Rapla ühisgümnaasiumi vilistlase, kunstnik Kaido Ole ja Marko Mäetamme JOHN SMITHI nime all ühisloomingus sündinud maal – Marko und Kaido II, õli ja akrüül lõuendil /oil and acrylic on canvas, 200 X 350, 2002. Allikas: Kaido Ole kodulehekülg http://www.kaidoole.eu/
Kuu aja jooksul oli Tallinnas võimalik näha nelja teatrietendust, millel kõvasti küljes märk mõista tänast maailma.
1. oktoober 2013, Nokia kontserdimaja. Kanada maailmakuulsa lavastaja, näitleja ja näitekirjaniku Robert Lepage lavastus „Kuu tagumine külg“ tõi taas meelde mu imeväikses kodulinnas Raplas gümnaasiumi lõpetanud kunstniku Kaido Ole, kes ühes Marko Mäetammega 2002. aastal John Smithi nime all maali tegi. Sellel maalil on Rapla alev ja ühes aias, mis teistega sarnane nagu kaks tilka vett, Rakett ‒ unistuste unistus kosmosest, mis nähtamatu täpi universumis õhku tõstab. Miskit pole teha, kuid seekord annan oma punktid maalikunstnikele. Nende jutustatud lugu ei ole kineetiline 21. sajandi tehnika imetrikkide rida. See lugu ei lähe kaduma isegi maali reproduktsioonil. See on unistus, mis annab edasi ühe aja Eesti väikelinna hingust. See on maal, mis ehk julgustab ka täna mõnd nooremat meist julgema elada elusamalt.
Robert Lepage lavastus läks mu meeltele kaduma ja siin, usun, on süüdi raha. Usun, et see lavastus oli mõeldud sootuks intiimsemasse saali kui Solarise Nokia suur. Sest ta vajab ruumi, kus loodud atmosfääride hingus inimest puudutama ulatuks. Maailmakuulus lavastaja ja maailmakuulus lavastus jäid seekord alla üsna mitmele meie vähemkuulsale loole ja lavastusele. Ja just üldistusjõult.
Das schiefe Leben*
28. september 2013, Salme kultuurikeskus. Sebastian Nübling, Saksamaa viimaste aastate nimekaim lavastaja teeb just viimastel aastatel koostööd meie NO teatri näitlejatega. Viimase koostöö nimi on „Ilona, Rosetta, Sue“. Selles lavastuses (kusagilt lugesin, et laval räägitakse vähemalt viies erinevas keeles) ehmatas mind nii, et mõtlen sellest ka täna, just eesti keele kõla teiste keelte seas. Et me keel keelte Paabelis nii teistega sarnaselt koledasti võib mõjuda…
Kogu lavastus on külm ja ülimeisterlik. Igal näitlejal on oma tants jalgades ja peas. Lavastus tervikuna on samuti tants, tantsiv tipparhitektuur. Surmatants 21. sajandil. See, kuidas näitlejad masinlikult töötavad (hetk hiljem mõistan, et see, mida nad teevad, on mikrofonijalgade kokkupanek), laseb mõista, et nad on töö pärast valmis samasuguse masinlikkusega relvi kokku panema ja tulistama, kui kästakse ja kelle pihta kästakse. Robotlikult. Ja lavastus ei anna lootust, on tehtud nii, et kogu trupil pole antud ja lubatud eksida. Hirmuäratav ja imetlusväärne.
Hiljem võtan oma tunded kokku nõnda: mulle meeldib arhitektuuri vaadata. Vaadata nii sitast ja savist ehitatud maja kui pilvelõhkujat, ma näen meistrite ehitatut, tunnen uhkust inimvaimu saavutuste üle. Aga ma ei taha, mul ei tule pähegi mõte, et tahaksin neis majades elada.
An awry life*
14. september 2013, Von Krahli teater Rataskaevu tänaval. 28aastaselt ennast kingapaelaga üles poonud naise kaks näidendit, mille lavastaja Juhan Ulfsak üheks lavastab. Vägivald, üksindus, narootikumid, veri, soov selles elus suurem olla kui võimalik… ja õnneks troonib üle selle ängi Rapla helilooja Vaiko Epliku laul „Armastus päästab maailma“. Elukogenuna võib ju ka selle idealistliku mõtte loosungiks ja lollide lohutuseks nimetada, aga see siiski on mingi ankur, mis meid kosmosesse haihtumisest oma elu ajal säästab. Tingimusteta armastus. Habras ja ohtlik on selle lavastuse atmosfäär.
Kосая жизнь*
29. august 2013, Vabaduse väljaku ääres asuv Vene teater. Läinud aasta Venemaa parimaks lavastajaks tunnistatud Marat Gatsalovi esimene oma lavastus selles teatris, „Paabeli torn“. Lavastus on musikaalne, on helide kaskaade ja vaikust. Rütmid lähevad vahel käest ära, mulle tundub, et see on lavastaja soov tekitada vaatajas ebamugavust, panna vaataja koos näitlejatega pingutama, otsima, mõtlema. Selles lavastuses on eksimisvõimalused ja inimlikkuse hingus.
Mõni päev hiljem vaatan sealsamas veel kord sama lavastust, näen aga justnagu hoopis teist etendust. Vaatan, kuidas vana mees tellingutest torni viimasel korrusel elu jooksul kangelastegude eest saadud medalite-ordenite paeltega pintsaku selga paneb, mopi võtab ja lahingusse läheb. Tema lahing Eestis on põrand puhtaks pesta. Muud vist enam mitte, siingi.
Mingil salapärasel moel jätab Marat Gatsalovi lavastus siiski alles lootuse, et elu kestab edasi, vaatamata sellele, et tasakaalukeel selle lõppemise poole kaldu on hetkel. Ehk on just see see saladus, mida lavastaja ja tema meeskond koos näitlejatega tunnistavad ‒ et inimene on ekslik ja õppimisvõimeline. Inimesel on hing. Meel on hind. Elu on kingitus. Nagunii.
*Kiivas elu
Pluss suur Kaido Ole maali repro.