Ja kui vaja, siis 18 tundi päevas. Selline unistus ja tahtmine. Ideaal. Ma ei ole nõus enne 35. eluaastat ideaalist loobuma.

Kas on plaan kutsuda Paidesse lavastama ka teisi?

Absoluutselt. Seisev vesi läheb mürgiseks, seda on vaja segada võimalikult palju. Tuleb luua ja anda võimalusi põnevate inimesetega kohtumiseks ja koostöö tegemiseks.

Teater ei ole ainult see üks õhtune kokkusaamine teatritegijate ja publiku vahel. Teater peaks, eriti kui ta on Paides, oma käe välja sirutama võimalikult kaugele. Olema valmis värvima planku ja valmis tädi Maretile puid lõhkuma. Olema aktiivne arvamusjõud ühiskonnas.