Me oleme sinuga, Raivo, kakelnud ja kallistanud. Sõbraks saime alles siis, kui mulle aru pähe hakkas tulema. Veel hiljuti pidasid sa mu Balti jaama trammipeatuses kinni ja hoiatasid sõbralikult liigse usalduslikkuse eest. Kümme aastat tagasi – siis tegime esimese pika intervjuu – sõnastasid oma mure nõnda: „Aga kadedusest kasvab välja intriigitsemine, õelutsemine, vastutöötamine. Kahjuks muutub loomulik kadedus pahatahtlikkuseks tihedamini kui tahaks.” Ometi rõhutasid ikka ja alati, et teater peab rääkima sellest, mille pärast süda valutab.
Pärast Teist maailmasõda võttis Lääne-Euroopas paarkümmend aastat aega, enne kui Goethe ja Schiller taas lugemiskõlbulikuks muutusid. Veel kümmekond aastat tagasi arutas mu siis koolidirektorist sõber, kes saksa elektroonilist muusikat fännas, selle üle, kuidas keegi saksa muusik ei saanud Saksamaal välja anda lugu, kus oli juttu labidatest. Taust siis see, et sõjaväe pisikesed labidad oli Teises maailmasõjas mõrvarlikeks relvadeks.
Sel suvel näeb Eesti teatripublik tuumapommiloomise juures tegev olnud Albert Einsteini viimase armastuse lugu. See on maailmakuulsa vene dramaturgi Aleksandr Gelmani näidendi maailmaesietendus.
„Einstein ja Margarita“ esietendub Olustveres 8. juulil. Ajal, mil maailm lUkraina sündmuste valguses kogu vene kultuuri tühistab, tundub see ettevõtmine intrigeerivalt riskantne. Näidendis ütleb Albert Einstein muuhulgas: „Margarita, need pommid, mille loomisega oli mul otsene suhe, hävitasid kakssada tuhat süütut jaapanlast …” Margarita vastab: „ See on kohutav tragöödia jah, aga sina ei vastuta selle eest!” Einstein /teravalt, ärritunult/: „Ära räägi!”
Eesti tänavuse suveteatri üks märksõna on panoraamsus koos lavavõitlusega. TEMUFI sõpruskonna produtseeritav „Einstein ja Margarita“ paistab siin olevat meeldiv erand. Seda dialoogi mahub korraga vaatama 90 huvilist.
Näidendist, elust ja sõjast me ümber ja sees räägivad lavastaja ja peaosatäitja Peeter Tammearu ning tõlkija Jaak Allik.
Peeter Tammearu: teater magas oma koha ühiskonnas juba ammu maha
Peeter, näidendi pealkiri on algselt „Almar”. Sina olid pealkirjaks pakkunud „Einstein ja Margarita”. Kas ja milliseid seoseid sa näed selles loos Mihhail Bulgakovi kuulsa romaaniga?
Almar on nimepõim Albertist ja Margaritast. See ei kõlise eesti keeles nii hästi, ei tekita seoseid. Einstein ja Margarita on ilusam, ühte nime teab kogu maailm, teine jääbki Margaritaks. Seoseid võib tekitada ja need võivad tekkida, aga see pole kõige tähtsam.
„Sõda seab ajakirjaniku ette väga suure vastutuse ja rasked valikud,“ ütleb ajakirjandusõppejõud ja koolitaja Väino Koorberg. Tihti tuleb otsustada, kas olla eeskätt ajakirjanik või hoopis kodanik. Sest isegi üksainus foto võib muuta inimeste suhtumist sõjasse, kogu sõja kulgu.
„Kujutame ette, et oled ajakirjanik, kes pildistas Mariupoli sünnitushaigla pommitamist,“ toob Koorberg äsjaste sündmustega seonduva näite. „Sõda on läbi saanud. Haagis käib kohtuistung. Kas sina kui ajakirjanik peaksid seal esinema tunnistajana? Kui neutraalne vaatleja esineb tunnistajana, siis edaspidi hakatakse kõiki ajakirjanikke, kes säärastesse olukordadesse satuvad, automaatselt maha tapma. Samas – kuritegu, süü inimkonna vastu on nii suur, et ajakirjandus ei tohiks tunda ennast eemalseisjana.”
Ajakirjaniku valikutest – ja mitte ainult sõjaaegseist – rääkides kasutab enne pragusi ameteid üle kahe kümnendi ajakirjaniku ja toimetaja ametit pidanud Koorberg alatasa sõnapaari „väga keeruline“. Seadus üldjuhul ei ütle, kuidas ajakirjanik toimima peaks.
Märkad sa seoses sõjaga Ukrainas muutust ajakirjanduses?
Ikka märkan. Sõda on ajakirjanikule alati hästi raske teema. Raske selles mõttes, et ühtpidi kuulub sõda … Kuidas ma seda viisakalt ütleksin …?
Huvitav, kas see on midagi kirjutaja enesetapu laadset alustada esseed nõnda: püsivad väärtused – usk, lootus ja armastus – ei leia enam kohta, kus neid hoida. Pea saab täis veriseid ja varemetes pilte. Kui need eelnimetatud kuskilt rõhutusse ilmuvadki, siis on see kui hüüdja hääl kõrbes. Aga võib-olla ongi vara veel.
Keegi nutikas riputas veebiavarusse Vladimir Võssotski, laulmas laulu „Moskva – Odessa”. Odessa pommitamist alles plaaniti. Kuulasin ja nutsin.
Pühkisin silmad kuivaks ja… See, et Eesti kindral Brüsselis skandaalikeskmessse satub, ei ole mu jaoks sündmus ja ei ole üllatus ka.
Julia Augi lavastus „H** voine…” on maailmas tuule tiibadesse saanud. Samal ajal on Moskva ja Peterburi teatrid jätnud ära kõik etendused ja lavastused, kus Julia mängib või on lavastaja.
Vene Riigiduuma liige ajakirjaniku ja juristi haridusega Aleksander Hinštein kirjutab kurjustades 20. aprillil sotsmeedia kanalis Telegramm, et ta võttis lausa ühendust Moskva kultuurijuhiga, et kuidas saab olla nii, et selline Vene näitleja ja lavastaja, kes mitte ainult ei ole kodanikuna sõja vastu, vaid tegi Narvas ka sõjavastase lavastuse ja nüüd mängib Moskva kesklinna teatris.
