„Sisehääl sosinal: Raisk, raisk… venelane raisk… mitte sittagi ei näe… mida ma sihin, raisk… ainult kolmkümmend meetrit… aga nad ju ei halasta, raisk… kohe tapavad ära… kindla peale tapavad ära, raisk…” See on tsitaat Mart Kivastiku neljandast, mullu detsembris ilmunud näidendikogumikust „Kangelased”. Kivastik kirjutab nii, et tema näidendeid on vahest isegi põnevam lugeda kui laval näha.

Kogumikus „Kangelased” on neli näidendit: „Vares” Johannes Vares Barbarusest, „Kostja ja hiiglane” Konstantin Pätsist, „Sõdur” Johan Laidonerist ja „Kangelane”, mis on soomepoiste lugu. Näidendiraamatu pealkiri on küll „Kangelased”, aga ükski neist näidenditest ei ole mage kangelaslugu, nende põhipaatos on mu meelest hoopis selline, et lugeja ja vaataja saab pugeda näidendi tegelaste nahka ja mõelda – elust ja surmast, sellest, mis on väärtused meie elus.

Põhjust pessimismiks on. Ega keegi seda selgesõnaliselt välja ole öelnud, et maailm tegeleb taas kurjuse tasakaalu loomisega.

Kolm aastat tagasi – täiemahuline sõda Ukrainas polnud veel alanud – kirjutasin siinsamas, et Eesti otsib lahendusi ja kogu maailm otsib lahendusi. Eks mõtlesin siis kriisidest väljumist. Kahjuks muud pole leitud, kui alustatud sõdasid.

Eestis ei ole ka rumalust vähemaks jäänud. Kahjuks. Käiakse küll maailma kõrgetes koolides ja ma ei kahtle, et saadakse targaks. Aga see tarkus ei jõua me riigivalitsemisse. Või kui mõni tark jõuab, põletavad lollimad ta kiiresti läbi. Ehk siis nii: öelge mulle üks intelligentne inimene, kes ütleks täna oma noorele andekale, väärtusi austavale sõbrale, et võta sõbrad kaasa, aita me riiki. Lähed, ja sind pillutakse rumalusega sandiks ja see pole inimväärne.

Ma nii mõtlesin juba 2011. aastal, kui kinos Sõprus asutati Eesti Kultuurikoda. Noori andekaid inimesi oli palju koos. Mõtlesin veel: läheks ometi nii, et nad saaksid teha seda, mida armastavad – oma kunsti.