Maarja Kangrost sai hiljaaegu Eesti Kirjanike Liidu juht. Ta on esimene naine ses ametis. Rakvere teater on just samal ajal toomas lavale Kangro väga isiklikku lugu naiseks olemisest.

Räägime Maarja Kangroga inimese kujunemisest – kuidas mõjutas seda kasvamine loomingulises kodus, kirjanik Leelo Tungla ja helilooja Raimo Kangro tütrena. Räägime kirjandusest ja filosoofiast. Õige oleks küll öelda, et kirjutame, sest kirjanike liidu uuel juhil on parajasti väga kiire aeg ja silmast silma me seekord ei kohtu.

***

Te kirjanike liidu esimeheks valimise peale mõtlesin, kes naiskirjanikest on mu elu mõjutanud, ja välja mõtlesin, et see oli Astrid Lindgren – „Kalle Blomkvist” ja muidugi „Hulkur Rasmus”. Astrid Lindgreni miski hellus on kindlasti mu hinge silunud ja seda maailma õnnelikuma pilguga vaadata aidanud.

Nukker, kui olulisi naiskirjanikke on olnud ainult üks. Agatha Christie’it ehk lugesite lapsena ikka ka?

Loe edasi Maarja Kangro: tuleb ette olukordi, kus vastuhakk on ainus võimalus olla sa ise →

Ajendiks Jaan Tootsenilt uurida, milline on Ööülikooli vaimuseis, andsid neli uhiuut teledokumentaali sarjas „Laste Ööülikooli rännakud“. Ja täitsa juhuslikult saab esimese Ööülikooli saate salvestamisest sel kevadel juba 25 aasatat. Ööülikooli formaat on igivana: inimesed lõkke ääres – üks räägib, teised kuulavad.

Ööülikoolis peavad loenguid Eesti mõtlejad. Esimese loengu pidas Rein Raud – „Aja mõiste idas ja läänes”, ja teise loengu pidas Mihhail Lotman. See jõudis raadiosse esimesena ja salvestati Kalju Orro garderoobis Linnateatris 1999. aastal. (Kalju Orro oli Jaan Tootseni raadiorežii õpetaja. MM.) Jaan ei oska kohe plaks peast öelda, kui palju loenguid kokku on 25 aasta jooksul salvestatud. Räägib hoopis ühe kultuurilooliselt ägeda fakti: „Ma enda kaitseks ütlen. Kunagi, kui me alustasime Ööülikooliga, siis Mari Tarand võttis mu kinni ja ütles, et Jaan, vaata, et sa ei hakka neid saateid lugema ja 10., 50., 100. saate sündi tähistama. Tee muudkui saateid ja ära loe neid.”

Loe edasi Jaan Tootsen: Laste Ööülikooli eesmärk on tekitada mõtlemise mõnu →

Näitleja ja lavastaja Katrin Pärna elu on täis paradokse. Temast sai näitleja, sest ta vihkas Tartut – linna, kus on nüüd üle kahekümne aasta elanud ja vägevalt loonud. Pärn ütleb, et tõelise teatriarmastuse avastas ta alles siis, kui oli valmis teatrist loobuma. Ja oma isast tunneb ta praegu rohkem puudust kui lapsena.

Me jutuajamise jooksul üllatab vana tuttav Katrin mind üha uute elu- ja mõttepööretega. Näiteks kui tihedast töögraafikust kuuldes küsin, kas ta autot juhib, saan vastuseks, et jah, 20 aastat, aga kohe ka tõdemuse, et ehk ei tahagi ta enam saada kirjanikuks nagu kooliajal, vaid hoopis rallisõitjaks. Suured autod teda ei paelu, pigem kiired.

Katrin muidugi naerab selle jutu taustaks.

Sa oled Tallinna tüdruk ja nüüd Tartule hoopis truuks jäänud. Ma kujutan ette, et vabakutselisel näitlejal oleks Tallinnas hoopis rohkem mänguruumi.

Jah, ma olen absoluutselt Tallinna tüdruk, Tallinnas sündinud ja kasvanud. Ma olen ilmselt Tartusse pidama jäänud sellepärast, et siin saab rahulikumalt oma asja ajada. Tallinnas tundus olelusvõitlus suurem.

Ma ei taha end kuskil tõestada, et olemas olla. Tahan lihtsalt rahulikult teha asju, mis mulle meeldivad. Kuigi viimasel ajal ma tunnen, et Tartu hakkab kuidagi ahistama. Tahaks mere äärde.

Miks siis ometi Tartu?

No on lugu, mida mul meeldib rääkida – minu väike eluiroonia –, miks minust näitleja sai. Selle põhjus oli, et ma vihkasin Tartut.

Loe edasi Katrin Pärn: kurb olen ma peamiselt üksi →