„Riho Sibul isegi mõtles vaiksemalt kui enamik inimesi,” ütleb Raivo Tafenau Vladislav Koržetsi ja Harri Rinne vastilmunud ja esitletud raamatus „Riho Sibul. Kuulaps.”

See on mälestusraamat. Riho elulugu muidugi ka, aga ikka palju suurem mäludokument. Kollektiivse mälu dokument. Autorid räägivad rohkem kui sajast intervjueeritud inimesest. See raamat on lisaks muule rocki ajalugu ja – mis minu jaoks ehk kõige tähtsam – ühe põlvkonna lugu. See raamat seletab seletamatut ja see teeb suureks mitte ainult Riho Sibula, kes mõjutas oma loomingu ja olemisega põlvkonnakaaslasi, vaid ka need põlvkonnakaaslased, kes omakorda mõjutasid teda.

Pildialbumina saab teda ka vaadata.

Von Krahli Teatri ja Delfi meedia Reformierakonna missa Tallinnas Noblessneri valukojas röövib vaatajalt viimasegi usu riigimehelikkusesse. Aga appikarje see ka ei ole.

„Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast” on dokumentaallavastus poliitika ja poliitikute halastamatusest. Halastamatuse vastand on halastus. Teater oma põhiolemuselt on dialoogikunst. Selles lavastuses poliitikale ja poliitikutele ei halastata.

Alvis Hermanis, tõlkis Hannes Korjus

Kõik Riia Uue Teatri kodumajja naasemisele pühendatud lavastused on nüüd toimunud. Mulle oli oluline need (Unistuste tõlkijate sekt/Kasaari sõnastik, Must luik, Jumal kaitsku sind, sa vaene kannataja!/Padjamees, Must piim) lõpetada Tom Stoppardi “Arkaadiaga”, kinnitamaks Riia Uue Teatri traditsioone ja apelleerimist kollektiivi ajaloole. Tom Stoppardi “Arkaadiasse” naasemine oli vajalik juba kasvõi seepärast, et testida reaalsuses Thomasina Coverly avastatud entroopia seadusi – kas meie maailm on termodünaamika seaduste kohaselt määratud kaosesse. Peab tunnistama, et 1998. aasta esimese “Arkaadia” ajal oli maailma kollektiivne terve mõistus praegusest tunduvalt paremas seisundis. Läänemaailma endahävitusorgia ei olnud veel alanud, ka lätlaste demograafilised näitajad olid teistsugused.