Moskva–Pariis–Tallinn. „Lasnamäelased võiksid samastuda kahe sünnimaalt ära tulnud inimesega“

Kunstihoone Lasnamäe paviljonis on vaadata kahe Moskvas sündinud eriilmelise kunstniku näitus. Vladimir Jankilevski emigreerus küpses eas Nõukogude Liidust, Valeri Vinogradov õppis kunsti Tallinnas, elab ja töötab siin. Näituse tutvustuses seisab, et see otsib vastust küsimusele, kuidas mõjutab kahe sarnases kultuuriruumis ja poliitilises kliimas kujunenud kunstniku loomingu kulgu nende elukäik.

„Meie ees on kaks elu, millest üks on elatud ja teine kaua elanud,“ ütleb näituse kuraator Tamara Luuk. Maailmanimega avangardist Vladimir Jankilevski (paguluses Yankilevsky) suri Pariisis 2018. aastal veidi enne oma 80. sünnipäeva. Nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt tunnustatud Valeri Vinogradov on 72aastane ja tal on seljataga oma pikk käidud tee.

„Võrreldes enamasti noorepoolse kunstiga, mida oleme paviljonis näidanud, on see näitus paratamatult ka austusavaldus,“ tõdeb Luuk. „Ja lootus, et lasnamäelased, kellest enamik ei ela ei eesti ega ka vene kultuuriruumis, võiksid uhkust tunda ja samastuda kahe sünnimaalt ära tulnud nõukogude inimesega, kes lõid ja loovad ühiskonnas, mille kodakondsuse nad on valinud.“

***

Tamara Luuk: Mida peaks teadma Vladimir Jankilevski kunsti vaadates?

Loe edasi Moskva–Pariis–Tallinn. „Lasnamäelased võiksid samastuda kahe sünnimaalt ära tulnud inimesega“

Rimma Jankilevski: Me ei võidelnud Nõukogude võimuga, me elasime oma elu.

Enamasti saadab Vene 1960.–1970. aastate avangardistidest kunstnikke dissidentide oreool, agaVladimir Jankilevski lesk Rimma annab neile sootuks teise tähenduse. Võimuülese ja kultuurikeske.

Rimma ja Vladimir tutvusid 1957. aastal ülikoolis õppides ja elasid koos kuni Vladimiri surmani 2018. aastal. Kunstnik Valeri Jankilevski on öelnud, et kui tahta kukutada Vene võimu, peab võtma kätte püssi, mitte minema seda hävitama oma maalidega. Rimma Jankilevski ütleb mulle esimese asjana, et kardab intervjuud. Vastan, et kardan ka.

Rimma, kas teie käisite ka detsembris 1962 avangardistide kurikuulsal näitusel Moskva Maneežis, kus tolleaegne NSV Liidu partei- ja valitsusjuht Nikita Hruštšov kunstnikke soperdajateks ja pederastideks nimetas?

Loe edasi Rimma Jankilevski: Me ei võidelnud Nõukogude võimuga, me elasime oma elu.

Kullervo: Kättetasumine on minu õnn

Väiketeatri VAT suurlavastuses „Kullervo“ jääb inimesest, kui ta sureb või tapetakse, järele veerev kivi. Pääru Oja peaosas mängib oma kättemaksust juhinduva kurjategija seestpoolt paiskuva evaldhermakülaliku sarmiga kangelaseks.

Kullervo hoiatab: sõda sünnitab miljonites süütunnet ja kättemaksuiha

Lavastaja Aare Toikka on „Kalevalast“ pärit Kullervo loo oma nägemust mööda, andmaks eepose loole tänapäevast hõngu, uueks kirjutanud. Kavalehel on kirjas tegevuse aeg – „muinasaeg, me tänastes meeltes“. See on üsna täpne. Julm lugu julmas maailmas. See, et Kullervo ei saa oma saatuse vastu ja teeb vaid kurja, isegi kui plaanib head, on jäänud.

Kogu tegelaste galerii räägib poeetilisemas keeles kui meie nüüdisajal. Tegevuskohtade nimed on Untola, Ilmarila, Kalajärve kallas, Tedreraba ja lõpuks ka Toonela värav.

