Saan läinud sajandi seitsmekümnendate teatrist kirjutada kui isikliku teatrimaitse väljakujunemise ajast. Kindlasti oli see minu jaoks aeg, kui olin kõige vastuvõtlikumas eas. Ja sama kindlalt saan sellesse aega tagasipilku heites öelda, et see, mis Eesti teatris siis tehti, on hea teatri üldisemaks mõõdupuuks üsna universaalne.

Kui ma 1974. aastal Tallinna jõudsin, olin 18aastane. See oli 49 aastat tagasi. Selleks ajaks oli kuidagi selge, et kunstis meeldib mulle impressionism ja kirjanduses maagiline realism. Teatris olin tänu oma emale ka käinud ehk natuke rohkem kui teised minuvanused poisid ja tüdrukud, aga mingitest eelistustest ma sel ajal kindlasti rääkida poleks osanud.

Viivi Luik kirjutab raamatus „Kuldne kroon” sellest, kuidas, kus ja mida ta lapsena luges. Kuidagi nii ütleb, et õppis enese teadmata. Mina julgen sama öelda oma seitsmekümnendate keskel alanud teatriteekonna kohta. Vaatasin, vaimustusin. Selle sõnastamine, millest just, tuli hoopis hiljem ja kes teab, ehk pole need aegadetaguse kaasaelamise kihistused senini päriselt ilmsiks saanud.

Kirjutan selle loo mustandisse märksõnaks „70. aastate teatri lavastajate kujundijulgus” ja meenub, kuidas siis noorena ei osanud seda, mis nägin, sõnadesse panna. Ega ma ei arvanud seda ka, et tegemist on mingi eksperimendi või uute teatrivormide otsingutega. Võtsin kõike, mida nägin, vastu just nii, et nii see peabki olema. Et oma otsimine on hea teatri, ehk ka teatrikunsti loomise alus. No nõnda mõtlen vahel ka täna, et kas peabki seletama, mida nähtud kujund minu jaoks tähendab. Mõni teine vaataja näeb sama asja kindlasti teisiti ja, kui vaja, ütleb selle välja teiste sõnadega.

Seda jah sain alles hiljem teada, et nägin moodsat teatrit. Isegi eksperimentaalset teatrit. See oli mu jaoks loomulik ja on jäänud loomulikuks tänaseni. Jah, just see, et teater on otsinguline ja kujundlik. Ja ka psühholoogiline. Teatrikunst tekib siis. Ikka on huvitav vaadata, kuidas tegelased lava ajas muutuvad. Vaadata seda, milline on osalise muutumise teekond.

Kolm õde

Tahaks Moskvasse! Anton Tšehhovi „Kolm õde” esietendus 21. oktoobril 1973 Tööpunalipu ordeniga V. Kingissepa nimelises Tallinna Riiklikus Draamateatris. Lavastaja Adolf Šapiro. Seda lavastust mängiti 9 aastat. Ja meelde mängisid selle muidugi näitlejad. Mälus on ka selle lavastuse muusikalise kujunduse üks element, laste mängutoos ja selle viis. See viis oli igavikuline siis ja on minu jaoks samasugune ka täna.

Kuidas Juhan Viidingu Tusenbach oskas olla kurvalt ettenägev ja irooniline. Einari Koppeli mängitud Soljonõi vastik sarkasm oli isegi võluv. Ants Jõgi Ferapont tuli ja oli kui teiselt planeedilt. Ja veel olid selles lavastuses Jüri Järvet ja Ants Eskola. Muidugi kandiliselt plastiline, ka kõndides tantsiv Mikk Mikiveri Veršinin ja see, kui väljapaistvalt Ita Everi Maša teda armastas.

See „Kolm õde” tuleb mulle ikka meelde, kui kuulen linnuparvi sügiseti üle lendamas. Sealt algas armastus sosinate ja karjete vastu kultuuris. Ja ka see teadmine, et provintsilinn, kus näidendi tegevus toimub, oli siis suurem kui meie suured linnad täna.

