Need mehed ostsustavad Aleksandra teatri Uuel laval maailma saatuse üle: Kaupmees – Venemaa teeneline kunstnik Arkadi Volgin, Õpetlane – Venemaa teeneline kunstnik Semjon Sõtnik, Paavst – Venemaa rahvakunstnikViktor Smirnov ja Filosoof – Venemaa rahvakunstnik Nikolai Marton. Mida me ihaldame, kas kaost või korda, küsivad omal moel nii Eesti kui Vene lavastaja.
Fotod: Anastasia Blur

Lavastaja G – Uku Uusberg otsib koos Eesti kolleegidega ühist energiat. Temaga koos on pangast teatridirektoriks tulnud Viktoria – Harriet Toompere ja tema mees, intellektuaal, tõlk Viktor – Tõnu Oja. Ivo Uukkivi – Valgustaja jääb kõrvale. Lavastaja G küsib: „Miks see ould man siin on?”
Fotod: Siim Vahur

Uku Uusberg ütleb oma läinud laupäeval esietendunud näidendi ja lavastuse kohta, et see on usust. Päev hiljem Peterburis Aleksandra teatri Uuel laval esietendunud Marat Gatsalovi lavastus „Uus aeg” käsitleb sootuks teises vormistuses sama teemat.

Uku Uusbergi lugu rullub lahti ühes Eesti teatrimajas – laval, saalis ja tagaruumides. Marat Gatslovi valitud näidendi tegevuspaik on maailma juhtiva Paavsti palee. Püha nõukogu peab otsustama, kas lubada inimesteni Galileo Galilei teaduslikult kinnitust leidnud valgust.
Paavst seal ütleb kusagil, et tema palee on ehitatud loodusseaduste järgi. Uusbergi näidendis otsitakse (sealjuures vaimustutakse, pettutakse) loodusseaduslikke absoluute.

Pikamaasuhe päikesega
Pikamaasuhe päikesega on teil, meil ja Galileo Galileil, on valgustajal teatris. Uusbergi lavastuses ütleb selle välja loo keskne tegelane, Valgustaja, keda mängib Ivo Uukkivi. Marat Gatsalovi lavastuses on Valgustaja Galileo Galilei, kes lavale ei jõuagi. Õigemini jõuab, aga õblukese noore punases kleidis tüdrukuna, kes nurka aetud ja ära hirmutatud sellepärast, et julgeb mõelda teisiti, otsib tõde ja teab seda.

Uukkivi Valgustaja tunnistab, et ta ei ole kunstnik. Me otsisime sõbraga pärast etendust õiget sõna, mis siis iseloomustaks Uukkivi hästi mängitud tegelast. Mina pakkusin sõna „veidrik”, aga sõber leidis, et veidrik veiderdab, Uukkivi mitte. Veidrik teab elus enamasti, et on veider, ja ongi siis veider teadlikult, ajab asju sellepärast, et silma jääda. Sõber pakkus Ivo Uukkivi mängitud tegelase vasteks „kohtlane”. Et kohtlane inimene enamasti ise ei saa aru sellest, et kohtlane on, ta erineb mitte erinevuse pärast, vaid on nii loodud, ja mõtete massiivsus ei vasta tal enamasti enesehinnangule…
„Valgustajas” on koos kõik need jooned, mida saab pidada Uku Uusbergi lavastajakäekirja juurde kuuluvaks täna. Paradoksid, vaimukad sõna- ja keelemängud. See on vaimukas ja naljakas ja ülbuseta mõistmist avardada sooviv pool.

Oma teater
Mulle tundub, et Uusberg on oma mõtlemistiheduse ja sisulisusega jõudnud kaugele ette enda elukogemusest. Ta juba ammu otsib, isegi vajab suuremat, avaramat ruumi kui vaid lava. Ta vajab oma teatrit.
Ilmselt algas see kõik juba varem, aga näiteks ta kunagi Tartu Sadamateatris mängitud lavastuses „Karjäär“ ei jäänud kasutamata ükski maja- ja saalinurk, kaasa haarati isegi akendetagune maailm, kuhu ilmus politseiauto ja kust tulid linnaametnikud. Uku eelmine näidend ja lavastus Vanemuise väikeses majas, „Üritus“ haaras lava, lavaesise, saali ja rõdu. See on omamoodi ruumipiiride laiendamine, nii sünnib ka mõtlemisega.
Korraks „Ürituse“ juurde tulles (Vt ka Maaleht …) ‒ selle näidendi teemaks ütleb autor Armastuse. Ma esietendusel ei suutnud seda liini pealiinina jälgida. Armastus ei kasvanud Armastuseks. Teistkordsel vaatamisel aga joonistus just Armastuse teema ja autori ning peategelaste Aivar Tomminga ja Külliki Saldre romanss selgelt esiplaaniks.
„Valgustaja“ on nüüd mõtteline jätk näidendile „Üritus“. Mõlemas teeb kaasa Uku ise, mängides välislavastaja G-d. Esimeses lavastab ta „Hamletit“, teises Tšehhovit. Just see osatäitmine võiks anda ühe võtme ta enda tänastele otsingutele elus ja teatris.

