Hannes Korjus

Alustuseks

Liepāja Nukuteatris esietendus 17. veebruaril 2024. aastal Santa Didžuse lavastatuna ““Pöialpoisi” lasteaed”. Pealkiri tuleneb lätikeelsest kantseliidist “PII Sprīditis” – Alusharidusasutus Sprīdītis. Lavastuse aluseks on Anna Brigadere (1861-1933) värssmuinasjutt „Pöialpoiss“ (läti keeles 1903), mis on eesti keeleski avaldatud (Pöialpoiss. Anna Brigaderi muinasjutt seitsmes pildis. Kirjastus: Eesti Õpetajate Liit, Tallinn. 1927.a. Läti keelest tõlkis Karl Aben (1896-1976). 80 lk. Sari: Noorusmaa jutukirjastik 10).

Eestis on Brigadere „Pöialpoiss“ lavale jõudnud Draamateatris 1943. aastal Oskar Põlla (1909-1955) debüütlavastusena (sellega oli seotud ka tollane Draamateatri näitleja, nukutrupi lavastaja ja nukutehnik Oskar Seliaru (1906-1978)). Pöialpoisi osas oli Salme Reek (1907-1996). 2006. aastal võidi Eestis (Balti teatrifestival&OmaDraama Tartus) näha ka Läti eksperimentaaltrupi „United Intimacy“ Pöialpoisi- versiooni, pealkirjaks „P.S. Pöialpoiss“ (esietendus 19.11.2004). Lavastaja oli Andrejs Jarovojs.

2013. aasta sügisel esietendus Liepāja teatris „Pöialpoiss“ muusikalise lavastusena (režissöör Valdis Lūriņš).

Anna Brigadere „Pöialpoiss“ (režissöör Valdis Lūriņš, Liepāja teater, esietendus 2013.a. oktoobris). Foto – Ziedonis Safronovs.

Pöialpoiss tuleb Liepāja Nukuteatrisse

Kui Anna Brigadere „Pöialpoiss“ varasemalt Lätis lavale jõudis, oli tagasisideks järgmised nendingud: täiesti ohutu ja apoliitiline vormieksperiment, toomaks tänapäeva lastele lähemale Anna Brigadere vana tuntud lastelugu; lavastaja ning noortest näitlejatest koosnev trupp näitab kõiki mõeldavaid teatrivahendeid mängu võttes, kuidas muinasjutumaailm saab alguse lihtsatest asjadest ja rännakute ette võtmiseks on vaja vaid loovat julgust; Pöialpoiss on õiglustundega, üks õige mees.

Liepāja Nukuteatris 2024.aasta veebruaris esietendunud ““Pöialpoisi” lasteaed” hakkab kasvama tõigast, et muinasjutukangelane Pöialpoiss satub esimest korda lasteaeda, kus talle avaneb uus ja tundmatu maailm.

Lahtiste uste päev lasteaias on kohe-kohe käes, ent ““Pöialpoisi” lasteaia direktor oli otsekui õnnetuseks haigestunud. Mismoodi lasteaeda promoda, kui direktorit ennast pole? Kes räägib? Mida ütleb? Mismoodi isasid-emasid veenda, et nendest saavad võsukestele kõige-kõige paremad saatjad maailmas, mida tuleb tundma ja mõistma õppida?

Režissöör Santa Didžus: „Nii Brigaderel, kui minulgi on üks ja sama mõte: kui inimlapsed sukelduvad pidevalt, vanus vanuse järel, järjekordsesse tundmatusse maailma: lasteaeda, kooli, ülikooli, jne.jne., saadab seda hirm tundmatu ees. Aga pärast oma hirmudega kohtumist, oma hirmude tundmaõppimist, pole hirmud enam hirmud, vaid on muutunud väärtuslikuks kogemuseks. Läbi lasteaia prisma võib seda väga edukalt avada. Mulle oli huvitav näidata lapse mõtlemist, kujutlusvõimet ja omapära, mismoodi avastatakse enda jaoks kasvatajaid, sündmusi, esemeid. Meie ja Brigadere Pöialpoissi ühendabki see oskus – kuidas „ellu jääda“.

Santa Didžuse lavastuse ““Pöialpoisi” lasteaed” kestus on 45 minutit. Dramaturg ja kunstnik: Edgars Niklasons, muusika autor: Alexander Thomas Mathewson, nukumeister: Krista Ķipure. Osades: Ilze Jura, Madara Enkuzena, Andris Zeļonka. Heli: Kristaps Žilinskis, valgus: Jānis Brašs.

Liepāja Nukuteatris esietendus 17. veebruaril 2024. aastal Santa Didžuse lavastatuna ““Pöialpoisi” lasteaed”. Fotol (vasakult):  Andris Zeļonka, Pöialpoiss, Madara Enkuzena, Ilze Jura. 