Epp Pillarpardi Punjaba potitehas

Selle Peet Vallaku jutustuse lavaleseadja oli Mati Unt. Esietendus 10. augustil 1974 L. Koidula nimelises Pärnu Draamateatris. Lavastaja Kaarin Raid.

Kaarin Raid oli selle lavakakursuse juhendaja, kus mul õnnestus kaks aastat õppida. Just tema tõi meile näha Mati Undi ja rääkis meile Tõnu Tepandi vaimustavatest lauludest.

Nüüd ma oskan seda lavastust nimetada rituaalseks teatriks. Loos kaks potimeistrit võistlevad ja võitlevad potitehase omaniku Epu tähelepanu eest. Tol nägemise hetkel ma ei osanud seda sõnastada, et Hilja Varem, Aarne Üksküla ja Ago Roo mängisid meile sünnitamise mänge. Armastuse sünd ja poti sünd. Laval oli suur ratas, eluratas mu jaoks, millega tegelased kaasa veeresid. Kunstnik tuleb siin kindlasti ära nimetada – varalahkunud Vello Tamm.

Hilja Varemi lavamuutumised vaimustasid. Ja muutumise märgiks uue vastu vahetatud vana kleit jäi mu meelest lavale, märkimaks minevikku, mida me endaga kaasas kanname. Siis ma taas ei osanud nii mõelda, ega potitehase lugu oli ju kapitalistliku ühiskonna lugu. Epp valis endale meest mitte armastusest, vaid kaalutlusest, kes potitehase äris paremini välja veab.

Popi ja Uhuu

Merle Karusoo lavastas selle, kui oli lavaka kolmandal kurusel. Esietndus 31. jaanuaril 1975 Draamateatris. Nägin seda esimest korda Toompeal kateedri kitsukesel laval. Ja esimest korda nägin mängimas tuttavaid poisse, vanema kursuse Lembit Petersoni, Urmas Kibuspuud ja Kalju Orrot.

Esimene kord kogesin, et need poisid, kellega sõbramehelikult sinapeal olime, muutusid äkki laval mängides suureks ja kättesaamatuks. Laval olid ahv ja koer. Sõnu ei olnud, aga tegevus oli jälgitav. Mängiti kokku. Laval rippusid suur puur ja väiksem gloobus. Ma ei mäleta, kas me siis juba tegime õppides loomaetüüde või tuli see hiljem. Meeles on ka traagiline lõpp – kõik lendab õhku. Poiste mängus ja Karusoo lavastuses oli filosoofia sees. Ja mu meelest mängiti loomadele omaseks inimtunded.

Protsess

Arvan, et see oli esimene suurlavastus, vaatemäng, mida elus nägin. Oli mu jaoks ka rokkooper. Laval oli ansambel Ruja ja meie oma kursuse Urmas Alender. Lavastus esietendus 19. jaanuaril 1976 Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris, lavastaja Kalju Komissarov.

Trellidega publikust eraldatud lava, kunstnik Tõnu Virve. Tagantjärele äkki, aga ma usun siiski, et tajusin seda juba siis sõjavastase lavastusena. Fašismi-vastane oli ta kindlasti. Seega tuli mu teatrikogemusse protesti teema. Kui nüüd mõtlen sõnale protsess, siis see seostub aja muutumisega. Sealt ilmselt musse imbus see arusaam, mis sest, et lavastus rääkis Nürnbergi protsessist. Rokkooperit „Jesus Kristus superstaar”olin ma muidugi seks ajaks palju kordi kuulanud. „Protsess” aga oli muule lisaks ka visuaalselt põnev.

Põrgupõja uus Vanapagan

Üllatav, et oma kirjutamisega Põrgupõhja lavastuseni jõudes tundub, et kõik eelnevalt kirjapandu valmistas noort meest ette selleks, et jõuaksin sümfoonilise ja apokalüptilise teatrielamuseni. Ja muidugi arvasin ma enne Põrgupõhjat, et olen teatris juba kõike näinud.

