Selle loo pealkirjaks võiks olla ka „Karikakar ennustab Koitu” – karikakar ja koit nii suurte kui väikeste tähtedega.
Äratus igapäevasest magusmõnusast argipäeva muusikatapeedi talveunest on ikka seotud päris muusika pugemisega hinge.
Morna ja Nestori Raadio 2 aasta alguse saatest juhuslikult kuuldud mõminaräpp rõõmustas mõtlema muusikale, mis lõpetas mu läinud aasta.
See mõttekäikude rida on ilmselt enim ajendatud mu alusmõttest, kuidas muusika ka neid inimesi, kes ei ole muusikud, mõjutab. Marju Länik ja „Karikakar” valitakse aastate parimaks lauluks. Minu vaieldamatud lemmikud Hannaliisa Uusma, Vaiko Eplik ja Jarek Kasar esinevad koos jõulupühade kontserdil pisikeses Käru kirikus.
Muusikuks tulemine
Põikan korraks selle juurde, kuidas alles 19. sajandil misjonär ja kooliõpetaja Lars Johan Österblom põletas Hiiu kandleid ja kristlaste arvates põlesid kõik torupillimängijad põrgus. Wolfgang Amadeus Mozart oli selleks ajaks juba vähemalt sada aastat surnud. Selline taust. 21. sajandil mängitakse Hiiu kannelt ja torupilli Eestimaa kirikutes. Mängijad saavad priima pääsme taevariiki ikka. Siin tuleb mängu mõtlemise koht: mis on levimuusika. Mis koht tal on ja kuidas oma peas kuulamiselamusi eristada. Kui biitlid tulid ja maailma vallutasid, kas see oli levimuusika?
Vaiko Eplikul on seljataga periood ansambliga Koer. Sealt on pärit lugu pealkirjaga „Mine munni”, „Pihkupeksja” laul on ka. Kuulsaim lugu neil on muidugi hoopis pehmema sõnumiga – „Maiu on piimaaauto”. Seda tagantjärele nimetatakse pungiks. Punklaulupeol, mis ju ka üks kummaline uperpall muusika ja sõnumi alternatiivsest peavoolu jõudmisest, esitatakse neid lugusid kooris hellal häälel. Kui need aga sündisid, siis vaevalt lootuses olla poolt, pigem ikka vastu. Muusika ja muusikud, need, kes minu maitsekohaselt päris, on jah olnud mingil moel vastu silmakirjalikkusele. Ja silmakirjalikkust saab alati võtta kui soovi meeldida kõigile.
Jarek Kasaril on plaat, mille nimi „Taevas ja perse”, ühes oma laulus laulab ta epilaatorist, kes arvab, et kõige ilusam asi on puts. Jareki „Minu inimesed” oli ja on oma sõnumiga ajast ees. Hästi lihtsustatult saab ta räpitud teksti kokku võtta mõttesse – ma ja me ei tee väiksematele liiga.
Hannaliisa Uusma lauludest ta kaaslaste omaaegset üliekstreemsust ei leia. Ansambli HU omaaegne laul „Depressiivsed Eesti väikelinnad”tekitas skandaale ja samas defineeris sõnatäpselt olukorda, kus ja kuidas Smilers külas käib.
Võimas trio on. Päris iga kell ja igas kohas. Nad on täiskasvanuks saanud heas mõttes ja ellu jäänud. Teatrit armastava inimesena ei saa ma märkimata jätta, et kõiki kolme seovad kokkupuuted ja etendused NO teatris. Just sellistes lavastustes, mis võiks olla selle teatri kaubamärk – NO on selline riigiteater, kus saavad esietenduda Jarek Kasari monotükk „Lindmees” ja ooper „Katuselt”. Priit Võigemasti ja Vaiko Epliku mõttelugu „Muuseas ma armastan sind” tuli samuti välja NO teatris. Siin ma ei tohi märkimata jätta ka noore Uku Uusbergi just selles teatris võimalikuks osutunud tipplavastust „Pea vahetus”.
