Vaatleja: „Kalaranna 28” mudeldab me ühistunde puudumist

See Uku Uusbergi näidendi ja lavastuse tõlgendus on kirjutatud suunaga neile vaatajatele, kes nähtut-kuuldut on igavaks nimetanud.

Linnateatri 2022. aasta suveetenduse „Kalaranna 28” kunstiliseks vasteks on Pieter Bruegel vanema maalid. Näiteks „Karnevali ja paastu võitlus“, 1559.

Väljas ja sees

Suveetendused on välistele stiihiatele ikka avatud. Ka Merekindluse hiigelsuures hoovis mängitud „Kalaranna 28“ kohal kõrgus õhtune taevas, meretuul kohises puudes ja kajakad kiljusid. Kindluse sein publiku ees aga oli kujundatud mitme pääslaga kortermaja fassaadiks, mille sisemuses peituv intiimsus etenduse kulgedes hoovi valgus. Esimestest stseenidest oligi selge, et maja ees, „väljas“ etenduv lugu peegeldab maja „sees“ peituvaid tagamaid. See sisemise ja välise, intiimse ja avaliku üheaegsus kuulub ju iga teatritüki juurde, kuid „Kalaranna 28“ puhul kujunes asjade peiduspoole ja välisuse vahelisest kontrastist üks etendust läbiv kujund, mida vaimukate juhtumite vaheldusrikka jadaga nauditavalt sisustati.

Loe edasi Vaatleja: „Kalaranna 28” mudeldab me ühistunde puudumist

Kodutunne on inimese patarei

Uku Uusberg juhatab Linnateatri väikeste lavade suurepärased näitlejad suurele lavale särama. Patarei merekindluse ühes sisehoovis just esietendunud näidend ja lavastus „Kalaranna 28” loob kohapeal ja näitab üsna tõest maailmamudelit, milles publikul jagub samastumisi ja äratundmist.

Ma ikka kehitan õlgu, kui satun lugema kellegi teatrikirjutist, kus just alguses räägitakse iidamast ja aadamast, ajaloost ja põlisväärtustest. Mõtlen siis, et ju lavastus ei kõnetanud kirjutajat. Nüüd teen ise sedasama, aga rõhutusega, et argipäev on suurem kui teater. Lisaks on see, mida kirjeldan, mu jaoks selle õhtu ja nähtu meelelaadi jätk.

Loe edasi Kodutunne on inimese patarei

Raivo Trass, vana mees jõudis koju

Me oleme sinuga, Raivo, kakelnud ja kallistanud. Sõbraks saime alles siis, kui mulle aru pähe hakkas tulema. Veel hiljuti pidasid sa mu Balti jaama trammipeatuses kinni ja hoiatasid sõbralikult liigse usalduslikkuse eest. Kümme aastat tagasi – siis tegime esimese pika intervjuu – sõnastasid oma mure nõnda: „Aga kadedusest kasvab välja intriigitsemine, õelutsemine, vastutöötamine. Kahjuks muutub loomulik kadedus pahatahtlikkuseks tihedamini kui tahaks.” Ometi rõhutasid ikka ja alati, et teater peab rääkima sellest, mille pärast süda valutab.

Loe edasi Raivo Trass, vana mees jõudis koju

Elamine pole vaid söök ja soe tuba

Pärast Teist maailmasõda võttis Lääne-Euroopas paarkümmend aastat aega, enne kui Goethe ja Schiller taas lugemiskõlbulikuks muutusid. Veel kümmekond aastat tagasi arutas mu siis koolidirektorist sõber, kes saksa elektroonilist muusikat fännas, selle üle, kuidas keegi saksa muusik ei saanud Saksamaal välja anda lugu, kus oli juttu labidatest. Taust siis see, et sõjaväe pisikesed labidad oli Teises maailmasõjas mõrvarlikeks relvadeks.