„Põrgupõhja” esietendus 25. jaanuaril 1976 Tööpunalipu ordeniga Eesti NSV riiklikus Akadeemilises teatris Vanemuine, lavastaja Jaan Tooming. Seda lavastust nägin esimest korda kusagil suure saali rõdult ja Lembit Eelmäe tuletas mulle meelede kursusekaaslase Mart Puki isa Arnot.

Jaan Tooming lavastajana jättis kõik, kes lavastuses surid, kõiksuse maailmamudelist lavale edasi tegutsema. Lavastuse kunstnik oli Georg Sander. Hiljem panin etendustel käies tähele, kuidas see lavastus tõi saali inimesed erinevatest põlvkondadest ja keskkondadest. Linnainimesed ja maainimesed, noored ja vanad vaatasid ja vaimustusid. Just see märgib suure kunsti ilmumist mu jaoks.

Ega ma siis elu uperpallidest mõelda ei osanud, aga läks mööda ainult 14 aastat, kui sain ise nii Lembit Eelmäega kui Jaan Toomingaga koos teatrit teha.

Veli Joonatan

Ja siis kohe tuli „Veli Joonatan”, esietendus 15. veebruaril 1976, ikka Vanemuises ja ikka lavastaja Jaan Tooming. See oli teistmoodi teater kui „Põrgupõhja”, aga samasuguse mõjuga. Seal Anne Maasik laulis esimest korda Ernst Enno luuletust „Rändaja õhtulaul”. Seda, mis „Nipernaadi” filmis – ma kõnnin hallil lõpmata teel, kesk nurmi täis valmivat vilja… Poeetiline oli mu jaoks selle lavastuse märksõna. Anne laulis ja raagus puu, mille all ta istus, hakkas äkki õitsema. Ja oli seal ka tõsine jauramisstseen kõrtsis, stseen nagu Viiralti „Põrgust” – „Joonatan, minu veli makas/ muide tapetuide man/ sa mul ollid kõige kallim/ kõige kallim Joonatan./ .” Tartu boheem Mülleri Sass selles stseenis hiilgas ja muidugi taas Lembit Eelmäe.

Jälle hoopis hiljem sain teada, et suur näitleja Lembi Eelmäe mängis enne Jaan Toomingaga kohtumist Vanemuises keigarite rolle, selliseid luhvtivendi jalutuskepi ja kriipsvuntsikestega nina all.

Kui Tooming ta Ugalasse Kihnu Jõnni mängima kutsus, siis sain aru, mida tähendab näitleja ja lavastaja teineteisemõistmine. Neil olid omad märgid, mida mõlemad mõistsid, ja pikka juttu ei aetud.

Lembit Eelmäe tuli teatrisse mitu tundi enne etenduse algust. See oli kuidagi nii, et ta tuli, oli seltskondlik,viskas nalja, rääkis anekdoote. Siis kadus. Ja juba paar tundi enne oli tal kostüüm seljas ja vähemalt tund enne etendust läks Lembit lavale, istus seal ja jalutas kostüümis lavakardinate taga. Ootas etendust ja seltskondlikus lobas enam ei osalenud.

Godot`d oodates

See lavastus oli taas täiesti teisest ooperist kui mu eelnevad vaatamiskogemused. Absurditeater öeldi siis. Ja ega ma ei teadnud siis veel elu absurdsusest tuhkagi. „Godot`d oodates” esietendus 14. oktoobril 1976 Noorsooteatris, lavastaja Lembit Peterson. Sealt on meeles, kuidas pausid kandsid. Palju vaikust oli selles lavastuses ja saal kuulas seda vaikust hinge kinni pidades. See tegi lavastuse avaraks. Kuidas küll minust vaid mõni aasta vanemad poisid sesse eluabsurdi nii sisse elasid, et see vaimustas. Ime!