Liepāja Nukuteater. Santa Didžuse lavastatud ““Pöialpoisi” lasteaed”. Fotol (vasakult):  Andris Zeļonka, Madara Enkuzena, Ilze Jura. Esietendus 2024.a. veebruaris.

Liepāja Nukuteatris lavastatud ““Pöialpoisi” lasteaia” esimesed hindajad olid prototüübid – Liepāja alusharidusasutuse Sprīdītis (ehk Pöialpoiss) kasvandikud.

Liepāja Nukuteatris lavastatud ““Pöialpoisi” lasteaia” osalised (vasakult): Pöialpoiss, Madara Enkuzena.

Liepāja Nukuteater. Santa Didžuse lavastatud ““Pöialpoisi” lasteaed”. Fotol (vasakult):  Madara Enkuzena, Pöialpoiss, Andris Zeļonka, Printsess, Ilze Jura. Esietendus 2024.a. veebruaris.

Liepāja Nukuteater. Santa Didžuse lavastatud ““Pöialpoisi” lasteaed” proov. Fotol (vasakult):  Ilze Jura, režissöör Santa Didžus. 

Liepāja Nukuteatris lavastatud ““Pöialpoisi” lasteaia” esimesed hindajad ja esimesed tagasiside andjad olid prototüübid – Liepāja alusharidusasutuse Sprīdītis (ehk Pöialpoiss) kasvandikud.

Näitlejast pedagoogiks ja vastupidi

Ilze Jura.

Ilze Jura: Õpetan lavakunsti Liepāja Ülikooli alushariduse ja põhihariduse pedagoogidele. Jagan teadmisi/oskusi, mida sain Klaipeda Ülikoolis õppides oma pedagoogidelt Vytautas Anužiselt ja Velta Žigure-Anužienelt, samuti Liepāja teatris lavastanud režissööridelt. Samuti jagan Liepāja Nukuteatris näitlejana töötades saadud teadmisi ja kogemusi. Peaasjalikult on tegu nukkude mitmekesist maailma ja nukutehnikat puudutavate teadmistega, alushariduse ja põhihariduse pedagoogidele peaksid ära kuluma teadmised lauanukkude, pabernukkude, objektiteatri jm. kohta. Suvalist eset võib elustada, pealekauba kulub sel puhul aine omandamiseks vähe materjali ning lastel on huvitav ja kütkestav õpetatavat ainet omandada, ning õpetajagi saab niiviisi õpetada kütkestavalt ja läbi rõõmsa tegevuse. Ma õpetan tudengitele hääletämbri muutmist, oskust rääkida lastele sobivas tempos, see kulub iseäranis siis ära, kui õpetatakse mõnda keerulisema sõnavaraga uut teemat. Lavakunstiõppe põhieesmärk on õpetada alushariduse ja põhihariduse pedagoogidele tehnikat, et lapsi hiljem õpetades võiksid lapsed lausutud sõnu kergesti haarata. Õpetan ka kehažestide ja miimika kasutamist, et õpetaja ei oleks laste ees mingi liigutuste ja paljusõnalisuse kaootiline pundar. Õpetan isetehtud maskidega mängimist, kehaliigutuste ilmekamaks muutmist. Mu tudengite seas on selliseid, kes tunnevad end kõige paremini nukkude ja maskide varjus, on selliseid, kes riietuvad mingi teema õpetamiseks meelsasti kurja kuninganna keepi “Lumivalgekesest ja seitsmest pöialpoisist” ning lähevad vapralt laste ette. Õpetan loomade, erinevate kutsealade esindajate, erinevas vanuses inimeste, erinevate kõneviiside jälgimist/matkimist. Ma panen nad aduma, et pedagoog on suur näitleja. Tudengitel pole mugavustsoonist kerge väljuda, aga need, kes seda ometi on teinud, olemaks auditooriumi ees vabad, julged, loovad, on lõppude lõpuks tehtuga väga rahul. Mõnikord on tudengitel niivõrd kolossaalsed ideed, et ma ei pea vastu ja küsin, “kas võiksin seda ideed kasutada lavastuses, mida ma praegu ette valmistan”. Liepāja Nukuteatris on esmaspäev vaba päev, siis õpetangi Liepāja Ülikoolis loengutel. Käin ka koolides õpetamas, teen seda tavaliselt hommikuti, et jõuda teatrisse õigeks ajaks proovi (need algavad kell 11:00).

