Olla, või mitte olla? Linnateatri lavastaja ja näitleja Priit Võigemast otsustas viis tundi enne õhtust etendust, et ta lavastatud „Hamlet“ ei jää näitleja haigestumise tõttu ära, ning mängis ise. Kõik ei otsustanud, Priit tegi selle suure teo. Hästi tegi, ei mingit hinnaalandust. Ja mina olen selle üle rõõmus ja uhke. Foto Linnateater

 

Ma palun vabandust. Aga olen ammu kindel, et allkirjadega kellegi teise teksti all meeleavaldamise aeg on möödas. Ma soovitan kõigil kirjutada alla vaid oma tekstidele. Meiega on piisavalt kaua manipuleeritud.

Nüüd tuleks olla avatud meelega. Avatud meel ütleb, et untsus on palju enam kui vabamüürlaste välja mõeldud demokraatia.

Tähelepanu on asjade untsus olemisele juhitud üha ja aastaid, muutunud ei ole sellest mitte midagi. Nüüd on võimalik vaid nõuda. Kui üldse.

Ütlesin Kaja Kallasele, et tal on ilusad silmad tõesti. Kajal oli komplimendi üle hea meel. Naerma ajas see teda muidugi ka. Äitäh, Jürgen Ligi…

Üks paljudest põhjustest, miks ma Hartale alla ei kirjuta, on see, et taas on tegu konstanteeringuga.

Nõnda siis, kas ühiskondlik kokkulepe ja demokraatia peatab:

– massilise väljarände;

– maaelu järkjärgulise hääbumise;

– süveneva vaesuse;

– elektri hinna tõusu;

– toidu hinna tõusu;

– valimisseaduse muutuse;

– rahakeskse elukorralduse?

 

Kas võimalus luua uusi erakondi annab meile tagasi:

– omavalitsused, mis ei ole parteide ripats;

– maavalitsused, mis ei ole pealinnast juhitud ministeeriumi-osakonnad?

 

Kas Hartas väljendatu:

– taastab ametnike isikliku vastutuse;

– kehtestab nõude, et tippjuht peab olema spetsialist;

– lõpetab puru silmaajamise ja otsese valetamise oma riigi kodanikele?

 

Minnes veelgi konkreetsemaks, kas Hartas öeldu:

– peatab Rapla gümnaasiumide lammutamise häma;

– taastab Rapla haiglas laste ilmaletoomise võimaluse;

– tõstab Rapla keskraamatukogu töötajate palka;

– taastab usu, et sõnal on kaal?

 

No vaat, siin on hulk kas-küsimusi nüüd ja teatavasti saab sellistele küsimustele vastata vaid kas jah või ei. Ma olen nüüd oma tekstiga jõudnud kohta, kus sõna on sõna vastu. Harta sõnad minu sõnade vastu. Mäletate, mis juhtus hiljaaegu parteide ebaseadusliku rahastamise uurimisel? Uurisid päris uurijad, need, kes seadusi tunnevad ja vastavaid metoodikaid tunnevad.

 

Keerame titel teise otsa

Jah, ka mina kirjutaksin sellele Hartale alla, kui poleks ikka veel ajakirjanik. Kirjutaksin oma südame rahustuseks, selle tõestuseks, et mul pole ükskõik.

Ärge saage must valesti aru – ma olen muutuste poolt. Paljud mu tuttavad ja mõned sõbrad on Hartale oma allkirja andnud. Mul on hea meel, et nad veel loodavad olude ja tavade muutumisse. Usuvad, et riik on ükskord taas inimese jaoks, mitte inimesed riigi jaoks. Ma enamasti enam ei usu. Ja olengi enda pärast kurb. Nende teiste pärast ka, kes enam ei usu.

