Urmas Ott saab 23. aprillil 60-aastaseks

Urmas Ott                                                       Kõik fotod kirjastus SE&JS arhiivist.

Sirje Endre: Ott oli kui Sannikovi maa otsija

“Võtke või jätke, aga mu tingimus on selline,” ütles Urmas Ott 1994. aastal Sirje Endrele. Kirjastaja Sirje võttis ja räägib nüüd, mis sündis.

Tänase päeva komme on ennast oma eluajal ise legendaarseks kuulutada. Ma ei mäleta, et Urmas Ott seda oleks teinud. Samas hoovas temast ekraanil parajat ülbust – mina ja maailm. Kas ta sobiks veel tänasesse telepilti, ajakirjandusse üldisemalt?
Kui ma mõnikord vaatan Foorumi-saadet või mingeid teisi jututubasid, tundub tihti, et saates on kas valed inimesed või on aeg vale. Kõik on justkui OK, reporterid tasemel jne, aga midagi on puudu. Hakkavad rääkima küll asjast, kuid lõpuks käib mingi heietamine. Urmas Oti saadetes alati “miski muutus, miski teiseks sai” ja lollused ta naeris kõva häälega välja. Ta sobiks väga hästi tänasesse telepilti, ta ülendaks seda.

Kuidas ja millal te tutvusite?
1994. aastal, kui olin ajalehe „Eesti Elu / Estonian Life” vastutav väljaandja. Ada Lundver töötas tookord meie juures, ise ma ta kutsusin. Kuna Ada oma hea südamega tahtis hirmsasti kasulik olla, pealegi oli ta Urmas Oti suur sõber, siis leppis ta temaga minu tagaselja intervjuu kokku.
Erilist indu mul ei olnud, sest Urmas Otil oli enfant terrible’i põrgulik kuulsus. Aga leht tahtis tegemist ja tiraaž, nagu teate, vajab alati suurendamist.
Oli maikuu 13. kuupäev ja reede ning kui ma Ada mahitusel lõpuks helistasin, oli staarreporteril teatada, et tema sellisel päeval kunagi kodust ei välju. Mul tuli niisiis endal kohale minna. Oti koju.

Mis teid ikkagi sidus?
Alguses ei sidunud miski peale intervjuu. Sidumise lugu hakkas peale kuskil kell 2 öösel, kui intervjuu oli tehtud ja Ott küsis nagu muuseas, võimalik, et teeseldud hajameelsusega, mis talle omane, et “mis liiki kirjastus te õieti olete?” – „No…” alustasin tähtsalt, aga vastus jäi pooleli, sest ta luges kohe ise üles need vähesed õblukesed raamatud, mida me selleks ajaks olime oma kahe tegevusaasta jooksul jõudnud anda.
“Aeg on millegi tõsisema juurde minna,” ütles Ott ja küsis, kas oleksime valmis välja andma tema Venemaa-intervjuude raamatut. “Jah, muidugi!” hüüdsin. Kohe ka kahetsesin oma liigset õhinat, sest Ott luges üles parameetrid: umbes tuhat lehekülge, kõvad kaaned, pealkiri “Playback”. „Ja üks asi veel,” ütles ta, ise ikka pealtnäha ükskõikne. „Raamat peab ilmuma 30. novembril.” Järgnenud vaikus ei tõotanud head. Küsisin, mis aastal. “Selsamal, 1994.” Ma ei uskunud oma kõrvu, sest kuue kuuga näis see ilmvõimatu. “Võtke või jätke, aga mu tingimus on selline,” ütles Ott.

Oli see siis armastus esimesest silmapilgust?
Urmas Otti kas armastati või vihati, mis on õieti ju üks ja seesama. Üheksakümnendate alguseks oli ta oma Venemaa TV-saadetega saavutanud kuulsuse, jõudnud tippu, oli meie kontinendi Larry King, Oprah Winfrey või David Letterman (kellelt ta, muide, õppis reporteriks olemise kunsti, tal olid nende videod).
Otist kujunes üliruttu tabude lõhkuja, kes saates naerdes uuris, palju keegi VIP palka saab või millal mõni naiskuulsus süütuse kaotas. Vaatamata sellele või just seetõttu käisid austajannad tal Moskvas ja Vene teistes suurlinnades sabas, kasukaääred lohisesid, daamide põsed lõkendasid. Sajad kirjad, mis tulid Oti nimele ETV-sse, õhkusid tundeküllusest. Seletamatul kombel oli Otil samas õnnestunud luua olukord, et väga vähesed teadsid, kus ta elas, ja telefoninumber oli mõistagi salastatud. Interneti-aeg oli veel ees.

Sa ei vastanud küsimusele?
Nikolai Baturin on kirjutanud, et kõikidest linnadest, kus ta pole olnud, meeldivad talle Rooma ja Pariis kõige enam…

Milline ta oli – Urmas Ott?
Ma ei usu, et ükski sõna või iseloomustus suudaks täpselt edasi anda, milline keegi on või oli. Andsime Urmasega koos üle kümne aasta välja hulga raamatuid, aastatel 1998–2008 oli ta ka üks kirjastuse omanikke. Kas ma aga tean, kes ta päriselt oli?

Aga siiski? Kas temas pesitses mitu erinevat tüüpi?
Kunagi ilmus raamatusari “Seiklusjutte maalt ja merelt”. Seal oli ka raamat “Sannikovi maa”. Minu arvates luges Urmas Ott oma elukaarti, kui nii võib öelda, tähtedelt. Otsis Sannikovi maad, aga me ju teame, et seda pole olemas.