„Pöialpoisi“ proovidel kulusid pedagoogikaalased teadmised/kogemused igati ära. Lavastuses kehastan sotsiaalpedagoogi, tuuleema, printsessi. Kui Valdis Lūriņš lavastas „Pöialpoisi“ Liepāja teatris, siis mängisin printsessi, nüüd, Santa Didžuse lavastuses, liigutasin nukk-Printsessi.

Liepāja Nukuteatri lavastuse jaoks muudeti Anna Brigadere „Pöialpoisi“-lugu lihtsamaks, muutus ka loo sisu. Kui mängisin Valdis Lūriņši lavastatud „Pöialpoissi“ Liepāja Draamateatris, oli meil suur trupp (Klaipeda Ülikoolis näitlejaks õppinud Liepāja Draamateatri näitlejad), Valdis Lūriņši lavastatud „Pöialpoiss“ lähtus laias laastus ikkagi klassikalisest Brigadere – Pöialpoisist. Liepāja Nukuteatri „Pöialpoisis“ oleme näitlejatena ainult kolmekesi.

Jätkan pedagoogitööd Liepāja Ülikoolis (õpetan lavakunsti Liepāja Ülikooli alushariduse ja põhihariduse pedagoogidele). Aga olen ka Liepāja Nukuteatris väga hõivatud, seepärast pole täiendava pedagoogilise koormuse võtmine võimalik. Mu magistritöö teema oli „Teatrikunsti meetodite ja mõjuvahendite kasutamine keskkooliõpilaste loovoskuste arendamisel“. Oleksin pedagoogina valmis oma pedagoogika-alaseid teadmisi edasi andma draama-või nukunäitlejatele, kuid Liepājas ei toimu näitlejaõpet kuigi tihti. Mul on magistrikraad, võin õpetada ülikoolis. Oleks tore konverentsidest osa võtta, aga oma hõivatuse tõttu teatris olen seda saanud väga harva teha. Arvan, et pedagoogika võib olla mulle omamoodi turvapadi, kui kogeksin teatris mingit erakordset emotsionaalset või füüsilist traumat.

Oma õppekonspekte mul veel pole, kõik on peas. Iga uue grupi puhul kohandun nende järgi ning selgitan välja, mida nad vajavad. Rõhun sellele, et noored pedagoogid omandaksid teatrikunstiga seonduvat praktiliselt, et nad õpiksid valdama oma kehainstrumenti, hääleinstrumenti, kasutama lähenemisviise, harjutusi ja meetodeid, mille abil on lastel kõige hõlpsam omandada õpitavat ning sellega kaasnevat informatsiooni, mis teevad selle kõige arusaadavamaks. Võin anda loenguid, juhtida meistriklasse. Magistrantuuris õppides oli mul hulganisti nn. kuulamisloenguid, aga mulle meeldisid kõige enam need, kus pidi midagi praktiliselt tegema. Tudengid on pärast loenguid öelnud, et mu loengud on huvitavad, ei märkagi, kui juba läbi on, eks nad on rõõmsad, et ei pea üksnes istuma ja konspekteerima. Mul on olnud ka tudengeid, kel on olnud raske oma mugavustsoonist väljuda, aga tavaliselt lähevad nemadki loengute käigus „lahti“, nad on andnud tagasisidet, et on kasulik midagi teha just oma mugavustsoonist välja tulles, et said enda kohta palju uut teada, ning tuli välja, et nemadki on suutelised oma mugavustsoonist välja tulema, kui vaid tahavad. Nukunäitlejaid on alati vähe. Leedu režissöör Karolina Jurkštaitė, kellega töötasin, ütles, et Leedus pidavat draamanäitlejaid ka nukunäitlejateks koolitatama. Minuga on niiviisi, et kui nuku käte võtan, on see kohe elus, mul kohe on selline anne nukk kohemaid elusaks muuta. Igaüks ei saa sellega hakkama, kui nukk kätte võttes kohe elama hakkab, oled nukuteatri jaoks kõlbulik, kui mitte, siis on häda. Olen väga tänulik Jumalale, et mul on nukkude liigutamise peale annet ja olen ka hea draamanäitleja.

PS. Liepāja valimine 2027. aasta Euroopa kultuuripealinnaks ajendas Liepāja Nukuteatrit välja kuulutama kahte rahvusvahelist konkurssi dramaturgidele ja lavastusprojektidele, saamaks pakkumisi, millega võib tõsiselt arvestada Liepāja Nukuteatri lähihooaegade repertuaariplaanide koostamisel. 2024.aasta maikuus kuulutatigi välja need ideekavandid, mis arendusse lähevad. Eestist valiti välja Vootele Ruusmaa projekt. Ka Ilze Jura projekt “Viljams” (eestipäraselt – “Villem”) läbis konkursisõela. „Viljams“/Villem on lugu lapse igapäevasest üksildusest. Mõistagi tugineb see Ilze Jura pedagoogitööle (õpetab lavakunsti Liepāja Ülikooli alushariduse ja põhihariduse pedagoogidele), samuti tema kogemustele, mis talletatud erivajadustega lastega töötades. Viljams/Villem on üks pappkasti tükike, kes elama hakkab, temast saab ühe lapse kõige parem sõber. Tolle fantaasiamaailmas. Liepāja Nukuteatri kunstiline juht Edgars Niklasons on juba teinud koostööettepaneku loo lavastamiseks Leedu koreograafile ja lavastajale Birute Banevičiutele.

