Narva Vaba Lava saalis esietendus tadžiki lavastaja Barzu Abdurazzakovi lavastus „Hullumeelse päevik”.Kristo Viiding näitas hullumeelsuse kulgemist ja hulga selle ohtlikke varjundeid.
Märkan, et ma taas ei taha kasutada teatriarvustuses tavalist sõnastust – näitleja mängis; Kristo Viiding mängis hullu. Nii öeldes võtaksin ma justkui selle rolli suurust, mille Kristo laval loob, vähemaks. Samas öelda, et Kristo Viiding oli laval hull, poleks ka täpne. Pigem siis ikkagi nii, et näitleja Kristo Viiding puges laval oma tegelase nahka, kes oli hullumeelne. Puges sellesse nii, et teda ennast välja ei paistnud. Ta muutus nii, et muutusid hääletoonid ja liikumine, kehahoiak. Selleks oli ennekõike vaja muuta sisemist vaimumaailma. Näitleja justkui unustas iseenda ja oli laval hullumeelse mõtlemisega.
Loe edasi Kui hullumeelne hakkab meeldima