Ta nagu küsiks: „Kas selleks, et olla Eesti lavastaja, peab olema peast välismaalane??” Kas peab?
Üsna kindel olen selles, et Uku oma näidendeis ja ka lavastustes pole rahul sadade aastatega kujunenud omakultuuri kiire unustamise ja allakäiguga. Vahest üsna selge märk sellest on tal lavastuse „Üritus“ lõpus, kus näitleja Leofred Luuk enda monumendi alla jääb. Monumendidki meil nüüd on ju enamasti papist, plastmassist ja täispuhutavad, linna kohal lennus. Uusberg pole sellega nõus. Tahan loota, et tal jätkub julgust ja jõudu kirjutada veel üks näidend, mille peateema on Lootus.
Hetkel panustab ta siiski teatrisse, mille kese on näitleja. Näitleja kui tunnete ja mõtete kehastaja, füüsilise ja vaimse energia kandja. Moonduja ilma ekraanidest moodustuva seina jõulise, aga samas paljut elusat-ilusat tapva vahenduseta.
Mõlemat Uku Uusbergi viimast lavastust iseloomustab hästi tugevalt tajutud vastuolu: tehniline progress peaks võimaldama meile aega, et mõelda väärtustele, mis igavikulised. Kahjuks selgub iga minut, et selleks enam üldse aega ei ole.
Uku Uusberg proovib seda põhiväärtuste allakäiku näidata ka teatrisituatsioonide kaudu. Näiteks on „Valgustajas“ tööle palgatud piletikontrollid, kes etenduse ajal paluvad publikul pilet ette näidata. Miks nii? Sest näitlejad kippuvat sõpru ilma piletita teatrisse sokutama. Kunst on äri, kogu raha tuleb kätte saada. Mõtlemata, et kontrollidele tuleb enam maksta kui koguneks sõprade piletiostust.

Uus valgustusaeg
Pärast Marat Gatsalovi esietendust ütles Aleksandra teatri peanäitejuht Valeri Fokin üheks lavastust suureks tegevaks jooneks, et kõik, kes laval, saavad aru, millest nad räägivad ja mis asja ajavad. Ta ei võrrelnud, aga seda öeldes võib ju mõelda, et Venemaalgi see enamasti nii ei ole. Ma Uku Uusbergi lavastuste puhul sedasama tahaksin rõhutada, et tema töödes enamasti kõik, nii laval olijad kui lavatagused, saavad aru, mida nad teevad ja miks.
Marat Gatsalovil on vedanud Piiteris. Ta eksperimentaalteatris, kus otsitakse uut teatrikeelt ja vahendeid mõtte ja emotsioonide võimendatud edastamiseks ja kunstilise mõju suurendamiseks, on kõrvalt suurest Aleksandra teatrist võtta veel alles jäänud vanu näitlejaid. Marat nüüd seda ka tegi.

Lavastuse „Uus aeg“ peategelasteks on neli üle seitsmekümnest meesnäitlejat. (Selline meeskond moodustuks meil, kui laval saaks koos olla Rein Aren, Einari Koppel, Heino Mandri ja Ants Eskola.) Nad on titaanid. Ja nad käivitavad laval ajamasina, mängides (aga ühel ajal ka olles päriselt) Paavsti, Filosoofi, Õpetlast ja Kaupmeest ‒ selline maailma valitseva Paavsti püha nõukogu.
Üks neljast suurest ütles hiljem kuidagi kurvalt, kui kuulis, et olen teatrikriitik, et oehh, jah, mina mäletan teise aja kriitikuid. Küsisin siis, mille poolest need tänastest erinevad, ja sain vastuseks: „Nad armastasid näitlejat.”
Marat Gatsalov asetas vanad näitlejad uude, igavikulisse lavaruumi. Kogu lavastuse vältel häälestas mees suure lavapildi nurgas klaverit. Ja see häälestamine kasvas vahepeal kakofooniaks, vahepeal harmooniaks, kõike seda helipilti saatis tume müra. Kuna tegu oli looga Galileo avastatust, et maakera tiirleb ümber päikese, pakkusin lavastajale, et see vast oli maakera pöörlemisel tekkiv müra. Gatsalov vaatas mind ja ei kinnitanud seda, vaid ütles hoopis, et tähtis ongi see, mida mina arvan, mitte see, mida mõtles tema.
Paavst selles näidendis ütleb, et tema asi on ära hoida kaos. Ta mu meelest saab ülihästi aru, et Galileo Galilei on ainus suurvaim hetke-ilmas. Kaalutakse, kas ta tuleks põletada. Leitakse, et see lisaks ta avastustele kuulsust ja ideed leviks veel kiiremini. Ja siis otsustatakse sundida teadlane oma õpetustest avalikult taganema. Nii juhtub. Aga ta avastatud-leiutatud teleskoop jääb ja mikroskoop.

Mis tahes loomingu alus on risk. Mõtlesin lavastust vaadates hetke-Venemaale. Sõjad ja paljudest asjadest vaikimine, suukorvistamine, sellest ka kaude kõnelemine on suur risk.
Aga kunstnik kõnnib kõigest hoolimata oma ettearvamatut rada, Eestis ja Venemaal. Selles oleme ühtemoodi.

Lugu ilmus Maalehes.

 

.