Monoloog

Kuningas on surnud, elagu kuningas? Jõgeva luulepäevad jätkuvad

Lisa kommentaar

Meie seast aasta eest ootamatult lahkunud Jõgeva legendaarse õpetaja Lianne Saage-Vahuri elutööd – kooliteatrite üle 30 aasta peetud luulepäevi–jätkavad nüüd ta õpilased.

Betti Alverile pühendatud põhikooliõpilaste luulepäevadele „Tuulelapsed” oli läinud nädalavahetusel tulnud lapsi Vastseliinast Kuressaareni – 17 truppi, milles üle 200 osaleja. Mängiti Ellen Niidu luulest lähtuvaid lühilavastusi.

Luulepäevade nõukoja uus liige, Ellen Niidu tütar Maarja Undusk ütles, et Jõgeva võiks külmapealinna tiitli vabalt luulepealinna oma vastu vahetada.

Loe edasi Kuningas on surnud, elagu kuningas? Jõgeva luulepäevad jätkuvad →
Dialoog

Kristiina Ehin: „Eestis on ebaviisakas olla liiga viisakas”

Lisa kommentaar

Kirjanik Kristiina Ehin, keda mõnigi kord kujutatakse lehviva haldjana, on hoopis elu vaatlev ja seoseid märkav tark naine, vana aja inimene. Äsja ilmus tema romaan „Südametammide taga“. Just tuli ta tagasi Austraaliast pikalt esinemiste reisilt. Seal kogetud ootamatu seik tõestas, et praeguse segipööratud maailma eest pole võimalik kuhugi põgeneda.

Küsin Kristiinalt tema Tartu koduses nõiaköögis alustuseks, mis on seal ringi liikuva halli kassi nimi. Aga tema räägib mulle hoopis abikaasa Silver Sepast, et too on Saksamaal kontserte andmas. Kui ma pisut utreerides imestan, et tal on ikka veel tahtmist Silverist rääkida, vastab Kristiina täiesti tõsiselt: „Muidugi. Nagu sa raamatustki näed.“

Millepärast on siis su uues romaanis „Südametammide taga“ Silverit nii palju?

Loe edasi Kristiina Ehin: „Eestis on ebaviisakas olla liiga viisakas” →
Dialoog

Moskva–Pariis–Tallinn. „Lasnamäelased võiksid samastuda kahe sünnimaalt ära tulnud inimesega“

Lisa kommentaar

Kunstihoone Lasnamäe paviljonis on vaadata kahe Moskvas sündinud eriilmelise kunstniku näitus. Vladimir Jankilevski emigreerus küpses eas Nõukogude Liidust, Valeri Vinogradov õppis kunsti Tallinnas, elab ja töötab siin. Näituse tutvustuses seisab, et see otsib vastust küsimusele, kuidas mõjutab kahe sarnases kultuuriruumis ja poliitilises kliimas kujunenud kunstniku loomingu kulgu nende elukäik.

„Meie ees on kaks elu, millest üks on elatud ja teine kaua elanud,“ ütleb näituse kuraator Tamara Luuk. Maailmanimega avangardist Vladimir Jankilevski (paguluses Yankilevsky) suri Pariisis 2018. aastal veidi enne oma 80. sünnipäeva. Nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt tunnustatud Valeri Vinogradov on 72aastane ja tal on seljataga oma pikk käidud tee.

„Võrreldes enamasti noorepoolse kunstiga, mida oleme paviljonis näidanud, on see näitus paratamatult ka austusavaldus,“ tõdeb Luuk. „Ja lootus, et lasnamäelased, kellest enamik ei ela ei eesti ega ka vene kultuuriruumis, võiksid uhkust tunda ja samastuda kahe sünnimaalt ära tulnud nõukogude inimesega, kes lõid ja loovad ühiskonnas, mille kodakondsuse nad on valinud.“

***

Tamara Luuk: Mida peaks teadma Vladimir Jankilevski kunsti vaadates?

