Leopold köögis: “Sa otsid puhtust – aga see ei tähenda mittemäärdunut, vooruslikku või vaga. Sa otsid selgust. Ma tean, et sa praegu ei usu, aga ütlen ikkagi – see kõik ON mööduv ja see  praegune on selle – kristalliks põletava, täielik puhastuse – osa. Aga ka kõige raskem osa. Selleks, et saada puhtaks ja selgeks. Täiesti selgeks. Kuni kõige tähtsam ei ole, et keegi sind armastaks, vaid see, et oled ise selleks võimeline. Ükskõik, mismoodi. Võib-olla see ei puutu enam inimestesse. Võib-olla see on juba ainult kosmos, maailmaruum, kõiksus, tühjus.
Sa elad selle üle. Kas või üks kord veel.”. Leopoldi sees on Lauri Kaldoja, temaga köögis Liisa Pulk.

Lavakooli 23. ja 24. lennus õppinute taaskohtumine lavastuses “Mõnikord on kõik nii selge“ on sündinud rühmatööna, kus erinevad positsioonid ja funktsioonid loominguliselt tulusalt sassi läinud. Nii juhtub ka selgituste jagamisel: dramaturg Maria Lee Liivak kõneleb, lavastaja Kertu Moppel kirjutab.

Küsis ja kirjutas Piit Põldma

Kas lavastust võib vaadata kui manifesti?

Maria Lee Liivak: Nüüd ma räägin enda seisukohast, kuidas mulle tundub… Manifest kindlasti mitte, pigem, ma arvan, me oleme kõik ‒ kes kauem, kes vähem aega tagasi, lõpetanud kooli ja meil on tekkinud küsimusi. See on väga selgelt üks subjektiivne vaade teatritegemisele või Oliver Sacksi (neuroloog, kelle uuringud lavastust inspireerisid – PP.) tõlgendamisele ja tajuhäiretele… Oliver Sacksist oleme ammu juba kaugel, see ei puutu enam asjasse.

Mingitel hetkedel on see küll väga tugev või jõuline, aga sealt ei kao ära subjektiivsus. Me ei ütle, et teatrit peaks niimoodi tegema, psühholoogiat niimoodi käsitlema.

Loe edasi Plahvatus ploomipuuvõras →

Müümata naer.

Tõnis Mägi laulis Andres Valkoneni Leelo Tungla kirjutatud tekstiga laulu “Leib jahtub”, kus muu hulgas sõnad “Mida on maailmas uut/ kiirus vaid kiirus ei muud…/” 1975. aastal ja laulab seda sootuks sügavama tunnetusega vahel ka täna.

Lugu ilmus Maalehes algselt.

Nädalavahetusel laulis ta Ultima Thulega Tallinna lauluväljakul ja ei ole sellega, ennekõike endaga rahul. Täpsem on siiski, et ta ei olnud rahul heliga, helitehnikute tööga, võimendusega. Me vestluses tuli see jutuks ikka ja taas. Et sõnu kokku hoida, märkisin selle refrääniks…

Kuna oleme Tõnis Mägiga alates 2006. aastast, väiksemate vahedega, ajanud juttu pea iga päev, julgen artistile, legendile, maestrole ses loos “sina” öelda. Ehkki vahel, kui ta laval, on ka mul tahtmine teda hoopis teietada.

Mis toimub, Tõnis?

Kui see on nüüd avalik jutt meil, siis ma ei taha, et seda võetaks kui vingumist, aga kui ikka heli ei ole paigas, siis on kontsert rikutud mu jaoks… Aga mis toimub… maailmas on üleujutused seal, kus neid kunagi selliselt pole olnud, Eestis süüakse enne jaanipäeva valminud maasikaid, kusagil Ameerikas on nii kuum, nagu ei ole olnud meile teada oleva ajaloo vältel…

Miks mulle meeldib teha väikeseid kontserte? Teen tavaliselt väikese koosseisuga või üksi. Mul on oma helimees, keda usaldan. Kuulen ennast ülihästi ja kuulan enne ka ära, milline akustika on eri kohtades. Väldin oma kontsertidel lärmi, aga seda ei suudeta täna ikka või enam teha, kui tegu suure rahvamassiga näiteks Tallinna Vabaduse platsil või lauluväljakul.

Kui tegu suurema “staadioniga”, on niisiis peaaegu sisse kirjutatud, et asi ei pruugi toimida, et heli, mida lavale kuulen, ei kõlba kuhugi. Ja ma ei tunne ennast siis laval hästi.

Eltoni soojendamisel tegid heli mingid Läti mehed, heliprooviks aega polnud. See oli häbiasi. Eks ole nii ka, et peaesineja pannakse tiptop paika, teised jäävad… Kuna ma neid asju tean, oleksin pidanud sellest esinemisest ära ütlema.

Mõtlev Mägi.

Loe edasi Tõnis Mägi: Mida on maailmas uut… →

Jüriga. Foto: Madis Reimund

Alljärgnev intervjuu ilmus esmakordselt kümme aastat tagasi Maalehes. 29. mail oleks filmimees Jüri Sillart saanud 70 aastaseks. Et meelest ei läheks.

Jüri, sa õpetad Pedagoogikaülikoolis filmitudengeid, aga millega sa peale õpetamise tegeled?

Teen dokki Kaljo Kiisast. Olen temaga kuus aastat kõrvuti töötanud, oleme koos neli filmi teinud. Mul oli koos temaga hea töötada. Kiisk on minu meelest Eestis kõige rohkem filme teinud.

Kas ka Kaljo Kiisk tahab veel mängufilmi teha?

Muidugi tahab. Kes „filmist vaevatuist“ ei tahaks? Anna ainult väikseimgi võimalus. See on nagu tsirkusehobusel – kui muusika hakkab mängima, siis jalad hakkavad käima.

Minu jalad kepslevad juba kümme aastat, kuid siiani pean leppima marginaalsete dokkidega. Filmiks peab õnne olema.

Dokkide rida on filmiinimestest – Peeter Toomingast, Leida Laiusest, Grigori Kromanovist…Laias laastus on need kõik portreed, aga siiski suhteliselt erinevad. Eri inimesed ja situatsioonid.

Loe edasi Jüri Sillart: Hea film on kui õhkõrn orhidee või maavillane parmupill →