Kunstihoone Lasnamäe paviljonis on vaadata kahe Moskvas sündinud eriilmelise kunstniku näitus. Vladimir Jankilevski emigreerus küpses eas Nõukogude Liidust, Valeri Vinogradov õppis kunsti Tallinnas, elab ja töötab siin. Näituse tutvustuses seisab, et see otsib vastust küsimusele, kuidas mõjutab kahe sarnases kultuuriruumis ja poliitilises kliimas kujunenud kunstniku loomingu kulgu nende elukäik.

„Meie ees on kaks elu, millest üks on elatud ja teine kaua elanud,“ ütleb näituse kuraator Tamara Luuk. Maailmanimega avangardist Vladimir Jankilevski (paguluses Yankilevsky) suri Pariisis 2018. aastal veidi enne oma 80. sünnipäeva. Nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt tunnustatud Valeri Vinogradov on 72aastane ja tal on seljataga oma pikk käidud tee.

„Võrreldes enamasti noorepoolse kunstiga, mida oleme paviljonis näidanud, on see näitus paratamatult ka austusavaldus,“ tõdeb Luuk. „Ja lootus, et lasnamäelased, kellest enamik ei ela ei eesti ega ka vene kultuuriruumis, võiksid uhkust tunda ja samastuda kahe sünnimaalt ära tulnud nõukogude inimesega, kes lõid ja loovad ühiskonnas, mille kodakondsuse nad on valinud.“

***

Tamara Luuk: Mida peaks teadma Vladimir Jankilevski kunsti vaadates?

Seda, et ta kuulus nõukogude Venemaal esimeste hulka, kes purustasid oma kunstnikuks olemise paratamatusega II maailmasõja järgse sotsialistliku realismi kohustusliku ideoloogilise paatose. 50 aastat Moskvas elanuna on tema inimesed sootsiumi moonutatud mutandid, kes elavad Soodomas ja Gomorras, nagu ta ütleks. Enamikus neist tunneb eksimatult ära nõukogude inimese, kuigi Jankilevski ise viis nii sootsiumi pahelisuse kui ka sellest rikutud inimese universaalsele tasandile, väites, et nii on see igal pool. Et inimesed elavad kastides ja järgivad nende kastide kuju.

Enamikus Jankilevski teostes on kaks maailma, üks abstraktne ja üldistatud, teine figuratiivne ja argieluline. Abstraktne ja üldistatud maailm on siseeluline ja märkideks kodeeritud, Jankilevskile ainuomase väljenduskeelega, unikaalne.

Olite ise Vladimir Jankilevskiga tuttav. Milline inimene ta oli?

Raskemeelne ilus inimene, aus ning maailma pärast kurb ja rahulolematu. Kui mina käisin valimas tema töid ta ateljees, siis seal oli laua peal venekeelne kabala, märkustega.
Oma juudi suguvõsast teadis ta Venemaal elades vähe. Pariisis ta uuris seda päritolu põhjalikult. Sealt ka see märkide süsteem, mis tuli tal kuskilt peast. See teeb ta nii originaalseks ja tõstab maailma kunstiajaloos väga erilisele kohale. Tal on alati pildis kaks: igavene ja ajutine. Labane tänapäevane, mida ta nimetab surnuks, ja märkide süsteem, mis on igavene. Need kaks on koos, nagu mees ja naine on koos, nagu on koos valgus ja vari. Ja tal on õigus.

Miks te panite ühele näitusele kokku just need kaks kunstnikku?
Tean mõlemat ja hindan mõlemat, kuigi neis on palju erinevat. Kui oleksid sarnased, ei joonestuks välja nende kujunemislugude omapära, mis tuleneb vanusevahest ja iseloomust, maailma ja kunsti suhtumisest. Mõlema väljakujunemus ja küpsus lubavad neil kõrvuti olla kõigist nende erinevustest hoolimata.

Üks igavikulisem küsimus ka: kas kunst päästab maailma?
Inimest võib päästa, puud ja looma ja lindu otse mitte, aga inimese kaudu ehk küll. Kuigi tundlikkused ja harituse viisid on erinevad. Ja päästjaid on muidki.

Ilmus Maalehes.