Kõik fotod pärit kirjastus SE&JS arhiivist.
23. aprillil saanuks teletäht Urmas Ott 60-aastaseks.
Kohtusime 1974. aastal septembris. Urmas Ott oli suur kohmakas Otepää poiss, kes tahtis õppida näitlejaks. Või õigemini ‒ meist vist enamus arvas lavaka esimese kursuse esimestel päevadel, et juba oleme väga suured näitlejad.
Küllap meid ühendas see, et seda kooli me ei lõpetanud. Ikka rääkisime Urmasega elust, kui kohtusime, kas või tollases Viru Värava raamatupoes ilukirjanduse lettide ees.
Ta ikka üllatas. Näiteks, kui tegin ühel oma eluperioodil Eesti raadiosse Raplamaa uudist. Urmas oli juba toona legend, lendaski kõrgelt. Aga siis helises äkki mu telefon ja kättesaamatuse oreooliga Ott teatas ilma sissejuhatuseta: “Kuulasin su tehtud uudist, sa edaspidi häälda maavanema nimi selgelt välja. Kuulajad võiksid korrektselt kuulda ja teada. Ära nimedes üle ludista, sa saad küll!”
No meelde jäi.
Me viimase kohtumise olen üles kirjutanud. Kirjastus SE&JS esitles 2007. aasta augustis teatri- ja muusikamuuseumis dirigent Neeme Järvi soliidset elualbumit “Kunstniku elu”. Neeme Järvi oli kohal ja Arvo Pärt, Aarne Mikk, Robert Kasemägi… Urmas Ott on selle raamatu sisekaanel kirjas kui konsultant.
“…Ja siis konsultant käivitas esitluse. Ott käis kepiga, varjas silmi tumedate prillide taha, ei ütelnud, mis haigus teda vaevab, ka eravestluses. Ott säras, oli irooniline, vaimselt vormis, intrigeeris, ironiseeris ja esines.
Hakatuseks ütleski ta, et on viimased kuud veetnud kõigis Tallinna haiglates, välja arvatud sünnitusmajas ja hullumajas. Ott ütles, et ta on selle raamatu tegemise ajal ära vaevatud Sirje Endre helistamistest kümme korda päevas ja et nüüd ta peab terveks saama, et raamatu väljaandmisega seotud võlgu tagasi teenima hakata. Ott oli nakatav ja avaldas nimeliselt kiitust kõigile, kes raamatu valmimisega seotud.
Sellesse Oti-onu esitatud operetti sobis ideaalselt dirigent Neeme Järvi, kes ütles, et on Eestimaal selleks, et lapselastele kadakat näidata, et kas torgib. Samuti Sirje Endre öeldu, et trükikojas trüki ettevalmistuse lõppfaasis raamatut valgete kinnastega kokku pannakse.
2008. aastal Urmas suri, jõudes elada 53 aastat.
MARGUS MIKOMÄGI
Sirje Endre Urmasest: BMW ga läbi mere Stockholmi
*Urmas sõitis Stockholmi Käbi Lareteid intervjueerima. Istuvad Käbi elegantses korteris ja Käbi küsib: “Urmas, kuidas te kohale jõudsite?” Urmas viib ta akna juurde, osutab autole sõidutee ääres, ütleb: “Tulin Mercedesega.” Käbi: “Helsinki kaudu siis?” Urmas: “Ei, otse.” (Tegelikult tuli ta lennukiga ja saatebrigaad tõi auto kohale laevaga. Urmas oli öelnud produtsendile, et intervjuu toimub vaid juhul, kui ta saab läbi linna Käbi juurde sõita BMW ga, millel Eesti numbrimärk.)
*Esitlesime 2008. aasta juulis Pärnus Käbi Laretei uut raamat “Kuhu kadus kõik see armastus? Kirjad Ingmar Bergmanile ja päevik”. Vaevalt olin avasõnad öelnud, kui Urmas kargas püsti ja ütles, et raamatu pealkiri pidanuks olema hoopis “Intiim”, aga kuna kirjastaja on põikpäine ja nii edasi… Ning põhjendas: “See praegune pealkiri… No kui kadus, siis kadus, mis sest enam rääkida!”
*Urmasel tuli idee teha raamat Rootsis elavast väliseesti nimekast ajakirjanikust ja seltskonnategelasest Karin Saarsenist, kelle isa oli olnud Eesti sõjaväeluure üks juhte, kolonel Villem Saarsen. Tingimus kirjastajale oli: raamatu pealkiri peab olema “Grand Hotel, Stockholm” ja sellesama hotelli sviidis tahab ta ka teha intervjuu proua Saarseniga. Ükski veenmine, et kui kalliks läheb jms, ei aidanud. Urmas oli inimene, kes sada protsenti jagas Margaret Thatcheri põhimõtet: “Ma olen erakordselt kannatlik, tingimusel, et lõpuks läheb nii, nagu mina tahan.”