Liepāja Nukuteatri kunstilise juhi Edgars Niklasonsi sõnul võitis Ilze Jura idee „Viljams“/Villem nn. alternatiivsete lavalugude kategoorias. Aga alternatiivsus tähendab, et teatri tavapärasesse mängukavva oleks seda keeruline lisada. Erivajadustega lastele mõeldud looga oleks ilmselt üsna raske laupäeviti-pühapäeviti publikut koguda. Ilze Jura lugu oleks ikkagi nn. väljasõidulavastus. Aga veel kord Edgars Niklasons: „Liepāja Nukuteater lubab, et teeb kõik endast sõltuva, et see Ilze Jura lugu vaatajateni jõuaks“.

Näitleja(d) lahku(vad)b teatrist

2024. aasata septembris toimus Vilniuses Balti visuaalteatri esitlusfestival Baltic Visual Theatre Showcase, teatavasti on Baltic Visual Theatre Showcase’i eesmärgiks tutvustada Balti riikide visuaalteatrit kohalikule publikule ja rahvusvaheliste festivalide korraldajatele ning avada seeläbi siinsetele tegijatele uks rahvusvahelistele lavadele. Järgmine esitlusfestival toimub 2026. aasta aprillis Liepājas, korraldajaks Liepāja Nukuteater. Liepāja Nukuteatrit on märgatud, lavastus „Achilleus“ pälvis Läti teatri aastaauhindade nominatsiooni laste-ja noortelavastuste kategoorias. Kummatigi on Liepāja Nukuteatri eksistentsi kohale kerkinud tumedad pilved.

Liepāja Nukuteatrist arvudes:

• Asutati 1989.aastal.
• Igal hooajal tuuakse vaatajate ette vähemalt 4 uuslavastust, teatri mängukavas on püsivalt 8-10 lavastust.
• 2023. aastal anti 225 etendust (keskeltläbi 21 etendust kuus).
• Maksimaalne istekohtade arv teatrisaalis – 70.
• Keskmine vaatajate arv 2023. aastal – 54 (statsionaaris), 78 (väljasõiduetendustel).
• Liepāja linnavalitsuse dotatsioon 2023. aastal – 303 243 eurot, omatulud – 119 948 eurot.

(Hetkel on Liepāja draamateatris (tegemist on munitsipaalteatriga) keskmine brutopalk näitlejatel 1407 eurot, nn. riigiteatrites (s.t. Läti Vabariigi Kultuuriministeeriumi hingekirjas olevates teatrites) 1593 eurot. Liepājas tõdeti, Covid-19 näitas seda, et kriisiolukorras ei suuda munitsipaalvõimud kultuuriasutust hallata).

Liepāja Nukuteater osales lavastusega „Mina ja mu emme“ ka Panevėžyse festivalil, ent Ilze Jura lõpetas Panevėžyse festivaliga oma näitlejakarjääri koosseisulise näitlejana Liepāja Nukuteatris. Põhjus on see, mis Eestiski – „kehv netopalk demotiveerib“. Liepāja Nukuteatris oli brutopalk 1000 EUR, selle summa eest tuleb olla „näitleja, juuksur, rekvisiitor, transatööline“.

Ilze Jura otsustas panustada pedagoogikarjäärile, ta asus Liepāja Ülikoolis, mis on 2024. aastat Riia Tehnikaülikooli struktuuriüksus, õppima uue töö kõrval alushariduse pedagoogiks. Uus töökoht on Liepāja eelkooliasutus. Ilze Jura töötas pärast Klaipeda Ülikoolis Liepāja-näitlejakursuse lõpetamist Liepāja Nukuteatris kuus aastat.

Lugemiseks:

1.Eike Värk Näitleja loomingulise pikaealisuse ja mitmekülgsuse fenomen Salme Reegi näitel//Tartu Ülikooli kirjastus, 2012, lk.114-115

2.Arvamus näitlejast ja näitleja arvamus//Õpetajate leht, 28.09.2018

3.Näitlejaõppest Liepājas ja Liepāja teatri(te) jaoks//www.teatritasku.ee, 3.10.2023