Tõlkinud Hannes Korjus
Olga Mäeots on Moskvas asuva Margarita Rudomino [2] Riikliku Väliskirjanduse Raamatukogu lastekirjanduse ja lasteprogrammide osakonna juhataja. Ta lõpetas Leningradi Riikliku Ülikooli filoloogiateaduskonna skandinavistikaosakonna. Ta tõlgib inglise, saksa, rootsi, norra, taani keelest vene keelde.
Astrid Lindgreni “Väikevend ja Karlsson katuselt” on nüüdseks osa mitme põlvkonna lapsepõlvest. Oleme nõukogude aja lastena Karlssoni tempudest lugenud, aga lmselt mitte mõelnud selle raamatu tähendusele Nõukogude Liidus. Eesti juurtega Olga Mäeots võrdleb Rootsi Karlsooni saabumist esimese sputniku üleslennutamisega.
Karlsson katuselt saabus 50. aastate lõpul Astrid Lindgreni raamatute kangelastest esimesena nõukogude lastekirjandusse. Oli imeline aeg – nn sulaaeg, kauaoodatud lastekirjanduse kevad, muutuste, lootuste aeg, ime sündimise võimalikkusse uskumise aeg, kui näis, et veel natuke- natuke, ning kõik juhtubki, kõik saabki teoks nagu vaja ja unistatud. Kirjandusse tuli uus, andekate noorte kirjanike põlvkond. Riigis toimuvatest muutustest tiivustatud, lootusrikkalt tulevikku vaadates püüdsid nad möödunud ajajärgu silmakirjalikkusele ja julmusele vastu seada lapses kehastunud helge ideaali.
Lastekirjanikud üritasid elu kujutada kogu selle mitmekesisuses, ilma igasuguse glamuurita. Nad ei kartnud rääkida tolle maailma, kus laps elab, ebatäiusest, sotsiaalsetest probleemidest, üritasid tungida lapse sisemaailma, loomaks temaga vaimset ühendust. Nimetatud ajajärgu uue lastekirjanduse iseloomulikud jooned olid peen psühhologism ja lüürilisus. Lisaks ülemeelikus ja rõõm, optimism.
Aga ma ei taha midagi ilustada — tegemist oli pelgalt uue kirjanduse esimeste arglike võrsetega. Lasteraamatukogude riiulid olid tulvil lugematutest, otsekui ühe piitsaga löödud igavatest lugudest usinatest õppuritest, mitte milleski kahtlevatest pioneeridest – noortest leninlastest. Niisugune pilt valitses nõukogude lastekirjanduses, kui sinna tungis “maailma parim Karlsson”. Karlssoni “lendu” Rootsimaalt Nõukogudemaale võib oma tähenduselt võrrelda esimese sputniku üleslennutamisega. Nii nagu nõukogude kosmonautika edusammud “tiivustasid” kogu maad, ületas ka Karlsson oma ilmumisega viiekümnendate aastate läbinisti raamistatud ja õigesse lastekirjandusse kõik takistused, andis meie unistustele tagasi muinasjutulised tiivad, pannes uskuma, et kõik meie hirmud ja mured on lihtsalt midagi, mille kohta võib öelda: “Ah, see on tühiasi”.
Kuidas küll Karlsson katuselt – see pöörane ülemeelik, luiskaja, kiidukukk ja ahnepäits, kel jagub seejuures isiklikku lummavustki, suutis tungida nõukogude lastekirjanduse ontlike ja positiivsete kangelaste hulka, tõrjudes kõrvale kõik pioneerid ja muud oivikud, ning tõusta nõukogude lastekirjanduse ametliku pingerea absoluutsesse tippu? Ime, ütleksime meie, aga Karlsson üksnes muigaks vastuseks ning viskaks mingi järjekordse “tembu”.
On fakt, et Karlssonist kujunes nii laste kui ka täiskasvanute (seal hulgas kõige rangemate ja tõsimeelsemate) lemmik, sest Karlsson kehastas meie unistusi ja lapsepõlve. Ning veel: Karlsson oli ühe lasteraamatu esimene positiivne tegelane, kel oli ette näidata täiskomplekt negatiivseid iseloomujooni. Tuletagem meelde, et läbi aastakümnete oli iga koolivihiku kaanel ära trükitud korraliku pioneeri käitumisreeglid. Ilmselge, et Karlssonit ei oleks isegi oktoobrilapseks võetud. Mitte üksnes kärsitu iseloomu ja alatise luiskamiskalduvuse pärast, vaid eelkõige varjamatult absoluutse individualismi tõttu.