Loe edasi Elamine pole vaid söök ja soe tuba

Geenius Albert Einsteinil oli oma salapärane Margarita

Sel suvel näeb Eesti teatripublik tuumapommiloomise juures tegev olnud Albert Einsteini viimase armastuse lugu. See on maailmakuulsa vene dramaturgi Aleksandr Gelmani näidendi maailmaesietendus.

„Einstein ja Margarita“ esietendub Olustveres 8. juulil. Ajal, mil maailm lUkraina sündmuste valguses kogu vene kultuuri tühistab, tundub see ettevõtmine intrigeerivalt riskantne. Näidendis ütleb Albert Einstein muuhulgas: „Margarita, need pommid, mille loomisega oli mul otsene suhe, hävitasid kakssada tuhat süütut jaapanlast …” Margarita vastab: „ See on kohutav tragöödia jah, aga sina ei vastuta selle eest!” Einstein /teravalt, ärritunult/: „Ära räägi!”

Eesti tänavuse suveteatri üks märksõna on panoraamsus koos lavavõitlusega. TEMUFI sõpruskonna produtseeritav „Einstein ja Margarita“ paistab siin olevat meeldiv erand. Seda dialoogi mahub korraga vaatama 90 huvilist.

Näidendist, elust ja sõjast me ümber ja sees räägivad lavastaja ja peaosatäitja Peeter Tammearu ning tõlkija Jaak Allik.

Peeter Tammearu: teater magas oma koha ühiskonnas juba ammu maha

Peeter, näidendi pealkiri on algselt „Almar”. Sina olid pealkirjaks pakkunud „Einstein ja Margarita”. Kas ja milliseid seoseid sa näed selles loos Mihhail Bulgakovi kuulsa romaaniga?

Almar on nimepõim Albertist ja Margaritast. See ei kõlise eesti keeles nii hästi, ei tekita seoseid. Einstein ja Margarita on ilusam, ühte nime teab kogu maailm, teine jääbki Margaritaks. Seoseid võib tekitada ja need võivad tekkida, aga see pole kõige tähtsam.

Loe edasi Geenius Albert Einsteinil oli oma salapärane Margarita

Väino Koorberg: Sõda on targa ajakirjaniku teema

Sõda seab ajakirjaniku ette väga suure vastutuse ja rasked valikud,“ ütleb ajakirjandusõppejõud ja koolitaja Väino Koorberg. Tihti tuleb otsustada, kas olla eeskätt ajakirjanik või hoopis kodanik. Sest isegi üksainus foto võib muuta inimeste suhtumist sõjasse, kogu sõja kulgu.

„Kujutame ette, et oled ajakirjanik, kes pildistas Mariupoli sünnitushaigla pommitamist,“ toob Koorberg äsjaste sündmustega seonduva näite. „Sõda on läbi saanud. Haagis käib kohtuistung. Kas sina kui ajakirjanik peaksid seal esinema tunnistajana? Kui neutraalne vaatleja esineb tunnistajana, siis edaspidi hakatakse kõiki ajakirjanikke, kes säärastesse olukordadesse satuvad, automaatselt maha tapma. Samas – kuritegu, süü inimkonna vastu on nii suur, et ajakirjandus ei tohiks tunda ennast eemalseisjana.”

Ajakirjaniku valikutest – ja mitte ainult sõjaaegseist – rääkides kasutab enne pragusi ameteid üle kahe kümnendi ajakirjaniku ja toimetaja ametit pidanud Koorberg alatasa sõnapaari „väga keeruline“. Seadus üldjuhul ei ütle, kuidas ajakirjanik toimima peaks.

Märkad sa seoses sõjaga Ukrainas muutust ajakirjanduses?

Ikka märkan. Sõda on ajakirjanikule alati hästi raske teema. Raske selles mõttes, et ühtpidi kuulub sõda … Kuidas ma seda viisakalt ütleksin …?

Loe edasi Väino Koorberg: Sõda on targa ajakirjaniku teema

Loe, see loeb