„Kirik peab olema „üks kindel linn ja varjupaik.“ ütleb peapiiskop emeeritus Andres Põder ka täna. Tema 75 sünnipäeva tähistatakse Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus, seejärel esitletakse tema tsitaadiraamatut „Sõnade sütepann”.
Tegelikult see mind üllatas ja ei üllatanud ka, et kirikuõpetaja Andres Põdrast peapiiskop sai. Nüüd peapiiskop emeeritus naeratab ja tuletab meelde, et olen kusagil kirjutanud, kuidas ta Suure-Jaani kirikuõpetajana mulle ütles, et jättis luuletamise pärast Uku Masingu luuletuste lugemist, sest sai aru, et sellise geniaalsuseni ta ei jõua. Kuulen fraasi: „Inimene on patune olend ja ega ta oma nõrkustest lahti ei saa. Pärast nõukaaegset ajupesu…” Lause lõpp läheb kaduma, sest Andres astub oma kodukabinetti, toob sealt raamatu ja kingib mulle luulekogu „Vaibad kirkuse trepil” – tema noorpõlve luuletused, mis kirjutatud aastatel 1968–1988.
Andrese naine Marje ütleb selgituseks, et see ei ole müügiks tehtud kogu, on omadele.
Hiljem kodus avastan, et raamatus olevad illustratsioonid – graafilised abstraktsioonid punase ja mustaga, linoollõiked – on teinud Andres Põder ise.
Lugeja vast juba aimab, et oleme ammused tuttavad, seepärast sinatame teineteist.
Sa pärast seda ei ole luuletanud?
Loe edasi Andres Põder : Putukauurijast ja hipipoeedist kirikuõpetajaks ja peapiiskopiks