“Väikevend ja Karlsson katuselt” on midagi rohkemat kui kütkestav muinasjutt, tegemist on täies mõttes VABADUST KUULUTAVA RAAMATUGA. Ta andis nõukogude lugejatele (mitte üksnes lastele) tagasi õiguse olla ise, õiguse eksida, vabastas meid vältimatust süütundest, kui teadvustatakse oma mittevastavust kõrgetele moraalsetele ideaalidele. Nõukogude pinnale maandudes muutus ka Karlsson ise. Muutus raamatu tonaalsus. Reipalt mažoorse tooni asemele tuli melanhoolne mõtlikkus. Mis juhtus? “Kes on süüdi?” Kas tõlkija? Ent teksti vaim ja täht jäid samaks, rohkemgi veel – Karlsson kõneles suurepärast vene keelt. Ehk siis kirjastaja? Ei sugugi, neid peab tänama, nad tegid kõik, et Karlsson jõuaks kõikidesse kodudesse. Kes siis? Lugejad?
Arvangi, et just nemad! Ma juba kirjutasin lastekirjanduse erilisest rollist ühiskonnas, olles teatud mõttes seadustatud “samizdat”. Nõukogude lugeja oli harjunud otsima kunstiteosest eelkõige varjatud mõtet. Naljakas välismaa raamat ei võinud, mõistagi, mitte kuidagi jätta pahviks löömata oma sihilikult lõbusa kergusega. Lugemise käigus sünnib uus motiiv, esiplaanile astub mitte Karlsson, olgu pealegi, et “maailma parim Karlsson”, aga hoopiski “kõige tavalisem” Väikevend – ühe täiesti õnneliku perekonna üksildane poiss, kes elab omaenese fantaasiamaailmas, unistades koerakutsikast, tundes igatsust tõelise sõbra järele.
Tegemist oli läbinisti uue ning õigeaegse kujuga. Igal ajajärgul on omaenese lapsepõlvenägemus. Kuuekümnendate aastate nõukogude intelligendi jaoks kehastasid toda nägemust kõige täielikumalt Antoine de Saint-Exupéry “Väike prints”, Jerome David Salingeri Holden Caulfield ja Astrid Lindgreni Väikevend. Üksildane ning kannatav laps heaoluühiskonnas – see ongi Väikevenna kuju sisu. Laps kui ühiskonna varjatud haiguste, täiskasvanute maailma varjukülgede kehastus. See oli uus sõna.
Teisest maailmasõjast oli möödas natuke üle kümne aasta, Nõukogude Liit oli vaevalt-vaevalt kuidagiviisi kõige suuremast laosest välja rabelenud, julm diktaatorlik režiim oli just-just langenud. Täiskasvanute lõviosale tundus, et nendest muutustest piisabki, et inimesi õnnelikuks teha. Ning lapsed on ju homsed täiskasvanud ning peavad tundma end õnnelikuna kasvõi seepärastki, et ei nälgi ega virele nagu kunagi nende vanemad. Aga laps võib olla õnnetu isegi siis, kui on söönud ja riides, ilma igasuguste nähtavate põhjusteta – see oli lõbusa raamatu kõige tähtsam mõte, mida Rootsi kirjanik nõukogude lugejatele edastas.
Kord sorteerisime oma kolleegiga ühe kunstinäituse jaoks ühest Moskva koolist meile antud joonistusi. Mu tähelepanu pälvis üks hall-mustas gammas tehtud tavatu joonistus: sellel oli kujutatud üksinda akna ees seisvat poissi. Märgates mu huvi, selgitas too kolleeg: “See on “Väikevenna ja Karlsson katuselt” jaoks tehtud illustratsioon. Õpetaja peab seda kõige paremaks joonistuseks.
Tead, mida ta mulle ütles? “See poiss sai ainsana aru, et “Väikevend ja Karlsson katuselt” on tegelikult raamat üksildusest!””
[1] Ольга Мяэотс Астрид Линдгрен в стране большевиков//Неприкосновенный запас,2002, NR.1.
[2] Margarita Ivanovna Rudomino (1900–1990). Moskvas asuva Väliskirjanduse Raamatukogu asutaja ja direktor (1922–1973).
Vene keelest tõlkinud Hannes Korjus.