Oli Urmast võimalik ümber veenda, kui ta endale midagi pähe võttis? Jättis ta midagi pooleli, lõi käega?
Väga harva. Mis puutub aga poolelijätmisse, siis pigem jäeti teda ennast “pooleli”. Selline õnnetu lugu juhtus näiteks 2006. aasta kevadel, kui mingitel arusaamatutel põhjustel hääletas Rahvusringhäälingu nõukogu selle vastu, et Urmas Ott võinuks naasta tööle Eesti Televisiooni. Pärast ei võtnud keegi selle otsuse eest vastutust.

Oled lähedalt kokku puutunud paljude Eesti legendidega. Millega Urmas eristus?
Hamlet ütleb Horatiole: sa räägi minust ja mu asjast tõtt. Horatio vastab: Ei, ärge lootke, vana roomlane ma olen pigem küll kui taanlane…
Urmas Otti eristas kõigist teistest ta karisma ja too seletamatu saladuse aura, mis teda ümbritses. Ma ei teagi, kumb oleks õigem sõna – salapärasus või saladus. Kättesaamatuse müüri ehitas ta alguses ise, aga pärast tegid seda hoolega juba kõik teised. Nii sünnivadki legendid.
Ent legendid lasevad ikka mingil vajalikul eluhetkel endale meelsasti teha vinget promo seltskonnaajakirjades. Ott hoopis põgenes paparazzode eest. Kui mõnel “elulookroonikul” õnnestus teda salakavalal viisil telefonis ikkagi tabada, hoidus Urmas isegi hingamast ja sulges ruttu klahvi. Ta ütlus oli, et “kui ütled talle kas või ainult tere, on kõik läbi, sest sellele ehitab ta üles vägeva loo, milles kõik faktid on absoluutselt valed”.

Oli temas kadedust, viha, kurjust…?
Kindlasti mitte.

Oli ta improvisaator, kuidas sündisid tema intervjuud?
Ta sõitis tihti autoga mere äärde, ta võis õhtud läbi seal istuda ja mõtelda, kuulates autoraadiost klassikalist muusikat. Ta rääkis tundide kaupa telefoniga, pealtnäha justkui ainult lobises, tegelikult “rääkis end lahti”.
Võin eksida, aga tundub, et näiline kergus, millega ta oma “formaadi” televisioonis läbi viis, oli esmalt taevani ulatuva ambitsiooni, suure lugemuse ja hämmastava julguse vili, hiljem aga juba kogemuse ja professionaalsuse tulemus. Võrdlemisi üksikasjaliselt kirjeldab ta ise oma meetodeid me koos välja antud raamatutes: “Playback” ja “Carte blanche” ning ka “Urmas Ott. Best of I–II”.

Mis ikkagi oli, mis just temal aitas suurtega jutule saada?
Elus vist nii on, et suur saab varem või hiljem kokku suurega. Raul Rebane kirjutab raamatu “Urmas Ott. Best of II” saatesõnas, et “Urmas Ott tõusis suureks seetõttu, et ta oli loodud selleks. Ületamatu tung olla enda poolt valitud seltskonnas absoluut on haruharv nähtus.”
Tühisuste tühisus Urmast ei huvitanud ja kui mõni seesugune talle külje alla püüdis pugeda, oskas Ott üles näidata temale nii omast sarmikat põlgust, mis “sissetungija” silmapilkselt vakatama pani. Samas hoidis ja armastas ta väga neid, kellest lugu pidas. Urmas oli annete avastaja. Ei olnud harv juhus, kui ta oma TV-intervjuuga saatekülalisele mõne täiesti uue teeraja ukse lahti tegi.
Urmas Oti fenomen oli veel selles, et mida enam ta saates oma esinejat nii-öelda ründas, seda sümpaatsema ja õnnelikumana too esineja sealt lahkus.

Tunnistas ta oma vigu?
Ta järelvaatas oma saateid ja oli enda kõige kõvem kriitik.

Kurtis ta, et elu on raske, pihtis…?
Mitte kunagi.

Keda ta usaldas?
Mulle paistis, et kõige rohkem oma õde.

Oli tal eeskujusid, sõpru? Kellega ta suhtles?
Sageli Maia Plissetskajaga, kunstnik Ilja Glazunoviga, Käbi Lareteiga, Ülle Ullaga… Ka Lembit Ulfsaki, Ada Lundveri, Peeter Sauli, Heli Läätsega. Oli veel üks väike kindel ring inimesi, kellega aeg-ajalt kohtuti kas meie juures kirjastuses, Urmase kodus või kuskil lahedas lokaalis.

Ma kujutan ette, et täna oleks Urmas ilmselt õpetaja, professor muidugi. Oli temas mingeid pedagoogi andeid?
Meediaüliõpilastele olnuks tal tõesti väga palju õpetada. Ja meiegi kirjastuses õppisime Urmaselt üksjagu tarkusi. No näiteks, kuidas lühikesesse lausesse hästi palju mahutada, kuidas pildiallkirju elegantselt teha jne. Vestlused tema ja mõne autori, kasvõi akadeemik Uno Mereste vahel olid põnevad. Ja Urmasega oli lõbus. Ta tavatses korrata: peaasi, et oleks fun. Võta kinni, mida see tegelikult tähendas.

Mis ja milline on Urmase tähendus nüüd, kui teda enam tükk aega pole? Mida ta meile õpetab? Mida sulle?
Inimene vajab ühiskondliku elu-melu kõrval privaatsust. Valem võiks olla “nii kaugel, kuid siiski nii lähedal”. Edu valemi sõnastas kunagi Urmas ise nii: “See on kõikidele ühine ja see on geniaalselt lihtne. Alustuseks tuleb leida ennast. Seejärel väheke elutarkust ja kogemust. Siis täpsustada eesmärk. Ja lõpetuseks tuleb ikka ja uuesti otsida iseendast.”

Kirjastaja Sirje Endre, esitleb minu raamatut, Raplas