Kuidas sai kogu rahvas niimoodi eksida? Eesti kuulsaima suusatreeneri Mati Alaveri päevikus, mis leiti läbiotsimisel pärast dopinguskandaali lahvatamist, on kirjutatud: „Suuremad valed tuleb üle vaadata.” Delfi Meedia dokfilm „Kindral” teeb seda põhjalikult.
Vaatamata sellele või ehk just sellepärast, et filmi režissöör Mihkel Ulkil, Delfi meedia loovjuhil on filmiharidus, on „Kindral” ajakirjaniku film. Ajakirjanike film, kui täpsem olla. Või vähemalt mina vaatasin seda nii, htlasi kui ajakirjanike ja jakirjnduse eneseanalüüsi.
Meisterlik montaaž
Filmi iseloomustab mu jaoks ennekõike meisterlikult dialoogideks monteeritud, n-ö rääkivate peade monoloogid. Montaaž on töömahukas, aga mõjuv. Üks persoon alustab mõtet, teine lõpetab. Kolmas lisab värve.
Mu arvates on tähtis, et just Eesti ajakirjanikud selles filmis mõtestavad Eesti murdmaasuusatamise tipphetki ja krahhi. See loob lisaks muule psühholoogilise pildi sellest, millise surve all oli ja on uuriv ajakirjanik.
Patukahetsuseta
Peategelased Mati Alaver ja Andrus Veerpalu saavad filmis sõna vaid arhiivikaadrite vahendusel. Filmi lõpus selgub, et nad on keeldunud patte kahetsemast. Tõsi, filmis kasutatakse selle kohta sõna lunastus.
See, et tegijad on lugu läbi filmi vedama, jutustama pannud Jaan Martinsoni, on kindlasti selle filmi võit. Martinson on mees, kes on näinud pealt Andrus Veerpalu pikki ja kurnavaid ja pühendunud treeninguid ja triumfi. Ta on intelligentse ütlemise ja hea suuvärgiga.
Just tema ütleb ausalt välja – usun, me kõigi ühise arvamuse –, et võib isegi mõista, et Veerpalu süstis ennast, et saada juurde see 0,2 sekundit kiirust, mis kindlustab kullad. Aga on mõistmatu, miks ta hoopis vähema andega suusatajale, oma pojale, dopingut soovitas? Selleks, et ta maailma 70. kohalt tõuseks viiekümnendaks…?
Kunstitaotlus puudub
Selles dokis ei ole läbivat kunstilist kujundit. Film on ratsionaalne. Samas pani selle vaatamine mind mõtlema, mis on filmis üldisemalt dokumentaalsus, kas see saab olla vaid kuiv exceli tabel. Ütlesin, et filmis saavad sõna asjaga kokku puutunud ajakirjanikud ja see teeb loo tundlikuks, sest püüa palju sa püüad objektiivne olla, hea ajakirjanik on ennekõike inimene, mitte robot. Vägev, et filmis on teemana üleval Lembitu Kuuse osa Veerpalu avalikkuse ees kangelaseks tegemise lugu, ja ka see, kuidas temagi elutöö – filmis öeldakse: ta teadis suusatamisest kõike, ta oli lähedane Mati Alaveriga – kokku variseb. Mida ta pidi tundma? Üles jääb isegi kahtlus, et Kuuse teadis rohkem kui rääkis.
Selline tippajakirjaniku saatus sporditippude kõrval. Krahh niisamuti, kui sa pole robot ja paned oma töösse südame. Ja sport on ju lisaks kõigele ka emotsioonide kunst, nagu selle kajastaminegi.
Süüdi on ajakirjanikud
Ajakirjanike saatusega resoneeru ses filmis veel muudki, aga siinkohal üks näide. See, et kui ajakirjanduses hakkasid ilmuma kahtlused Andrus Veerpalu dopingukasutamisest, mõistis rahvas ajakirjanikud hukka. Kuni kättemaksuähvardusteni välja.
Veerpalu ja Alaveri kuulsusest ja hingeminekust räägib see, et ajakirjanik Kärt Karpa esimese hooga liitus sotsiaalmeedia grupiga „Me usume Andrus Veerpalusse”, et sellest siiski paari päeva pärast välja astuda. Rahva viha suurust näitab kasvõi see, et ähvardati isegi Peep Pahvi.
Ma siin kirjutades jooksutan lugusid kokku, aga filmis pole sellist otsest järgnevust, lugu kõlksub kokku kildudest ja just see teeb kõik huvitavaks. Mitmekihilisus.
