Tark lavastaja ja väga head näitlejad! Selline oli mu lühikokkuvõte pärast lavastuse „Mul oli nõbu” nägemist.

Seekord läks niipidi, et lugesin lätlanna dokumentaalnäidendit, enne kui nägin lavastust. Lugeda oli huvitav, aga pilti, kuidas see lugu laval huvitav võiks olla, ei tekkinud. Mõtlesin, et materjal on eepiline ja kirjanduslik, siis naersin ennast, et nii mõtlen. Teadsin ju, et lugu on tõestisündinud ehk siis elust maha kirjutatud, dokumentidel ja isiklikul kogemusel põhinev. Ja siis äkki ilukirjanduslik? Hea kuuldemäng – see oli teine mõte mu peas.

Nagu elus – ka erldi olles, distantsi hoides, saab olla koos. Rea lest ja Hendrik Kalmet lavastuse Mul oli nõbu nii ka on. Pildistas: Siim Vahur

Näidendi „Mul oli nõbu” ja ka lavastusmeeskonna valis välja Vaba Lava programmi praegune kuraator Marius Ivaškevičius. Tema valikute pealkiri on „Murranguaja inimesed” ja sisu inimesed muutuvas ajas.

Aeg muutub kogu aeg, aga Leedu kuraator fokusseeris programmi käsitletava aja just me lähiriikide inimeste vabanemisele nõukogude võimust ja sellele, mis inimestega tänaseni toimunud on. Nõnda, et selles mõttes on käsitletav näidend, mis jälgib 2015. aastal Leedus maha lastud 27-aastase maffiapealiku n-ö töövaba elu ja kujunemist, täpne. Muide, selles tellimusmõrvas süüdistatakse eestlasi. Selline Balti kett laval. Läti dramaturg ja lavastaja, leedulasest peategelane, eesti näitlejad ja kusagil seal taga ka mõrtsukad.

Olgu seda lavastust vaatama minejatele ette ära öeldud, et laval ei ole maffialugu. On hoopis poeetiline, valus ja puudtav lugu inimsuhetest ning kahe noore lähedase inimese kasvamisest ja kujunemisest.

Distants toob kokku

„Mul oli nõbu” lavastus valmis koroonapiirangute aegu. Saan aru, et proove tehti interneti teel. Kui liikumispiirang riikide vahel leevendus, tehti proove ka n-ö päriselt. Ma nägin lavastuse läbimängu Tallinna Vaba Lava suures saalis, kus vaatajateks kümmekond kutsutud inimest. Aeg oli selline veel, et enamik Telliskivi loomelinna lõbustusasutusi olid suletud. Tegelikult oli see ju alles…kolm kuud tagasi. Praegu ma mõtlen, kas saan rääkida selle lavastuse nägemisest. Üks osa – publik ja tema reakstsioon, hingamine, mida ma tavaliselt teatris ju ka kasvõi alatedvuslikult naudin – oli puudu.

Lavastaja Valters Sīlise valitud teatrivorm jälgib kaks pluss kaks distantsi hoidmise reeglit. Laval on kaks näitlejat. Lugu ehk siis lood räägivad koos olemisest, kokkusaamisest, helladest tunnetest, kuhu hulka kuulub ka hirm ja arm. Näitlejad Rea Lest ja Hendrik Kalmet laval teineteist füüsiliselt ei puuduta, nende vahel on distants. Lavastaja on näitlejatele andnud mänguasjad, kaamerad, mis eri lavaservades olevad tegelased lava sügavuses oleval suurel ekraanil kokku toovad. Kuni kallistamise ja embamiseni välja. Distantsilt. Väga mõjus. See vorm muutis jutustava näidendi teatraalseks ja huviga jälgitavaks iga sekund.

Näitlejatele on sellises vormis tegutsemine ilmselt topeltkoormus. Nad on selles loos nii tunnete väljendajad kui ka nende tundevirvete ülesvõtjad. Kujutan ette, et lisaks kõigele muule, ei näe nad, kuidas see, mis nad suures plaanis teevad ja väljendavad ja üles võtavad, suurel ekraanil välja näeb. Tähendab, tuleb usaldada lavastajat ja seda tüüpi, kes kusagil pildis pildi kokku miksib ja ekraanile vahendab. Rea Lest ja Hendrik Kalmet tulevad sellega toime nii, et see mõjub vaataja tundeid puudutavalt.

Uut moodi kokkusaamine

Lavastuses on vormiliselt ühendatud kino ja teatri elemendid. Sellise tegemise puhul, kujutan ette näitlejate ülesannet mängida napilt, et suur plaan, mis ekraani vahendusel vaatajani jõuab, oleks võimas. Minu jaoks tekkis laval tervik, mis iseloomustab ehk me maailma lähituleviku teatrit, kokkusaamisi kokku saamata.

Ja muidugi ei saa ma maha matta lootust näha Rea Lesta ja Hendrik Kalmetit partneritena, teineteisele laval kaamerate abita silma vaatamas ja suhu sõnu ütlemas.

+++

Kui lavastust „Mul oli nõbu” võrrelda, siis kvaliteedilt saab seda teha mu meelest Julia Augi isikliku loo ja lavastusega „Minu Eesti vanaema”. Ka seal oli kõik intiimne ja isklik ja neid tundeid võimetati kaamerate abil ekraanil. Ja mu eraldi kummardus kuulub tõlkija Margus Konnulale, kes suudab tõlkida nii, et tekst, mis lavalt kõlab, on elus.

„Mul oli nõbu”

• Autor: Rasa Bugavičute-Pēce (Läti)

• Tõlkija: Margus Konnula (Contra)

• Lavastaja: Valters Sīlis (Läti)

• Kunstnik: Uģis Bērziņš (Läti)

• Videokujundaja: Laura Romanova

• Valguskujundaja: Priidu Adlas

• Helikujundaja: Raido Linkmann

• Etenduse juht: Tuuli Raadik

• Produtsent: Liisa Liksor

• Näitlejad: Rea Lest ja Henrik Kalmet

• Teater: Vaba Lava

• Esietendus 3. juulil Rakvere Rahu Hallis festivalil Baltoscandal

Ilmus Maalehes.