Loen kultuuriministeeriumi pressiteadet ja seda vahendanud ERRi portaali uudist ja saan teada, et era- ja munitsipaalteatritest sai kõige rohkem tegevustoetust Tallinna Linnateater. Kui see uudis veebi ilmus, oli selle illustratsiooniks Uku Uusbergi suurlavastuse „Nagu teile näib” foto. Mõne aja pärast see sealt kadus, ma ei tea, kas keegi tegijatest sai irooniast aru, et pilt viitas just sellele, mille kohta mina ütlen valetamine, diplomaatlikum ütleb pooltõde ja Shakespeare ütleb – nagu teile näib.
Loe edasi Andsime raha – loe kärpisime
Uusvaikus ja apokalüpsise klounid
Piiteri sõjavastase poeedi ja muusiku, ansambli DDT liidri Juri Ševtšuki laule lauldavat Vene–Ukraina sõjas mõlemal pool rindejoont. Muusik iseloomustab olukorda Venemaal nii: ühelt poolt valitseb maad uusvaikus ja teiselt poolt lärmavad apokalüpsise klounid.
„Uusvaiksed on need inimesed, kes püüavad elada vaikselt ja teha midagi väikest, aga head,“ ütles Ševtšuk hiljuti kirjandusteadlasele Galina Juzefovitšile antud intervjuus. Ta tõi näiteks, et keegi lavastab näidendi armastusest, keegi teeb väga ilusaid ja harmoonilisi puulusikaid.
Loe edasi Uusvaikus ja apokalüpsise klounid
Märt Treier: mulle tuletati meelde midagi äärmiselt olulist – inimene on ajutine
Üle veerand sajandi Vikerraadio hommikuprogrammi juhtinud Märt Treier on pärast juunikuus juhtunud tervisejõnksu, n-ö eksistentsiaalset hoiatust, äratajaks olemist koomale tõmmanud. Ta korjas kokku oma seni avaldamata ilukirjanduslikud lood, kirjutas pooled juurde ja ilmutas raamatu.
Veel järele jäänud aastalõpu sõidab Märt Treier – ütleb, et bussi või rongiga – uut raamatut „Ära. Laulud laokil inimestest“ tutvustama ligi neljakümnesse maaraamatukogusse ja külakeskusesse. Et Märt Treier raamatu kirjutab, üllatab mind vähem kui see, et ta kasutab inimestega kohtumistele sõiduks ühistransporti.
„Huvitav, et bussijuhi käest ei küsi keegi, kuhu tema kõik satub ühe nädala jooksul. Mõne raamatukogu juures käib ta ühel päeval kuus või kaheksa korda.“
Märt ütleb, et pakkus oma „õrna hinge“ ja uue raamatu välja ning kohad, kuhu ta nüüd külla läheb, olid need, kust kutse saabus.
Selgub, et see ei ole esimene kord nii teha. Oma eelmise raamatuga „Ennäe inimest“ tegi ta läbi samasuguse tuuri üle Eesti. „Ma igatsen vestlusi,“ ütleb Märt ja kinnitab, et tema uues raamatuski on vestlused.
***
Ütled, et sind kutsutakse kohtuma. Tähendab, et oled populaarne?
Alustad kohe provokatsiooniga.
Loe edasi Märt Treier: mulle tuletati meelde midagi äärmiselt olulist – inimene on ajutine
Helle Meri – naine, kelle asi oli olla alati presidendist samm tagapool
Helle Meri (14.03.1949–08.11.2024)
Ja läksidki koos oma saladustega. Naine, kes mulle ütles mere keskel, et rumalusel ei ole õigustust. Ja et kui rumalus juba on, siis võtab see väga palju ruumi.
Kui me 2007. aastal Sul külas käisime, olid mulle enne karmid sõnad peale loetud, et üle pooleteise tunni Sa meile ei pühenda. Lennart oli vaid aasta surnud ja mulle tundus, et Sa ei taha väga suhelda. Tegelikult jäime terveks päevaks teie koju Kabelineemel. Poolsaarele. Ma arvan, et veidi sellepäarast ka , et armastasime teatrit.
Loe edasi Helle Meri – naine, kelle asi oli olla alati presidendist samm tagapool
Lavastaja Ivar Põllu: sellist illusiooni mul veel pole, et minu teatri toetamine on Eesti põhiseaduslik eesmärk
Ivar Põllu sai 50aastaseks, lavastab Tallinnas Noorsooteatris „Alice imedemaalt” ja räägib hullumeelsete ideede ja otsingu vajalikkusest teatri- ja kultuurimaastikul. See väldib tema jaoks mugavust, mis tapaks kunsti.
Kohman kuidagi nii, et nekroloogi peale on sul vara mõelda, aga… ja jään sinna aga peale toppama. Ivar lõpetab mu lause välkkiirelt: „Aga peab valmis olema.” Ma siis täpsustan, et kumba ta tahaks: kas et rõhutataks tema muusikuteed „Genialistides” või pigem Tartu Uue Teatri loomist ja lavastamist? Ivar on mõnusalt eneseirooniline, öeldes, et otsustama peab nekroloogi kirjutaja või see, kes selle tellib! Ja kui ei tellita, siis nekroloogi pole.
Kuidas sa oma vanusesse suhtud?
Neist, kes tulevad praegu teatrisse, olen poole vanem. Ega me ise ju täpselt ei tea, kuidas teised meid näevad. Kas sa ise noorena nägid 50aastaseid? Ei näinud ju. Kui ma olin 25, siis viiekümnesed ei olnud küll mingiks eeskujuks. Nad olid aktsepteeritud, kuid siiski mõttetud vanainimesed. Kui ma läksin Endlasse 1999, Aare Laanemets oli 50, täiesti vana kaader. Jüri Vlassov ka… Nad olid täies elujõus, aga mõte käis ikka kuidagi nii, et las nad ka teevad, aga see ei loe. Et las nad teevad, aga see on mineviku muusika. Nii ma siis mõtlesin.
Loe edasi Lavastaja Ivar Põllu: sellist illusiooni mul veel pole, et minu teatri toetamine on Eesti põhiseaduslik eesmärk
Vahel tuleb täiskiirusel kihutavast rongist enesekaitseks maha hüpata
Kuhu kihutab kiirrong nimega Eesti Vabariik?
Kuulan majandusuudiseid ja juba ammu ei tee ma seda väga tähelepanelikult, sest olgu nii või naa, ma midagi parata ei saa. Keerukad ajad on ja lähevad veel keerukamaks – nii majadusega tegelejad ütlevad. Ja need muud tunnevad seda kõige paremini toidupoes.
Kultuuri jälgin tähelepanelikumalt, kuigi ka seda, et kultuurile on muude hüvede nimel kerge käega lüüa, ma tean.
Ei huvita
Siis loen Õhtulehest Jaanus Kulli intervjuud Pääru Ojaga ning kujutan ette, millise laviini see vallandab. Pidin pettuma, sest tegelikult ei järgnenud mitte midagi. Valus tõde, mille Pääru välja ütles, mattus muu mudru sisse. Nagu enamasti.
Loe edasi Vahel tuleb täiskiirusel kihutavast rongist enesekaitseks maha hüpata