Kuidas on sündinud Raplamaa kohanimed, millest üllatavalt paljud algavad r-tähega? Kuidas sealsed inimesed endale perenimed said? Millised nimed on Raplamaal populaarsed praegu? Milline on Raplamaa murdekeel? Need on vaid mõned küsimused, millele leiab vastuse Raplamaa koguteose värskelt ilmunud kolmandast osast.

Esmaspäeval esitetud uues raamatus leidub keeleinimeste tähelepanek, et huvitava joonena torkab just Raplamaal silma r-alguliste kohanimede rohkus – eriti Rapla kihelkonnas (Raela, Raikküla, Raka, Rapla, Riidaku, Rõkalu, Rõue, iidne Rakvere talu Lipametsa külas –, mis tundub kõvasti ületavat tavalist r-hääliku sagedust sõnade alguses.

Värskest raamatust saab lugeda näiteks sedagi, millele toetub raplamaalaste keel ning kus paiknevad silmapaistvamad küla- või aleviarhitektuuri näited.

Anne Ummalas, Raplamaa rahvarõivaste entusiast ja meister, oli esitlusele tulnud rahvariietes.

Mulle tundub, et meil käib inimeste totaalne hirmutamine. Hirmutatakse isegi aastaaegadega. Kas on võimalik rahul olla, kui sulle pidevalt meelde tuletatakse, et kõik liigub allamäge? Äkki me ei peagi rahul olema oma eluga?

Mu jaoks unustamatu Maalehe toimetaja, aga ka tõlkija ja muidu teadjamees Mati Soomre 2012. aastal hoopis ühes teises kontekstis kirjutas: „Kui juuksekarva tõe ja täpsuse huvides lõhki ajada, ei öelnud Ristiotsa Rein Kirsimäe Jaagule Juhan Liivi jutus „Peipsi pääl” mitte „Jaak, kurat, jalad põhjas!”, nagu seda on musttuhat korda tsiteeritud, vaid „Jaak, maa, kurat, jalad on juba põhjas!””

Ses Juhan Liivi loos lubavad mehed, kui nad uppumisest pääsevad, kirikule kroonlühtri. See lugu on kirjutatud 19. ja 20. sajandi vahetusel. „Lühter on lühter,” mõtleb Rein ja kingib kroonlühtri asemel väikese küünlajala. Ja tee või tina, ikka mõtled, et inimese olemuses ei ole sajandiga mitte midagi muutunud. Keskkonnaminister lubab raiemahtu vähendada siis, kui kriis on möödas. Aga mis siis on, kui kriis möödas, ei osata prognoosida. Nii et – hea on lubada.

Kõik etendused, mida tänavusel Draama festivalil vaatasin, olid omal moel kantud maailmalõpu meeleoludest. Klaariti suhteid maailmas sündivaga ja see omakorda klaaris minu kui vaataja soovi leppida sellega, et on 21. sajand.

Anton Tšehhov kirjutas ajastulõpuhõngulise „Kirsiaia“ 20. sajandi hakul. Üks kaduv elulaad pidi tegema ruumi teisele: magusalt lõhnanud ja maitsenud kirsiaed raiuti, et saaks ehitada maju.

Kitsalt Eesti asja ei aetud. Protestiti mustvalge maailmapildi vastu, mis ka me väikeses vabariigis maad võtnud on.

Ukraina sõja hingus. Kas see on minu, vaataja peas või on see sees ka neis lavastustes, mida nägin? Äkki lavastustes ei olegi, aga on neis mänginud näitlejate peades?

Ja ikkagi on teater pisut ka pelgupaik.

Paide teatri trupi lõpetamise taustal mõjub eriti rõõmustavalt see, et Raplas on moodustatud väikelinna teater. 3.septembril näitas vaid noortest meestest koosnev trupp Kuusiku mõisa taga oma esimest lavastust nimega „Risti rahvas”.

Etendus on lõppenud. Jätke need mehed meelde: paremalt Reio Blond (saab kallistust), Raigo Saariste, Sten-Olle Moldau, Andres Sahkur, Eerik Robert Ots, Ursel Tilk ja Valter Uusberg.

Julgen uue tetritrupi sündi kinnitada ennekõike tänu sellele ühisele energiale, mida kiirgas kokku mänginud trupp.

Küsisin asjaosalistelt, kas on plaanis jätkata. Nii näidendi autor Eerik Robert Ots kui ka lavastaja ja kaasautor noortele toeks olev Valter Uusberg kinnitasid, et juba tegeldakse uue materjali proovideks ettevalmistamisega.