Aastaajad vahetuvad igal aastal
Helilooja Pärt Uusbergi muusika on omal moel ja üsna otseseltki teatriga seotud. Nüüd aastavahetusel, kui tema Eesti vabariigi sünnipäevale pühendatud kooritsükkel „Eestimaa atmosfäärid” Nordea kontserdisaalis esietendus, kõndis mõte sellele, et ta on eriline helilooja just sellega, et ei flirdi argipäeva meelemõnude otsimisega. Helilooja vaatab hoopis tagasi regilaulu aega ja viisi, ning otsib väärttekste nii oma kui võõras keeles. Loob seda, mis aja loole on vastu pidanud. Ja kõige uhkem on seejuures, et see looming saab tähelepanu. On omamoodi alternatiiv ja vastuhakk sellele, et spordimaailm, kus mõõtmine ja esikohtade pjedestaal tulemusele üheülbaliselt kaalu annab, ka muusika- ning teatrimaailma tungib. Et looming saab kõla vaid tänu turundusele ja produktsioonile. Jah, ka koorimuusikas on oma hitid. Näiteks saab „Eestimaa atmosfääride” tsüklist üsna kindlasti enimlauldavaks viimane laul, kus Juhan Liivi tekst „Talve öö”: „Kurbus kaob, mure kaob,/ rahu tunned hinges sa,/ kurbus vaob, mure vaob,/ pilgu heidad taeva sa… //. Ja teavas on korraks kõrge ja tähine.
Kogu tsüklit, seda Eestimaa aastaaegade vaheldumist tekstis ja muusikas saadavad filmimees Madis Reimundi liikuvad pildid loodusest. Reimund on võtnud põhitegelaseks Viiralti tamme ja näitab seda, kuidas ühel põlispuul tekib üks aastaring. Millises atmosfääris ta elab. Nii pilti kui helilooja heli iseloomustab peensus. Just seesama peenhäälestus, mis meil pürgimusena ju välja naerdud on. Reimund ja Uusberg, Rapla poisid mõlemad, on mu meelest oma peenhäälestuse ennekõike kaasa saanud kodust, perekonnalt ja seda on nad siis arendanud. Nad näitavad, kuidas muusika muutub piltideks ja pildid muusikaks nende peas ja see saab nähtavaks tänu nende abile, kes tahavad näha ja öelda sedasama.
Üks taasavastus „Eestimaa atmosfääride” tsüklis oli puhkpilliorkester, mis esitas laulude vahele Uusbergi regilauluseadeid. See kõlas teistmoodi kui oleme harjunud pasunakoori kuulama, selles oli aastaaegade vaheldumise õrnus sees.
Mu jaoks ühendab Eplikku, Uusmad, Kasarit ja Pärt Uusbergi – olgu, jään nende loomingu juurde ikka vaid – pühendumise aste. Just see, et isiklikult tajutud emotsioonide ja atmosfääri edasiandmiseks kasutatakse oma keelt. Ja vormilisest erinevusest sõltumata on muusika mõju see, mis hinge rõõmustab. Kõigis neis muusikutes on üsna ühel moel olemas teadmine, et me õnn on see, et pole igavene suvi, vaid on kevad, suvi, sügis ja talv – ka tundetoonides.
***
Tagasi tulles mu aastaalguse avastuse mõminaräpi juurde: Siim Nestor nimetab seda möödaminnes uueks pungiks. Kõlab ka väljend „noor Eesti indi hip hop”. Irooniline see pisut on, aga sarnasust koorimuusikaga on sellel niipalju, et tekstid kipuvad esitamisel arusaamatuks jääma. Samas on neil üsna suur tähendus ja kui kuulates kuulda, siis annavad sõnad muusikalisele helipildile mitu dimensiooni juurde. Siim Nestor hoiatab oma mõminaräpi saates, et tekstides tuleb ette päris palju ropendamist. Et kellele ei meeldi, pangu kõrvatropid kõrva. Jah, see mõminaräpp, mis mulle meeldis sest saatest, on eestikeelne. No näiteks „Kopp, kopp on ees”: /Kopp, kopp, kes seal on, mental-tšiki etalon.// See pani kõrvu avama ja kaasa mõtlema. Kuuleme veel. Maailm on avar ja me Eesti muusikapilt 21. sajandi teise kümnendi lõpul ikka üsna uhkelt paljupakkuv.