Ebaõnn
Vaatan, et siiani olenrääkinud kõige vähem Kindralist, Mati Alaverist. Muide nii on filmis ka ja ilmselt eluski. Niiditõmbaja jääb kaadri taha. Peategelased eelistavad tihtipeale varju jääda. Ja filmist jääb muje, et Alaveri dopinguvõrgustik oli suurem kui kohtus kinnitust on leidnud.
Filmis tuuakse Alaveriga seoses esile tema pühendumist suusatamisele, treenerioskusi, suhtlemise paindlikkust ja palju muud head. Imelik on mõelda, et veel üsna hiljuti oli venelastel plaan palgata just tema oma suusatajate peatreeneriks. Tol hetkel tekitas see uhkust , sest Vene-suhted olid teised, nüüd… Lisaks muidugi igavene kahtlus selle ja sellele eelnenud riigi sportlaste dopingukasutamistest.
Ka sellest on jutt filmis, kuidas sponsorid Alaveri ukse taga järjekorras seisid. Muide ka poliitikud armastasid Veerpalu ja Alaveri valguses peesitada. Milline karisma ja isiksuste võlu.
Kuidas ja kas kogu rahvas võib niiviisi eksida? Eks see küsimus jää õhku veel aastateks, kui mehed ise rääkima ei hakka. Ja samas öeldakse, et AndrusVeerpalu klassikalist suusammu, seda tehnikat, õpitakse ka täna suusakoolides. Õpitakse, kuidas tuleb sõita.
Ebanormaalsus
Mu jaoks on kogu filmi huvitavaim mõtestaja spordibioloog Kristjan Port, kes ütleb: „Spordi eesmärk on olla ebanormaalne ja sportlane ei taha selles mõttes olla tavaline inimene.” Mõte selles, et tippsportlane teeb trenni ebanormaalselt palju, üritab olla oma treeningu tegemisel ebanormaalselt nutikas ja vahel valib vahendeid, mida varem ei ole kasutatud. „Selles mõttes sport on kliiniline eksperiment,” ütleb Kristjan Port.
Pettuse mõõt
Filmis avaneb ka üheksakümnendate tippsuusataja Piret Niglase lugu. Ta ütleb, et Mati Alaveri tiimi saades oli treeningkoormuse tõus tohutu. Ta kinnitab, et Alaver õppis, kuidas inimestega suhelda, ja nägi sellega väga palju vaeva. Samas võis treener olla väga kalk, kinkida peegli, et sellega öelda: sa ei ole sellises kaalus, nagu treener näha tahaks.
Oli nii: kui läks hästi, siis sinuga räägiti, kui halvasti, siis suhtlemine katkes mingiks hetkeks. Sportlane oli treeneri jaoks nagu töövahend, katkised asjad visatakse minema. Keegi parandab ta ära ja siis ta kõlbab jälle.
Mis selgub: Otepääl NLiidu meistrivõistlused, seal dopingukontrolli ei olnud ja seal kasutati aineid, mis polnud lubatud. „Kokteil oli vähe kangem tehtud. Vähem kui nädal aega pärast seda ütles mu maks üles.”
Piret ei tea, palju arstil oli sõnaõigust, temal jäi mulje, et kõik otsused tegi Mati Alaver. Aga süstimised tegi ikkagi arst. Sportlane loeb oma päeviku sissekannet, kui ta hakkas vastu ja ei lasknud ennast süstida. Tekib vaimne vägivald, ta oli Mati Alaverist sõltuv majanduslikult ja treener kasutas seda ära.
Piret Niglase arvates Alaveri treenitavad ei pruukinud aru saada, mis nendega tehti.
Ajaaken
Üks ebameeldiv asi, üldlevinud arvamus, mis selle doki juttudes ka on: et tippspordis saavutatakse kõrged tulemused vaid dopingu abil, kõik ei jää vahele. Politoloogist ajakirjanik Erik Moora kasutab filmis väljendit ajaaken, mis korraks avaneb, kui taolised asjad avalikuks tulevad, siis on võimalik asjadest ausalt rääkides puhastuda nii inimestel kui ühiskonnal. Eesti ühiskond jäi segadusse, kui Veerpalu justkui sai õiguse. Dokfilm „Kindral” tegi katse seda segadust korrastada. Lõpuni see muidugi ei õnnestud, kahtlused jäid õhku, aga see pole filmimeeskonna süü.
Ilmus Maalehes. Fotod Andres Putting.