Ivar Tröner: Gunnar Aarma elutarkused on ajatud

Vaatan seda raamatu esikaane pilti. Gunnar Aarma näojooni ja ilmet. Mõtlen sellest kuidas meil ei ole enamasti kommet vana mehe pilti raamatute esikaantele panna. Siin see on ja ta tõesti kõneleb enda eest. Mõtlen ikka ja jälle sellest, kuidas Gunnar lapselaps, mu sõber mitte kunagi kui vanaisa õpetustest oleme rääkinud, ei ütle vanaisa vaid ikka TAAT.

Raamatu „Gunnar Aarma. Täiesti vaba mees” (Kirjastus SE&JS) koostaja Ivar Tröner üteleb, et Gunnar Aarma eluatarkuse filosoofia on aidanud tuhandeid ja aitab tuhandeid ka täna.

Suured akadeemilise filosoofia küsimused: Mis on elu? Mis on elu mõte? Mis on kannatuse mõte? „Kuidas kannatustest õppida? … seda kõike käsiteleb Gunnar Aarma oma elutarkusest lähtuvalt ja tänu sellele jõuab see inimestele, lugejatele ligemale, kui akadeemiline samade küsimuste käsitlus. Gunnar Aarma lähenemine elule on heatahtlik ja inimest arvestav. Raamat „Täiesti vaba mees” annab lugejale Gunnar Aarma mõtteloolise kontsentraadi.

Elutarkuse filosoofia

Loe edasi Ivar Tröner: Gunnar Aarma elutarkused on ajatud

Liivi Künnapu: Vanem vend on alati hea, aga kui ta on Lembit Ulfsak, siis on veel parem

Ta oli mu vanem vend oma elu lõpuni. Käis me kodus, vaatas aia üle. Uuris, kuidas kõik kasvab. Õpetas. Vanem vend, ükskõik, kes ta on, on hea, aga kui ta on Lembit Ulfsak, siis on veelgi parem!” Nii räägib oma näitlejast ja lavastajast vennast arhitektuuriajaloolane Liivi Künnapu.

Me kohtume Liivi Künnapuga pärast seda, kui olen läbi lugenud värske raamatu Lembit Ulfsakist. Noorem õde oli mõistagi nende seas, kes raamatu kirjutanud Eero Epnerile Lembitut meenutas.

Loe edasi Liivi Künnapu: Vanem vend on alati hea, aga kui ta on Lembit Ulfsak, siis on veel parem

Jüri Arrak: Alateadvusesse koguneb kogu aeg. Kõik on üks

Jüri Arrak 19362022

Jüri Arrak on nüüd pilditaguses maailmas. Vaid aasta tagasi ütles ta ise, et pilditagune maailm on maalide sees. Täna on see tõdemus, jah, igavikuline. Ma tõesti mõtlesin, Jüri, et Sa oled igavene, sest Sinu eluusk… Sa olid vanaks saades noor. Ja seda oli uhke näha, kuulda, tunda. Andis elujaksu.

Sellel pühapäeval, kui ei olnud veel tulnud teadet, et Sind enam pole, rääkis David Vseviov Müstilise Venemaa saates Nikita Sergejevitš Hruštšovist. Sulaajast ja sellest, kuidas ta Moskvas avangardistide näituse laiali peksis.

Loe edasi Jüri Arrak: Alateadvusesse koguneb kogu aeg. Kõik on üks

Lennart Meri küsib Jaan Krossilt: „Miks Juhan lahkus?”

Moto: Näidendi II vaatus, 6. episood „Skandaalid:

Jaan Kross (valvsalt): Oot, oot, Juhan Viiding? See vaevab sind?

Lennart Meri (ettevaatlikult): See pole… niipalju vaev, kui midagi muud.

Jaan Kross (sama ettevaatlikult): Sa ehk, … no kui minu aimamiste suunakompass rikutud pole, siis… sa oled vist solvunud? Sinu riik ikkagi!”

Viimsi Artiumis esietendunud Jaak Jõerüüdi näidend „Lennart. Pöörtooliaastad” on esimene julge katse käsitleda me lähiminevikku kunstiliselt. Kui ma polnud veel etendust näinud, sõnastasin, et „lähiminevikku vaatav lavastus valmistab ette me tulevikku”. Lavastust näinuna julgen kinnitada, et just see aimdub ka lavastustervikust.