Loe edasi Moskva–Pariis–Tallinn. „Lasnamäelased võiksid samastuda kahe sünnimaalt ära tulnud inimesega“ →
Dialoog

Rimma Jankilevski: Me ei võidelnud Nõukogude võimuga, me elasime oma elu.

Lisa kommentaar

Enamasti saadab Vene 1960.–1970. aastate avangardistidest kunstnikke dissidentide oreool, agaVladimir Jankilevski lesk Rimma annab neile sootuks teise tähenduse. Võimuülese ja kultuurikeske.

Rimma ja Vladimir tutvusid 1957. aastal ülikoolis õppides ja elasid koos kuni Vladimiri surmani 2018. aastal. Kunstnik Valeri Jankilevski on öelnud, et kui tahta kukutada Vene võimu, peab võtma kätte püssi, mitte minema seda hävitama oma maalidega. Rimma Jankilevski ütleb mulle esimese asjana, et kardab intervjuud. Vastan, et kardan ka.

Rimma, kas teie käisite ka detsembris 1962 avangardistide kurikuulsal näitusel Moskva Maneežis, kus tolleaegne NSV Liidu partei- ja valitsusjuht Nikita Hruštšov kunstnikke soperdajateks ja pederastideks nimetas?

Loe edasi Rimma Jankilevski: Me ei võidelnud Nõukogude võimuga, me elasime oma elu. →
Monoloog

Kullervo: Kättetasumine on minu õnn

Lisa kommentaar

Väiketeatri VAT suurlavastuses „Kullervo“ jääb inimesest, kui ta sureb või tapetakse, järele veerev kivi. Pääru Oja peaosas mängib oma kättemaksust juhinduva kurjategija seestpoolt paiskuva evaldhermakülaliku sarmiga kangelaseks.

Kullervo hoiatab: sõda sünnitab miljonites süütunnet ja kättemaksuiha

Lavastaja Aare Toikka on „Kalevalast“ pärit Kullervo loo oma nägemust mööda, andmaks eepose loole tänapäevast hõngu, uueks kirjutanud. Kavalehel on kirjas tegevuse aeg – „muinasaeg, me tänastes meeltes“. See on üsna täpne. Julm lugu julmas maailmas. See, et Kullervo ei saa oma saatuse vastu ja teeb vaid kurja, isegi kui plaanib head, on jäänud.

Kogu tegelaste galerii räägib poeetilisemas keeles kui meie nüüdisajal. Tegevuskohtade nimed on Untola, Ilmarila, Kalajärve kallas, Tedreraba ja lõpuks ka Toonela värav.

Loe edasi Kullervo: Kättetasumine on minu õnn →
Monoloog

President Ilves frakis ja Toomas Hendrik hommikumantlis

Lisa kommentaar

Jaan Tootsenil on nüüd oma film preestrist (Vello Salo. Igapäevaelu müstika, 2018), film teadjamehest (Fred Jüssi. Olemise ilu, 2024) ja film valisejastToomas Hendrik Ilves. Kikilipsuga mässaja, 2024). Ilmselgelt võiks nüüd ta järgmine film tulema sõdurist.

Tundub, et Jaani uuele filmile annab täpseima iseloomustuse president Ilvese kõneõpetaja Jaak Prints, kes sõnastab selle filmi ühes stseenis filmi mõtte hoopis presidendile näpunäiteid jagades: „Niipea kui inimene on laval isiklik, ta haarab mind kaasa. Ma olen kohe temaga. Ohh! Inimene on minu ees, mitte mingisugune institutsioon. Inimene! Isik,” räägib Jaak Prints ja president kogu oma välises hiilguses, sabakuues ja ametiketiga, vastab: „Proovime.”

Loe edasi President Ilves frakis ja Toomas Hendrik hommikumantlis →

Loe, see loeb