Professor Ülo Vooglaid ütles, et kirjutas Hartale alla. Ta on mulle eeskujuks, see on märk, et lootus kustub viimasena. Ometi olen just temalt õpitu ja loetu põhjal veendunud, et see, mis me riigis sünnib, Harta inimeste sõnul demokraatiakriis, pole põhjus, vaid on tagajärg. Selleks, et midagi muuta, tuleb tegelda põhjustega, siis tagajärjed ehk on paremad. Me president on Hartale reageerinud. Tuleb ümarlaud… Ja jälle olen ma kõikvõimalikke ümarlaudu näinud ja kuulnud nii palju, et luban kahelda nende tulemuslikkuses. Juba 2006. aastal kirjutas professor Vooglaid…

 

…sõnavabadusest

„Seda ei saa öelda, et Eestis keegi otse keelaks rääkimist ja kirjutamist. Küsimus on muus!

Võid ju kodus või kuskil lõkke ääres rääkida… Võid ka mõnes listis oma kirjatükke avaldada, aga see on ka kõik. Sellist võimalust, mida saaks käsitleda demokraatlikus ühiskonnas vajaliku infolevi võimalusena, tegelikult ei ole.

Valitsusasutused jt kodanike kirjadele enam ei vasta (sellist kohustust ei tunta.). Toompealt saadab tavaliselt keegi tütarlaps vastuseks „tule-eile-meile” kirja, milles ei ole sõnakestki selle kohta, mida eelnevalt kirjutati. Mõtteavaldused suunduvad nagu põhjata kotti. See kõik on eriti veider nende juttude taustal, mida räägitakse riigi ja rahva seoste, eriti Euroopa Liidu ja rahva seoste, vastastikuse informeerituse ja üksteise tundmise kohta… Võõrdumine ja võõrandumine on aina süvenenud.“

Ma siis veel lootsin, et otsustajatel tuleb aru pähe. Aga olen ise märganud ja need, kes teavad, on seda öelnud, et arukatesse analüüsivatesse pisut pikematesse tekstidesse, mis puudutavad ühiskonnakorraldust, ei viitsi süveneda ei riigikogulased ega nende valijad. Ka enamus arste ja õpetajaid peab neid asju, millest Ülo Vooglaid aastaid on rääkinud ja kirjutanud, ebaolulisteks.

Ma üha enam olen veendunud, et kohe tuleks ilmutada Ülo raamat „Vastuseta jäänud kirjad“, kuhu koondaks Ülo kõigile meie presidentidele ja peaministritele ja paljude ministritele ja mitmele muule otsustajale saadetud arukad tähelepanu juhtimised läbi 20 aasta – see oleks ajalugu ja õpik.

 

Olukorrast riigis

Valelikkus on veres meil. Seda nimetatakse erinevalt küll tolerantsuseks, küll viisakuseks, küll diplomaatiaks. Kui lolli lolliks nimetad või kurjategijat kurjategijaks, võid sattuda kohtu alla. Üks hullemaid tendentse on see praegu, et süü lahustatakse ära. Kõik on süüdi, kõik parteid, kõik inimesed, kõik riigikogulased. Mul tekib küsimus – kui kõik on süüdi, siis kes süüdi on? Kõigil inimestel on ilusad silmad, kõik ajakirjanikud saavad olematut palka, kõik eestlased armastavad juustu, kõik lehed on kehvad, kõik, kõik, kõik.

Olgu, ütleme, et ma usun, et isegi paadunud küünikud, pragmaatikud ja parempoolsed on täna äkki mõistnud, et meil on midagi väga valesti, ja usuvad, et nende allkiri aitab kaasa sellele, et kõik ei läheks vanamoodi edasi. Oleme palju püsiväärtusi maha salanud ja ära unustanud. Aastate jooksul on sellele vastugi hakatud, aga see on enamasti olnud formaalne. Nüüd tahetakse paljut tagasi, aga kes teab, kuidas edasi. Siia punkti pannes on Hartale alla kirjutanud… tuhat inimest.

Kuidas edasi?