Ja muidugi said kõik äkki aru Aleksander Eelmaa suurusest. Mina ka. Olin teda varem näinud pantomiimi tegemas ja temaga käis siis kaasas legend, kuidas Sass Karja keldris kannu õlle eest inimestelt žeste ostis. Palus teha ja korrata mingit liigutus ja siis tegi järgi.

See, kuidas Sulev Luik etenduse alguses saabast jalast võttis – uhh, see polnud aeg luubis, vaid pani aja seisma. Ma pole varem kirjeldatud lavastustes rääkinud sellest, mis häältega neis räägiti. Godot´s aga räägiti mu mälu järgi miskite teiste kohtade pealt kui elus ja lavalgi. Muidugi mõlema näitleja meisterlik plastiline liikumine.

Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, nägin 2014. aastal Godot`d Teheranis mägede jalamil seisvas garaažis pärsia keeles ja ma sain sellest keelest aru. Nii võimsalt oli Lembit Petersoni lavastus mulle mõjunud.

Kes kardab Virginia Woolfi

Sellel lavastusel oli selline mõju, et mängisime sealt inspireeritud enesepetmise mänge oma selles elus, mida nimetan metsavahieluks. „Kes kardab Virginia Woolfi” esietendus 23. juulil 1977 Pärnu teatris, lavastaja Adolf Šapiro.

Muidugi mängisid neid dramaatilisi tegelasi erakordsed näitlejad. Linda Rummo, Tiia Kriisa, Aarne Üksküla ja Villem Indrikson. See oli vast kokkumäng või ansamblimäng. Aarne Üksküla oskas kõndida seal akdeemilisuse ja labasuse piiri peal. Tema juhtis mänge selle mängus. Muidugi on meeles mänguraudtee. Kui Linda Rummo ja Aarne Üksküla suutsid omavaheliste suhete rämeduse mängida miskil moel isegi hellaks vastastikuseks tundeks, ei tulnud mina oma elus neid mänge mängides sellega toime. See õpetas mind elutõde ja mängutõde pisut lahus hoidma.

Puutuvid

See oli Leedu näidend ja ma ei mäleta selles räägitud lugusid. „Puutuvid” esietendus 30. oktoobril 1977 Pärnu teatris, lavastaja Ingo Normet. Lugu ei mäleta, aga mäletan näitlejaid. Kuldne trio oli juba siis kuulus üle maa. Ja järsku olid need pullivennad Mihkel Smeljanski ja Jüri Vlassov laval, täiesti tõsistes osades. Usutavad, huvitavad, karakterid. Ja veel mäletan, et lava pöörles aeglaselt ja pilt vahetus. Selles lavastuses oli miski saladus, me naaberrahva oma. Puutuvide oma.

Gulliver ja Gulliver

Laval olid publikule näha nukud ja neid juhtivad näitlejad. „Gulliver ja Gulliver” esietendus 14. aprillil 1979 Eesti NSV Riiklikus Nukuteatris, lavastas Rein Agur. Lisaks sellele, et sai selgeks, kui head näitlejad on muidu sirmi taha jäävad nukunäitlejad, oli see geniaalne leid panna hiiglast mängima inimene ja inimesi nukud. See kõige vanem Hendrik Toompere, praeguste Toomprede isa ja vanaisa, muidugi hiilgas hiiglasena. Ja taas mängis selle lavastuse laulud linti Ruja. Näidendi kirjutas Mati Unt, laulutekstid Juhan Viiding. Ja taas on meeles mängulisus, metafoorsusest, poeetilisusest ja kujundlikkusest rääkimata.

***

Ma üsna meelega kirjutasin nähtud lavastuste juurde tolleaegsed teatrite nimed, andmaks märku üsna silmakirjalikust välisest foonist, ajast, kus punase plakatlikkuse nimede varjus tehti suurt ja mu jaoks filosoofilistest mõtisklustest kantud teatrit. Teatri kunsti!