Austuseks mõned nähtud lavastust iseloomustavad märksõnad – tegemist on puhtalt sõnateatriga, tegemist on intellektuaalse teatriga.

Lugu, mis peaks defineerima 30 aasta tagust aega, osutub aja voolus täna ilmselt isegi tähtsamaks, kui siis, kui mängitud sündmused juhtusid.

Ivo Uukkivi, kes mängib esimest Eesti iseisvuse taastamise järgset presidenti, paneb Lennart Meri sõnade sisse ka oma soovi. Soovi, milline võiks me riik olla, millisest aust ja moraalist lähtuma, ja see andis ta osale ja sõnadele mitmekordse võimenduse.

Loe edasi Lennart Meri küsib Jaan Krossilt: „Miks Juhan lahkus?”

Tõnu Õnnepalu: „Õndsad on need, kes elus midagi ei „väljenda”, kes lihtsalt elavad.”

Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu raamat „Kirjad” kujutab endast kirjavahetust. Sellest rääkimiseks näis ainuvõimalik kirjutada autoritele kiri.

Pühapäeval, 9. oktoobril. Raplas

Tere, Tõnu ja tere, Jaan

No hakatuseks ja kõigepealt suur tänu teile mõtlemast ja mõtteid jagamast mitte ainult omavahel, vaid kõigiga, keda huvitab. Samas ei teagi, kas ja kuidas see kirjanikega on, kas nad annavad oma mõtteid kadedalt ära või on see loomulik sund. Olgu kuidas on, nüüd need kirjad on raamatus ja see on hea Eestimaale ja maalastele. Taevastele küllap niisamuti, mis siis, et nendelt just palju vastuseid pole tulnud.

Mul oli kange tahtmine selle kirja tervitamise juurde lisada see, kuhu ma enda meelest kirjutan. Kellele, on selge, aga kuhu… Jaan on eikusagil (kõikjal), Tõnu on veerev kivi.

On täiskuu ja sügis. Hilisõhtul, kui ennast magama sättisin, teile mõeldes, paistis aknast sisse täiskuu. Vaatasin teda tükk aega ja märkasin ka ühte väikest tähte. No teadagi, kelle ma selleks mõtlesin. Nüüd on varahommik, kõik ümberringi veel magab, sajab ilusat aeglast sügise vihma ja kuu on impressionistlik. Kuu on udusse mähitud ja tähte enam ei näe.

Teate, kui see teie kirjade raamat minuni jõudis, siis ma kohe otsustasin, et loen seda aeglaselt ja kiirustamata. Niimoodi, et lasen raamatul endaga kaasas käia, portfellis mu liikumisi kaasa teha. Lasin tal olla nii, et ta ise sai kaua mu silme ees olla. See tundus kuidagi ainuvõimalik, sest need kirjad rääkisid mu jaoks elu valust ja sellest, et valus see võlu ongi. Äkki saab selle sõnastada ka nii, et teie mõlema kirjades on oskus tähele panna seda, mis meid kõiki ümbritseb, aga me ei pea seda tähtsaks. Märkamise oskus, jah.

Loe edasi Tõnu Õnnepalu: „Õndsad on need, kes elus midagi ei „väljenda”, kes lihtsalt elavad.”

Üllatus! Ülo Vooglaiu „Elanikust kodanikuks” ilmus usbeki keeles

Ülo Vooglaiu raamat „Elanikust kodanikuks“ ilmus äsja üllatuslikult usbeki keeles. Ei saa päris nii öelda, et ükski prohvet pole kuulus omal maal, aga see teos on hakanud lendama just endistes nõukogude vabariikides: lisaks vene keelele on raamat tõlgitud ukraina keelde ja ilmselt on tulekul kasahhikeelne väljaanne.

Ülo Vooglaid kirjeldab, kuidas talle ootamatult helistas Usbekistani ülikooli õppejõud ja küsis luba raamatut „Elanikust kodanikuks” avaldada. Helistaja rääkis, et on seda tõlkinud kaks aastat ja vahepeal isegi kahelnud, kas saab sellega hakkama. „Kuidas te sellesse suhtute?” küsis tõlkija Vooglaiult. Too vastas: „Väga tore. Mis mul selle vastu saab olla.”

Loe edasi Üllatus! Ülo Vooglaiu „Elanikust kodanikuks” ilmus usbeki keeles

Loe, see loeb