Toomas Suuman: Ott ei allu loogikale
Rakvere teatri näitleja Toomas Suuman (pildil paremal), kes oli Urmas Oti lapsepõlvesõber, vastab küsimustele ja mõtiskleb sellest, mis on roheliseks muutumine.
Toomase kaaskiri vastustele: „Kulla sõber. Vastan sulle selle talumatusega, mida mu jaoks mälestused ja mälestuste mälestused ning nende mälestamine-mäletsemine üha enam tähendab. Isa (luuletaja ja kunstnik Aleksander Suuman. MM) märkis üsna enne minekut, et mälestus kipub olema metsast rohelisem.
Ega ta mulle seda märkust lahti seletandki ja ega ma ei küsind ka. Nüüd vahel olen mõelnud, et miski siin Eestimaal ei tohiks olla, polegi rohelisem metsast. Mälestuste pisaraveeline roheliseks nämmutamine veel kõige vähem!”
Milline on sinu esimene mälestus Urmasest?
See on vast ainus küsimus, millele saan täpselt vastata. Olin kolmene, tema neljane. Ilmselt olime Otepääl just kolinud tollase Klementi tänava majja. Seisin õues, näoga välisukse poole. Uksel seisis üks poiss, ema hääl selja tagant ütles – see on Urmas.
Otepää poisid… Kas tahtsid saada no vähemalt kahevõistlejaks. Oli ka Urmas Otil selline soov lapsena? Olümpiavõitjaks, suusahüppajaks…?
Üldse ei mäleta. Ilmselt küll mitte. Ta ei tahtnud mu meelest iial seda, mida kõik tahtsid.
Kuidas ta koolis õppis, tulid talle asjad kergelt kätte?
Jah, kindlasti. Kool oli justkui teise -, kolmandajärguline ja mitte ainult talle. Kool ajas teda naerma.
Oli tal Otepääl lapsepõlves hüüdnimi?
Ei mäleta küll muud, kui et teda hüüti Otiks. Tegelikult suheldigi rohkem perekonnanimedega. Isegi olen eluaeg Suuman olnud.
Oli ta liider omasuguste seas või üksik hunt, soolomees lapsena?
Tagantjärele mõtlen, et Ott oli isiksus juba siis, kui me, teised tegelesime veel kambakuulumiste ja kampadesse mittekuulumistega, identiteedi otsinguga kõige primitiivsemal tasandil. Kui palju tema isiksuslikkus toona mäng oli, ei tea – igatahes oli see mäng vägagi veenav.
Astusite koos Panso kooli. Kes vedas, kas sina teda või tema sind?
Kindlasti sai katsetele mineku idee alguse Otilt. Ma ju ei teadnudki sellise kooli olemasolust, võimalusest õppida näitlejaks.
Mäletan, et esimesel kursusel oli jutt, et Urmas mängis Nukuteatris Kalevipoega. Oskad sa täna mõelda, miks temast ei saanud näitlejat teatris? Kas oleks võinud saada?
Noh, kui ei saanud, siis ju ei võinud saada. Ja mis tähtsust sel?! Ta oli teleajakirjanik, kelle sarnast teist pole. Üks ja ainuke Ott. Küllap see oli talle endale tähtis ja vaatajatele olid tähtsad tema saated.
Mida sinu jaoks tähendab sõna „mastaap”?
Mitte midagi.
Kas te suhtlesite ka hilisemas elus?
Ei.
Millise tundega sa vaatasid Urmase karjääri teles?
Tunded ja karjäärid on mulle ükskõik. Tema saateid, eriti hilisemaid, vaatasin nii palju kui vähegi võimalik.
Lihtne on mõelda ju nii, et oli hea, et Urmasel teatrikooli lõpetada ei lastud, sest muidu äkki poleks meil seda Urmas Otti, kes ajakirjandust ja telemaastikku muutis oma esinemisega. Või kas see kõik on nii lihtne?
Noh, arvatavasti ongi lihtne – mõned asjad selles arusaamatus n-ö elus lähevadki „lihtsalt“. Lähevad ja viivad su kaasa, ükskõik, kuidas ka vastu ei paneks. Kuhu sind viidaks, see selgub hiljem ja eks siis või üht- ja teistpidi seletada asju loogiliseks, et miks ja kuidas…. Ja kuidas juba lapsepõlves avaldusid nood ja teised anded. See on lameloogiline mälestuste mälestamine ja vähemasti minule kohutavalt tüütu ja igav.
Ott ei allunud loogikale. Ei siis, ei praegu. Ses mõttes oli ta suveräänne natuur. Mida see talle maksma läks? (Suveräänsus, vabadus ikka üht-teist maksab.) Seda teab ta ise kõige paremini. Teadis siis ja teab praegu. Seal, kus iganes ta ka on. Sinnapoole läheb ka mu kummardus teele.