Loe edasi Kullervo: Kättetasumine on minu õnn

President Ilves frakis ja Toomas Hendrik hommikumantlis

Jaan Tootsenil on nüüd oma film preestrist (Vello Salo. Igapäevaelu müstika, 2018), film teadjamehest (Fred Jüssi. Olemise ilu, 2024) ja film valisejastToomas Hendrik Ilves. Kikilipsuga mässaja, 2024). Ilmselgelt võiks nüüd ta järgmine film tulema sõdurist.

Tundub, et Jaani uuele filmile annab täpseima iseloomustuse president Ilvese kõneõpetaja Jaak Prints, kes sõnastab selle filmi ühes stseenis filmi mõtte hoopis presidendile näpunäiteid jagades: „Niipea kui inimene on laval isiklik, ta haarab mind kaasa. Ma olen kohe temaga. Ohh! Inimene on minu ees, mitte mingisugune institutsioon. Inimene! Isik,” räägib Jaak Prints ja president kogu oma välises hiilguses, sabakuues ja ametiketiga, vastab: „Proovime.”

Loe edasi President Ilves frakis ja Toomas Hendrik hommikumantlis

Mart Kivastik kirjutab näidendeid neid peas lavastades

Sisehääl sosinal: Raisk, raisk… venelane raisk… mitte sittagi ei näe… mida ma sihin, raisk… ainult kolmkümmend meetrit… aga nad ju ei halasta, raisk… kohe tapavad ära… kindla peale tapavad ära, raisk…” See on tsitaat Mart Kivastiku neljandast, mullu detsembris ilmunud näidendikogumikust „Kangelased”. Kivastik kirjutab nii, et tema näidendeid on vahest isegi põnevam lugeda kui laval näha.

Kogumikus „Kangelased” on neli näidendit: „Vares” Johannes Vares Barbarusest, „Kostja ja hiiglane” Konstantin Pätsist, „Sõdur” Johan Laidonerist ja „Kangelane”, mis on soomepoiste lugu. Näidendiraamatu pealkiri on küll „Kangelased”, aga ükski neist näidenditest ei ole mage kangelaslugu, nende põhipaatos on mu meelest hoopis selline, et lugeja ja vaataja saab pugeda näidendi tegelaste nahka ja mõelda – elust ja surmast, sellest, mis on väärtused meie elus.

Loe edasi Mart Kivastik kirjutab näidendeid neid peas lavastades

Tambet Tuisk: näitleja vajab oskust oma kujutlust juhtida. Reeturi mängimiseks ei pea olema ise reetnud

Tambet Tuisu mängitud Alfred Vinti seriaalis „Reetur“ näeb just praegu ETVs ja tema esimene audiovisuaalne režissööritöö, draamasari „Varastatud lootus: Armukelm“ on just praegu nähtav Elisa Huubis. Meie jutuajamine on päevast laetud. Mõte, et olime kahekesi osalised me oma ööülikoolis, tuli tuli alles siis, kui olin jutu üles kirjutanud.

Kell on kümme õhtul. Ma pabistan, sest see on esimene kord teha intervjuud nii hilja. Aga Tambet Tuisul oli just siis esimene vaba aeg.

Tambet lööb mind pahviks ka sellega, et on tulnud messenger’is tehtavaks intervjuuks oma kodu akna alla pargitud autosse – keskendumise eesmärgil. „Tulin toast ära, et mitte last üles äratada.“

Kui mul millestki kahju on, siis ehk sellest, et meie jutuajamine ei salvestunud visuaalselt. „Miks pilti ei ole? Aa, nüüd sain aru, ma olen nii pimedas,“ ütleb Tambet ja süütab autos laetule.

***

Sellega on nüüd küll nii, et ükskõik, kuidas meil see jutt sujub, jääb ikka meelde. Kui me kokku leppisime, siis juba sellega üllatasid, et olid valmis rääkima pärast pikka päeva.

Mul näitlejamootor jätkuvalt töötab õhtul umbes 19st kuni 23ni.

Loe edasi Tambet Tuisk: näitleja vajab oskust oma kujutlust juhtida. Reeturi mängimiseks ei pea olema ise reetnud

Loe, see loeb